ei pruugi neid enam kunagi näha. Umbes nädal enne vanglasse minekut kutsusime Larryga East Village’i 6th Streetil asuvasse Joe baari kokku väikese sõpruskonna, et pidada maha üks improviseeritud lahkumispidu. Nad olid selles linnas meie head sõbrad, kes teadsid mu saladust ja olid teinud minu aitamiseks kõik, mida suutsid. Meil oli üheskoos tore: mängisime piljardit, jutustasime lugusid, jõime tekiilat. Õhtu veeres edasi – ma ei võtnud hoogu maha, ma ei kavatsenud mingil moel piirata ärajoodavaid tekiilakoguseid, ma ei kavatsenud olla tujurikkuja. Ent õhtust sai hommik ja viimaks tuli kõigil koju mina. Ja kui ma kallistasin neid nii kõvasti ja armutult, nagu seda suudab ainult üks tekiilast purjus tüdruk, jõudis mulle kohale, et see ongi päriselt hüvastijätt. Ma ei teadnud, millal jälle mõnda oma sõpra näen või milline ma ise olen, kui see ükskord juhtub. Ja hakkasin nutma.