Optimistlikule meeolule aitas kaasa esimene lahingkäsk, mis korpuse Põhja-Eestisse rannakaitsesse saatis. Paul Maitla meenutas: „Diviisi staabis oli rahvas kõik täie hooga tööl, ehkki kell oli juba paar tundi üle südaöö liikunud. Väljaantavad kaardid olid Põhja-Eesti rajoonist, tekkis mingi lootuse säde, et meid Eestist välja ei viida ja mis siis viga Põhja-Eestis oma rahva seas sõdida, kus pärast ületulekut võib kohe venelasi hakata kupatama või soodsa momendi saabudes isegi varem päästa rahvas rüüstamisest. Teel Petseri sõites lendasid pääst läbi kõiksugu plaanid põgenemise kohta. Moment oli soodus, ainult üks politrukinärakas istus taga auto kastis, kerge oli sellega hakkama saada ja siis koos eestlasest autojuhiga metsa kaduda. Ent puudus mu truu sõber 9-mm püstol, kaasas oli vaid väike Singer kuue padruniga. Ja tekkis mõte, et kuhu jäävad sugulased ja roodus asuvad tublid eesti poisid, kui mina siit jalga lasen. Eesti kaardid aga näitasid, et Venemaale mineku hirmu pole vaja tunda.”
Kui lõpuks aru saadi, et Põhja-Eesti asemel võetakse suund Venemaa suunas, oli pettumus suur. Kuigi kolonn oli juba NKVD valve all, oli võimalus põgenemiseks siiski olemas. Paul Maitla on selgitanud, miks ta seda ei kasutanud: „Meenusid ka mu tublid eesti poisid, kellega oli usaldav vahekord juba sügisest alates ja kuhu need jäävad ja mida teevad sääl suurel kodumaal ilma juhita. Eriti veel, et politruk oli nendele hirmus vihane ja kogu aeg ähvardas neid tribunali kätte anda ning sõjapäevil isegi otsekohe oma võimuga maha lasta. Olin neile kogu aja vahemeheks ja nüüd neid jätta saatuse hooleks – no seda lihtsalt ei lubanud minu südametunnistus kuidagi. Kui juba, siis läheme kõik koos ja tuleme ka koos tagasi Eesti pinnale – ent üksinda pageda – ei, seda mõtet ärgu teine kord enam mulle meelde tulgu.” Samasuguseid mõtteid on oma mälestustes kirjeldanud ka teised mehed. Üksinda oleks ju võinud põgeneda, kaaslaste hülgamine tundus aga reetmisena. Nii viidi eesti sõdurid Eestist välja – kolonn kolonni järel. Selleks ajaks oli kiiresti halvenenud rindeolukord sundinud Punaarmee juhtkonda taas oma plaane muutma. Tohutuid kaotusi kandnud punavägi vajas iga täielikult komplekteeritud väekoondist ning nii otsustati 1941. aasta juuni viimastel päevadel Eesti korpus tagala asemel kohe rindele saata. Punaarmee kõrgema ülemjuhatuse peakorteri käsuga 29. juunist 1941 Looderinde kaitse tugevdamise kohta saadeti 22. korpus positsioonile Porhovi ette Leningradi suuna kaitsele. Eestist lahkumise ajaks oli eestlaste hulk 22. korpuses veelgi vähenenud. Sõja puhkedes viibis pealegi 624 sõjaväelast korpusest eemal põhjustel, mis võisid takistada nende kaasaminekut – haigused, puhkused, distsiplinaarkaristused. Tõsiselt laastas korpuse ridu deserteerumine. Omakaitse hilisema ülevaate kohaselt jäi Eestisse maha 1200 sõjaväelast, tegelikult võiks rääkida umbes tuhandest deserteerunud mehest.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.