Nii aastast aastasse. Aeg kaob. Sulle meeldib magada. Sa jood kohvi, uinud. Ärkad üles, me vaatame filmi. Armastame, kepime, sa lähed tööle. Sa pead ühes kirjastuses loenguid, töötad koduabilisena, kojamehena. Saad tööd ühes kontoris, pimedate raamatukogus, sätid raamatuid. Sa teed visandeid ja joonistad, proovid maalida. Sa helistad liiga harva oma emale, kes on juba aastaid töövõimetuspensionil, sa tahaksid nii väga. Sa tahaksid olla selline, hea. Aga ei suuda.
Sa oled sel aastal kaalust alla võtnud, kõhnaks, luidraks jäänud. Öösiti ärkad sa luupainaja peale, mis üha kordub, inimesed lähevad üle põllu, tõrvikud käes, otsivad kedagi, sind, ajavad sind mingisse hoonesse, sõjapunkri varemetesse, siin all keldris läheb saepurutolm kurku. Tühjad hallitanud ruumid, piinakambrid, täis tohutuid taimi, vahajaid varsi, mis on kehaosadena hekiks põimunud. Pole võimalik ära joosta ega minema hiilida, sa pead sellest läbi minema, ehkki tead, kuidas see unenägu lõpeb, sind aetakse edasi, kõige lõpus paistab ainult üks avaus, kitsas sein, mille taha sa poed peitu. Tunned pea kohal taevast, avarust. Sa ärkad üles, alati ümber piiratud, vahel asuvad piirajad lõket süütama, meie aias kõrgub hiigelsuur ehitusprahist tehtud lõkketuli. Luupainaja teeb sind kogu päevaks rahutuks, sa jood kohvi, et seda eemale peletada, unenäo riismed justkui silmalaugude taha kleebitud.
Kolimine pole seda muutnud, seda, mis sind takistab, vaid on vist asja hullemaks teinud, sa vihkad kolimist. Mina olen nii palju kordi kolinud, ma olen immuunne, rändur, mul ei ole juurdumisse usku. Olen kindel, et kui valin välja mõne koha või maja, siis muutub kas see paik või mina ise. Sellepärast olen siingi ettevaatlik; liialt kaalutlev, kahtlev, ütled sa. Aga ka sina oled valvel. Ühel pärastlõunal peatume siin naabertalujuures hobusekopli ees. Otse aia taga on raudjas ruun, eemal puu all seisavad veel kaks hobust ja puhkavad. Me käime neid siin tihti vaatamas, hobused vantsivad koplis ringi, üks mustavalgekirju koer sebib nende ümber ja püüab hiiglaslike kapjade eest kõrvale hoida. Su pilk muutub, libiseb mööda suurte loomade kehapiirdeid, peatub puul seal põllulapil, mis on osake avarast koplist; silmapilguks oleme täiesti rahulikud nagu hobused all orus. Siis läheme edasi.
Me sammume üle põllu ja lühikeseks pöetud torkivad kõrred kerkivad mullapinnast just nagu ogad, naelad, me läheme koos koertega edasi, muudkui aga kõnnime, siin ei ole ju teed, ütlen ma, kõik teed viivad tupikusse, katkevad äkitselt, üldsegi mitte, vastad sina, sa ütled, et mul pole õigus, sest me võime minna siitsamast, ja siis oleme ürglaane kaosest, pikkade okste, surnud puude rägastikust ja kogu sellest kupatusest väljas, keegi on piki jõekallast tõmmanud jämeda roostes okastraadi, me astume välja sellest maastikust, kust me teekonda alustasime, välja mahedast valgusest, ja ma tean, kus me praegu oleme, ühes sinu eskiisis. Või tolles raamitud pildis mu töölaua kohal, Akira Kanayama teoses, mis meenutab sasipundart.
Jälle pimedus, ainult et päeval. Puudus, mis tungib sisse ja läbistab iga viimast kui päeva, jätab järele augu, kisub sellest valguse välja, nii nagu käsn imeb endasse valge värvi mustalt taustalt, kustutab maha, teeb nähtamatuks. Ma tunnen selle ära, sinu liigutustest. Must kilekott, millesse sa oma asju kogud, käid ringi ja topid sinna kõik, millest hoolid, oma pintslid, lõuendid, joonistusplokid, raamatud, kõik läheb kotti, otsekui tunnismärgid, asitõendid sündmuskohalt. Sellesse musta kotti, mis on parasjagu nii suur, et sinna sisse mahuks inimene.
Vaatad kõik üle ja võtad sealt ära selle, mis midagi tähendab; su kätel ei ole enam värviplekke, pole olnud juba nädalaid, miks sa need minema viskad, küsin ma, aga sa ei vasta. Ma võtan kilekoti sinu käest ära. See on katki, selles on üsna suur auk, kust paistab koti sisu, mitmesugused asjad.
KODUTEEL AVASTAD SA, et oled võtmed ära kaotanud. Sa otsid püksi- ja jopitaskutest. Sa oled kümneaastane, varsti on jõuluvaheaeg läbi. Buss sõidab mööda tänavaid, mille ääres on tuttavad majad, linnamaastik, hiljem on sul meeles, et sa istusid bussiistmel ja vaatasid linna, mismeenutas juba siis teatrilava, majade fassaadid maapinna külge liimitud, tuledega ehitud, ja fassaadide kohal lasub talvepimedus, linn ainult teeskleb, et on sulle tuttav. Sa oled kodunt kaua eemal olnud, sa veetsid esimest korda jõulud isa juures. Kui sa bussipeatusest kodu poole ruttad, hakkab jälle lund sadama. Sa näed Grevinneveieni tänava ridaelamuid, teie maja on sealsamas, kuhu ta sinust jäi. Kodu lähedal hakkad sa jooksma. Paberist jõulutäht on aknalt kadunud, aga sinu ema võtab selle ju alati varakult maha, esimesel jõulupühal, siis koristab ta kõik ära, jõuluehted pakitakse kasti, kuusepuu visatakse välja aeda, kus see ära kuivab, ja nüüd, pärast seda, kui su isa minema kolis, istub ema oma sigarettidega enamasti diivanil ja keskendub sellele tööle, hingab sisse ja puhub välja, otsekui puhuks ta kuuma klaasi, mitte suitsu.
Su õe jalgratast ei ole omal kohal, ta jätab selle ju alati vedelema, see mattub lumme, aga lenkstangid paistavad välja, just nagu üritaks keegi sealt hangest välja pääseda, ent mattuks siis uuesti värske lume alla. Välisukseesine on tühi, ainult terav valge lõikeserv lumel trepi ja käsipuu ees. Veel üks asi on teistmoodi, ukse ette on sätitud latern, mati ümber kuuseoksad. Uksekell kõlab lühidalt, summutatult – nagu ikka. Sa pühid varrukaga nina ja ootad, kuuled, et keegi liigub toas, näed läbi nelinurkse ukseklaasi varju, see tuleb lähemale, tõmbub jälle tagasi. Õde, ema?
Ukse avab pikka kasvu habetunud mees, sa pole teda kunagi varem näinud. Mees vaatab sulle kannatlikult otsa. Justkui äraspidi jõulusoku-mäng, sina, kelle kodu see on, seisad väljas, ja tema, võõras inimene, tuleb ja teeb ukse lahti. Ta kõnetab sind nii, nagu oleksite head tuttavad, otsekui oleks ta peaaegu oodanud, et sa tuled. „Mats,” ütleb ta, „tule aga tule sisse.” Majas, mida sa enda omaks pidasid, on mingi teine, uus ja teravam lõhn, see võib olla vale maja, vahest olid sa hajameelne, eksisid uksega, sa pole kunagi käinud majas, mis oleks nii sinu kodu moodi, aga ometi teistsugune. Ja seda meest ei ole sa kunagi näinud, toda habetunud tüüpi, kes teatab, et tema nimi on Roar. Kingariiul on uus, telefon toosama hall, aga teisel laual; lauakese kohale on riputatud plastraamis peegel. Tundmatu mees otsib välja lipiku, valib numbri, ootab, toru peos, ta ei vaata sinu, vaid seina poole, ning paneb siis toru hargile, kedagi pole kodus, ütleb ta.
Nüüd koos Roariga majas ringi liikudes taipad sa, et muutus on lõplik, et toad on endise sisustuse maha raputanud. Ta küsib, kas sa tahad siin esikus oodata, sina noogutad, sa ei tea päris täpselt, mida sa ootad. Seinad on teistmoodi, teisi, tundmatuid nägusid täis. Ühel fotol on Roar ülikonnas, naisel tema kõrval on loor peas ja valge kleit seljas, nende kehad on teineteise poole pööratud, silmad aga vaatavad otse sinu poole, naise käsivarred kaovadmustvalgesse lillesülemisse. Sulle antakse istumiseks järi. Näed läbi lahtise köögiukse, et Roar istub koos pildilt tuttava naisega laua ääres. Sa kuulatad, nad vestlevad omavahel, arutavad midagi, nugade-kahvlite-klaaside-taldrikute hääl kostab selgemini kui nende endi hääled. Mees ütleb naisele Cecilia.
Ta tuleb esikusse ja proovib veel kord helistada. Cecilia küsib, kas sul on kõht tühi, kas tahaksid midagi süüa, juua. Sa silmitsed ust, seina, oma pükse, käeseljalt kooruvad mereröövlilaeva jäänused, kiletätoveering, mis on veega nahale liimitud, sa noogutad ja sind viiakse su oma kööki