Asi polnudki nii hull. Kordan: see polnudki nii hull. Aga mul oli toimetulekustrateegia välja töötamisel abilisi (suured tänud Wikile, mu parimale sõpsile) ja need meetodid aitasid mul hakkama saada, kui juba tundus, et ma aina õpin … õpin … ja ikka õpin!
Kui ma neid strateegiaid kohe praegu kirja ei pane, siis võin kindel olla, et järgmise aasta eksamite ajaks on need unustatud. Mingil põhjusel on nii, et kui palju ma ka eksameid ei teeks, iga järgmine tekitab minus ikka eelmisega võrdselt hirmu.
Viis meetodit eksamite üleelamiseks (kelleltki, kes VIHKAB eksameid)
1. Kordamine
No okei, ilmselt ütlevad mõned teist, et see on ju ilmselge, aga sel aastal lisasin ma kõik ained kalendrisse ja kleepisin sinna kuldse tähe iga kordamisele kulutatud tunni eest. Vahel tundus, nagu oleksin jälle tagasi algkoolis, aga tegelikult andis edusammude (mida tõendasid kuldsed tähekesed kalendris) nägemine mulle eksamiteks valmistudes hullult enesekindlust.
2. Altkäemaks
Mitte õpetajale või eksamineerijale, vaid iseendale! Iga kord, kui nädal kordamist täis sai (vt 1. punkti), käisin Gusto Gelatos ja lubasin endale preemiaks jäätiseburgeri. Miski ei motiveeri paremini kui maiustused!
3. Keskendu kõigepealt rasketele küsimustele
Parim soovitus Wikilt! Tema soovitab enne läbi töötada kõige enam punkte andvad küsimused, et mitte lõpus kinni joosta ja tähtsate asjade asemel totruseid kirja panna.
4. Kohv
Mulle tegelikult ei meeldi üldse kohv, aga mu venna sõnul see aitab. Ma tõesti proovisin seda juua, aga iga lonks oli täiega vastik ja lõpuks istusin ma terve öö üleval ja pidin värinaid kannatama. Niisiis ehk ei olegi see kõige parem soovitus …
5. Unista suvest
Ära unusta, et elu läheb pärast eksameid edasi! Just tänu sellele ma vastu pidasingi. Tänu teadmisele, et varsti, üsna varsti olen ma Brooklyni Poisiga jälle koos …
Tüdruk Offline … kes ei logi enam kunagi sisse xxx
Teine peatükk
Koduteel mu elevus üha tõusis – nii kõrgele, et koju jõudes sisenen ma kööki enam-vähem valsisammul. See näib üsna asjakohasena, kuna emal on seljas üle võlli sädelev „Tantsud tähtedega” kostüüm ning ta aina keerutab, kui nad Elliotiga mustvalgetel põrandaplaatidel vinget salsat tantsivad. Ellioti poiss Alex istub köögisaare kõrval taburetil ja hüüab neile Bruno Tonioli3 toretsevat stiili ahvides hindeid. „Seitse!”
On täiesti tavaline pärastlõuna Porterite majas.
„Penny, kullake, oledki kodus!” tähendab ema sammude vahele. „Sa pole mulle kunagi rääkinud, et Elliot on nii hea tantsija.”
„Ta on mitmekülgsete annetega mees!”
Nad lõpetavad tantsu keerulise heitega – ema heidab Elliotti.
Meie Alexiga hakkame spontaanselt ja innukalt plaksutama.
„Lähme üles?” küsin Ellioti ja Alexi käest. Nad vastavad peaaegu ühest suust „jah”.
Neid vaadates tunnen ma südames tuttavat torget. Elliot ja Alex on täiuslik paar – ja nemad ei pea kokku puutuma minu ja Noah’ kaugsuhtele omaste probleemidega. Nemad saavad koos olla alati, kui tahavad, ja neil pole vaja muretseda ajavööndite või Skype’i kasutamiseks piisavalt tugeva wifi võrgu olemasolu pärast. Nemad tunnevad end teineteise seltskonnas täiesti vabalt.
Tegelikult on nad nii sageli koos, et mu perekond on neile kahe peale ühise hüüdnime andnud, umbes nagu Brangelina või Kimye4. Nemad on Alexiot.
„Kas Alexiot jääb õhtust sööma?” hüüab ema meile enne järele, kui me trepist üles kaome.
„Ei, me võtame enne kontserti GBKst burgerid!” hõikan vastu.
„Ongi nii?” küsib Elliot kulmu kergitades.
Tunnen pisut piinlikkust. „Kira kutsus meid. On see okei?”
Alexiot vahetab pilke, kuid näib, et nad jõuavad kokkuleppele. „Pole probleemi, Penny-piiga,” sõnab Elliot. Ta küünitab selja taha ja haarab Alexi käe oma pihku. Ma naeratan.
Ma mäletan päeva, mil nad kohtusid; see juhtus veidi enne sõbrapäeva. Elliot oli mind Brighton Lanesi hämaras servas asuvasse vintage-riiete kauplusse kaasa tirinud, vaatamata sellele, et olime seal vaid päev varem käinud ja teadsime mõlemad, et kaubavalik ei ole selle ajaga muutunud. Aga siis nägin ma leti taga üht uut kutti lösutamas. Mul kulus mõni sekund, aga siis tundsin ma ta ära.
„Appike, Penny, ta on nii nunnu!” Elliot oli mind stangede taha sikutanud ning endale hiiglasliku sulgedest boa ümber mässinud.
„See on Alex Sheperd,” ütlesin. „Ta käib meie koolis kaheteistkümnendas klassis.” Otse loomulikult teadsin ma seda poissi, ennekõike tänu sellele, et Kira oli temast täiega sisse võetud. Alandasin häält. „Oled ikka kindel, et ta on gei?”
Elliot pööritas silmi. „Kas sa arvad, et tooksin su siia, kui ma poleks selles kindel? Me oleme teineteisele juba kaks nädalat silma teinud, sellest ajast peale, kui ta siia tööle tuli.”
„Sina ju flirdid kõigiga,” vastasin mina ja müksasin teda küünarnukiga ribidesse.
„Mitte niimoodi.” Elliot pilgutas mulle ülepingutatult silma ja ma hakkasin itsitama.
„Miks sa siis midagi ette võtnud pole?”
„Küll ma võtan. Lihtsalt … anna mulle veidike aega.”
Kira jaoks pidid Alexi teistsugused huvid muidugi pettumuseks kujunema, aga küll ta sellest üle saab. Poiss oli välimuselt pisut korralikum, kui Ellioti partner minu meelest olema pidanuks, kuid ta silmades vilkus ulakas säde, mis oleks kelle tahes sulama pannud. Ümber stange Alexi poole kiigates nägin, et ta silmitseb mind ainiti, niisiis tõstsin käe ja lehvitasin talle.
„Penny, mida sa enda meelest teed?” Ellioti sosin valjenes vähemalt oktaavi võrra.
Naersin. „Lisan tempot. Pealegi ma olen ju lihtsalt viisakas. Ta vaatas meie poole. Okei, ta tuleb nüüd siia – katsu lahe olla.”
„Mida?” Ellioti nägu oli ehmatusest valge, aga ta asus oma juukseid siluma. „Kuidas ma välja näen? Ma tean, et poleks pidanud täna oma viltkübarat pähe panema! Ma näen liiga viisakas välja. Ma oleks pidanud midagi lahedamat valima.”
„Elliot, sa paned segast.” Ma polnud kunagi varem teda nii ähmi täis näinud. Sikutasin boad allapoole, et see enam kaisuloomana ta pealael ei kükitaks.„Ja pealegi näeb su viltkübar välja igati …” Aga Alex jõudis meieni enne, kui ma lause lõpetada sain.
„Saan ma teid kuidagi aidata?” päris ta tagasihoidliku naeratusega. Ta pilk oli Elliotis kinni.
„Kas sa abiellud minuga?” pobises Elliot oma nina alla.
„Mida sa ütlesid?” Alex kortsutas kergelt kulmu.
„Oh, ei midagi … Ma siin just pidin küsima, kas sa aitaksid mul selle kaabu juurde salli valida?” Elliot oli korraga hoopis teine inimene. Ta närvilisus hajus otse mu silme all ja enesekindel poiss, keda ma tundsin, oli korraga tagasi.
„Ikka. Ma tean midagi, mis su „Suure Gatsby” stiiliga igati hästi sobib.” Alex suundus teise stange juurde.
„Kas sa teadsid, et Francis Scott Fitzgeraldi naine nõustus temaga abielluma alles siis, kui tal oli raamatuleping kotis?” küsis Alexi kannul kulgev Elliot.
„Ei teadnud, aga seda teadsin küll, et tema õigekiri oli kohutav,” vastas Alex käigu pealt.
Vaatasin, kuidas nad kahekesi minust eemaldusid ja vahetasid andmeid kirjaniku kohta, kelle lugemiseni mina veel jõudnud