Tess tõmbas sügavalt hinge. Süda lõi ühtlaselt ja rahulikult, aga selle, et ta polnud rahul Jobsi otsusega anda talle appi tsiviilisik, kes oli pealegi mingi isevärki veidrikust miljonär, võis ta vabalt enda teada jätta. Kõik oli selge.
“Jah, sir, ma sain aru. Kas lubate esitada mõned küsimused?”
“Palun,” noogutas Jobs armulikult.
“Kui suures ulatuses võin ma teda pühendada operatsiooni üksikasjadesse?” küsis Tess, koputades sõrmega vastu Rigdale’i fotot.
“Ma tegin talle lühikokkuvõtte. Kuid Rigdale on uudishimulik inimene, tema jaoks sellest arvatavasti ei piisa. Oleks hea, kui sa talle olukorda täpsemalt seletaksid. Esialgu pole selles asjas midagi niisugust, mida ta teada ei tohiks.”
Väga huvitav. Milline on eriettevalmistuseta tavakodaniku juurdepääsu tase, et teda võib niisama lihtsalt kõigesse pühendada? On ta presidendi sugulane? Ei, ka riigipead ei pühendata alati CIA asjadesse. Ainus variant: Rigdale on Jobsi väljaspool abielu sündinud poeg. Kui nii, siis on seda tõenäoliselt mainitud ka ta toimikus.
“Millise hetkeni pean ma tema teeneid kasutama?”
“Seni, kuni arvad, et sul teda enam vaja pole.”
Suurepärane, mõtles Tess, arvan juba praegu nii, aga atmosfääri ülemistes kihtides ei õnnestunud moodulit alla tulistada. Olgu nii, ootame pisut ja tõuseme kõrgemale.
“Kuidas pean suhtuma ta nõuannetesse ja olukorra hinnangutesse? Kui suured on ta kogemused sellistes asjades?” Tess oleks eelistanud üldse loota üksnes iseendale, kuid Jobs ei jätnud talle valikut, sokutades appi selle Rigdale’i.
“Küllaltki suured, muidu poleks ta raha teeninud,” muigas Jobs. “Selles, mis puudutab kõrgemat seltskonda, kuhu Rigdale sind viib, soovitan loota tema peale. Ta teab väga hästi, mida teeb, ja seni on temaga rahul oldud. Kui ta sulle nõu annab, kuula teda. Võin sulle garanteerida, et Rigdale ei hakka oma positsiooni kuritarvitama. Ta teab täpselt oma piire. Ta on sinu abiline ja nõuandja, ei midagi enamat.”
“Tahaksin loota,” pomises Tess, kuid seekord hoidus edasistest kommentaaridest.
“Iga kord,” ütles ta ukse juures peatudes, “olen ma hämmastunud, millise efektiga ilmub mõni järjekordne salateenistuse agent minu majja. Kas teile, lugupeetud külalised, ei tundu, et te oleksite võinud lihtsalt uksekella helistada? Uskuge mind, ma oleksin ukse avanud, ausõna.”
Dominic Theobald Rigdale (tont võtaks, mõtles Tess juba sajandat korda, keele võib murda – Theobald!) silmitses huviga CIA agente, kes olid ilmunud ta võõrastetuppa justkui ei kusagilt. Sissetung ei osutunud just eriti keeruliseks, Tessil oli tulnud viibida palju tugevamini valvatavates kohtades. Kõik vastas tõele – see oli lihtsalt ühe rikka inimese villa Miami rannikul, mitte mõne narkoparuni elamu.
“Vabandust, mister Rigdale, kuid meil pole vaja, et keegi näeks meid teie paraadukse juures,” lausus Tess viisakalt.
“Ja räägite te ka alati ühte ja sedasama,” ütles mees muiates.
Tess kirtsutas otsaesist.
Peremees sammus sundimatult mööda võõrastetuba, laskus siis hilises barokkstiilis inkrusteeritud tugitooli ja viipas majesteetlikult käega.
“Istuge nüüd ometi, istuge. Ega teil kroonu jalad ole, nagu ütleb üks mu venelasest sõber.”
“Tänan, me eelistame seista,” keeldus Tess.
“No hästi, kui te just tahate. Ilmselt te teate, kes mina olen, aga vaat mina pole teiega tuttav. Vahest ehk tutvustate end?”
Tal olid rikka Lõunast pärit maaomaniku maneerid, kes pole pärast Põhja võitu Lõuna üle veel lõplikult oma olukorraga kohanenud ega mõista hästi, kuhu orjad ta istandusest kadusid. Rigdale liikus ja rääkis kiirustamata, nagu aega oleks külluses, hääl oli sügav ja pisut kõmisev. Sellise häälega on hea tuua tribüünilt kuuldavale patriootilisi kõnesid või pidada kantslist jutlusi.
Aga nägu – Tess fikseeris justkui filmilindile iga pisiasja – oli väga elav, vaatamata sellele, et miimika peaaegu puudus. Need mustad kulmud koos tuhakarva juustega andsid vapustava efekti, eriti siis, kui Rigdale neid veidi kergitas. Ja vaevumärgatav naeratus, mil kurrud nina ja suu juures muutusid veelgi sügavamaks, edastas kõiki emotsioonivarjundeid paremini kui igasugused Jim Carrey stiilis näomoonutused. Lisaks muule köitsid tähelepanu ka ta suured käed, mis lebasid liikumatult tugitooli tumedatel käetugedel. Juba ainuüksi see tool maksis tõenäoliselt pool Erroli korterist. Usaldusväärsus. Sellisele inimesele tahaks väga anda hoiule kogu oma raha.
Ja talle ka anti.
Rigdale’il olid jalas heledad püksid, seljas kerge pullover ja loomulikult välgatas randmel tuhmilt Rolex. Dominic Rigdale’i puhul sobis kõik mõiste “loomulikult” alla. Loomulikult oli ta esinduslik, tal oli positsioonile vastav maja ja riietus. Loomulikult võis ta endale lubada käituda nii, nagu heaks arvab.
Ja loomulikult osutub ta peaaegu kindlasti täiesti väljakannatamatuks.
“Minu nimi on Tess Marlow.” Aeg oli lõpuks ka ennast tutvustada, küll edaspidi jõuab nagu kord ja kohus seda pealesunnitud abilist tundma õppida. “Ma olen rühma juht ja vastutan operatsiooni eest, milles te koos meiega osalete. Need siin on minu inimesed: David Blight, arvutispetsialist…”
David noogutas flegmaatiliselt. Ta oli üleni mustas nagu Tess, kuid mitte seepärast, et oleks leinanud Errolit (nii vanamoodsat ja nii kombekat), vaid seepärast, et riietus alati niiviisi.
“…ja Adam Faierman, psühholoog.”
“Meeldiv teiega tutvuda, mister Rigdale.” Adam, kes seisis tugitoolile kõige lähemal, astus paar ammu ettepoole ja sirutas käe, mida Rigdale püsti tõustes surus. “Olen teist kuulnud.”
“Psühholoogi suust on selliseid sõnu veidi hirmutav kuulda,” mühatas Rigdale.
Kuid ta vaatas Faiermani siiski heatahtliku pilguga. Too näis kogu meeskonnast kõige väärikam. Adamil oli hiljaaegu täitunud nelikümmend viis eluaastat ja antud hetkel oli ta kohalviibijaist kõige vanem. Pealegi eelistas ta klassikalist riietumisstiili ning kandis prille, kuna oli tugevasti lühinägelik.
“Teil pole vaja millegi pärast muretseda,” naeratas Faierman oma lihvitud naeratust.
“Thomas Hardy, meie analüütik,” esitles Tess meeskonna viimast liiget.
“Aga mina mõtlesin, et olete niiöelda kattevarjuks kutsunud mingi Hollywoodi tähe,” märkis seepeale Rigdale.
Tal oli õigus. Tom paistis tõesti inimesena, kes oleks justkui ekraanilt maha astunud: šatään, pisut lokkis, õlgadeni juuste, siniste silmade ja laitmatu naeratusega. Kõike seda kasutas CIA muidugi häbematult ära.
“Mister Rigdale, loodetavasti te teate, et meil pole eriti palju aega. Lend Viini toimub homme hommikul, aga enne seda pean ma teid asjaga kurssi viima.”
“Kõlab vapustavalt. Kas soovite midagi juua? Või lõunat süüa?”
Ilmselgelt ei kavatsenud Rigdale Tessile seda ülesannet kergemaks teha.
“Tänan, pole vaja. Nüüd täpsustame meie legendi, aga pärast lasen oma inimesed vabaks ja räägin teile kõike, mida teil on vaja teada.”
“Vapustav,” ütles Rigdale jälle. Ta kallutas pea veidi küljele ja vaatas Tessi sellise pilguga nagu Robin Hood, mõistatades, kui palju kulda on väärt saak, mis õnnestus teel ette sattunud Nottinghami hertsogilt ära võtta. “Kõike, mida mul on vaja teada… See avaldab muljet.