Suvi kaldub sügisesse, hämarus laskub varem, hommikud muutuvad jahedamaks ja tuul paiskab nagu aknaraamide vahelt prahti – soomuseid, tiibu –, pühkides habraste tiibadega kiile vette; harjus – röövkala, jõekütt, kes neelab kärbseid, sääski, kiile, et peagi laskuda allavoolu, jõepõhjas aukudesse peituda, tarduda uimaselt kuni kevadeni; kirevad putukatiivad välgatavad ja küütlevad kalad läbistavad vett.
Puhkepeatus. Latile riputatud katlakesest kerkib auru, keeb uhhaa; harjus on õrna lihaga, seda ei tohi kaua keeta. Hõrgutav delikatess – soola ja pipraga hõõrutud värske kala, kivi all hautatud, sellest nõrgub mahla. Seejärel sammute piki jõge edasi, rada hüppab kaldalt teisele ja ühel koolmekohal astub kellegi jalg kivide vahele takerdunud, libeda roheka vetikakõntsaga kaetud kolbale.
Inimese pealuu. Kolp vees. Pisut ülesvoolu on jõevoolust uhutud püstloodis järsak, must turbamass. Turbas on veel kolpasid, luid, poolenisti pehkinud liha, närbunud nagu terve talve lume all lebanud jõhvikas; laagri surnuaed, mida voolusängi muutnud ja uude harusse suundunud jõgi nüüd lagedale uhub. Sa oksendad söödud kala välja, harjuses on seda inimliha, juba oled sa inimsööja, kõik te olete inimsööjad, sest sõite seda kala ja jõite vett, milles on lahustunud laibad. Iiveldus võtab su üle võimust, aga rüvedus ei kao, see jääb igaveseks sinu kehasse ja verre.
Ja sa nead spinningut, nööri ja sööta, huulde on juba tunginud kidaline konks, sa neelasid landi, mis rebestab soolikaid. Jõkke visatud kalakondid ja inimluud – sa tunnetad äkki, et oled alati olnud söögiahela lüli, sinu mälu on teeninud tapariistana: selles on liiga palju sind ennast koos oma eluga, täisverelise ja tugevaga, sa otsekui rõhutasid, et pole olemas kurbust, et olemisele ei tehta midagi halba – elu saab kõigest jagu, leevendab kõik.
Ja siis sa mõistad, et nüüd on sulle antud viimast korda armulauda ning et see pole juhuslik. Selle kaudu, nagu taasomandatud nägemisande kaudu, näed sa oma keha, oma mälu, oma saatust nagu ettevalmistust: verepärand, mälestuste pärand, võõraste elude pärand – kõik ihaldab sõna, otsib väljendusvõimalust, püüab tõeks saada, lõpuni kulgeda, olla tunnustatud ja leinatud.
Sa näed ja jätad meelde; ning see tekst on nagu mälestussammas, nagu nutumüür, kui surnutel ja taganutetuil pole kuskil mujal kohtuda kui selle surnuid ja elavaid ühendava sõnamüüri juures.
II
Suvepäevad, pikad ja avarad nagu valguseküllaste ruumide viirg; päevad, kui looduses pole millestki puudu, uni on üürike, virgud koos koidikuga – suvepäevad, elusuvi!
August – sinu ilmaletuleku kuu; sa sündisid suvesse ja maailm näitas ennast sulle suvisena. Ilm oli palav, termomeeter peatus kriipsul kolmkümmend kuus koma kuus; su kehasoojus langes õhusoojusega kokku ja küllap sa tundsid, et maailm võtab su vastu.
August – augustis sa kukkusid, olles roninud vankrikese käepidemele, kukkusid koos sellega kivile; purukslöödud huultest purskas verd, suu muutus haavaks näos, piimahambad murdusid; sa tundsid valu, mis järgnenud aastatel muutus pudikeelsuseks, breketite metallkaarteks, mis säilitasid endas vere raudset maiku; sa tundsid valu, mis moonutas ja halvas kõne, nagu oleks iga sõna puurivõrede vahelt läbi surutud. Ent vigastus ei teinud sinust heidaskit, nagu laste hulgas sageli juhtub; hoopis vastupidi, tänu sellele said sa oma eakaaslastest vanemaks. Ent seda ei põhjustanud valu ega talutud piinad, mis mõnikord muudavad täiskasvanumaks.
Välja ütlemata jäänud sõnad, mis ei kõlanud siis, kui tahtsid neid lausuda, otsekui koondusid sinusse; teised lapsed kogusid mänguautosid, vanemad neist ka postmarke, aga sina kollektsioneerisid sõnu. Ja samamoodi nagu margi nelinurk tähendas kellelegi tõotust uude ellu, kus on teisi maid, kuulsust ja saavutusi, nii suuri triumfe, et kangelase nägu, mida kiirgas ruumi tema portree, jäädvustati markidel, maailmamosaiigi pisimatel killukestel; just samamoodi tunnetasid sina igas sõnas selle suure elu vastuhelki, kust see oli saabunud.
Just see tõeline ja sügav iga, mida varjab lapseea väline kest, vaikimises ning keset sõnu ja kõnelusi kulgevad elupäevad – just selle ea sõnad tegid võimalikuks kõik need arusaamad, mille järgi mu lapsepõlves liikus minu saatus.
Minu sündimise juures viibis inimene, keda ma edaspidi hakkan nimetama Teiseks taadiks – nõnda nimetasin ma teda endamisi oma lapsepõlves; loomulikult oli temalgi ees-, isa- ja perenimi, kuid need pole olulised; laps tajus täpselt selle inimese viisakuse varju peidetud erakordset võõrdumust. Vähe sellest, et ta hoidus omaette, oli endassesulgunud, oluline ei peitunud tema käitumises ega iseloomus; ta oli irdunud elust peaaegu kogu selle sõna juriidilises tähenduses ning üksnes selle tagajärjel ka inimestele kaugeks jäänud. Sellest, mis toimus olevikus, ei saanud ta osa, see möödus temast otsekui riivamisi, ent mitte vastuvõtlikkuse puudumise tõttu, vaid sellepärast, et ta oli oma elu juba otsekui ära elanud, olemasolu osutus saatusest pikemaks ning mitte ainuski sündmus ei suutnud teda nüüd liigutada; kõikidelt toimuva joonistelt oli tema figuur otsekui kõrvaldatud, välja jäetud, eraldatud.
Teine taat oli pime. Pimedat inimest on raske kirjeldada; vähe sellest, et nägemise kaotanud silmad röövivad inimeselt tema välimuse kõige harjumuspärasema joone – need tekitavad ka tunde, et füüsiline puudus on midagi enamat kui lihtsalt välimuse ja meeleelundite defekt; et pime on teovõimetu veel milleski muus peale suutmatuse ruumis orienteeruda. Pime inimene on otsekui ajas kadunud, eksisteerib igas hetkes kuidagi ebamääraselt; ja see peataolek muudab tema välised jooned mõneti laialivalguvaks, nagu oleks inimene ennast pildistamise ajal liigutanud.
Püüdes nüüd tema nägu endale ette kujutada, tajun vilksamisi mingeid mälestustehetki, milline see nägu peab tingimata olema, näen fotograafilise täpsusega, kuid nägu seal pole; otsekui oleks liigne valgus selle rikkunud. Võin loetleda tema väliseid tundemärke – keskmist kasvu, kõhetu, hallipäine, kuid kirjelduse võti ei peitu neis, vaid pigem tajumise kihis, kus mulje pole enam vahetult seotud sellega, mida me näeme.
Teine taat – ainult nõnda; kui laususid tema tegeliku nime, siis tundus, nagu viskaksid kirjakese piiril üle kobestatud jäljeriba, aga kirjake ei lenda kunagi teisele poole, kukub kuskil keskel maha; sa lausud inimese nime, kuid selle nime heli ei tekita teie vahel vähimatki haakumist, ei mingit lähedust; anonüümne arvsõna, Teine taat, vastab täpselt sinu tunnetusele.
Teine taat ei olnud minu sugulane, hoopis suvilanaaber, pime vana aednik. Kogu varasema elu oli ta surutud sõjaväelase või mingi muu ametikandja jäika vormikuube, nüüd kandis ta ainult vabalt kehale langevat pehmet linast riiet; nägemise oli ta kaotanud juba ammu, mitukümmend aastat enne minu sündimist; ta otsekui astus läbi oma pimeduse, läbi harjumuste, mis aheldavad pimedat tema pimeduses, ning oli nägemisvõimetuses vaba; ta koondas oma elu mõnele rajale, millest peamine oli teekond kodust suvilasse ja koju tagasi, igapäevaelus toetus ta koduabilisele ning aastatega lõi ta kuulmise ja kompimisega oma peas nägemuse sellest piiratud ruumist, mille ta oli endale asupaigaks valinud.
Sisuliselt võttes elas ta mitmel saarel, kus oli tuttavate helide, lõhnade, puudutuste kindel pinnas; võib öelda, et ta elas keset seda pinnast, tajudes seda kogu oma kehaga, toetudes sellele, ning niisuguses mõttes oli tema seisund isegi nägija omast kindlam. Ohtlik oli talle ainult uudsus. Uus sillake üle kraavi, uus esikuuks, ümberpaigutatud bussipeatus lammutasid selle mulaaži, mille Teine taat oli voolinud helidest ja kehalistest aistingutest; nägija ei tajugi seda teisenemist purustusena, ta näeb ainult muutust, aga pime on toimuva tõelisele mõistmisele lähemal: uudsus – see on surm, uuendus – mõrv; just seetõttu, ehkki mitte ainult sel põhjusel, suhtus Teine taat möödunusse tõsisemalt kui teised inimesed.
Keegi ei teadnud, kes oli Teine taat olnud varem; suvilakruntidele polnud peaaegu enam jäänud põlisasukaid, kellelt saanuks seda pärida. Suvilaelu soodustab tutvumist, elulugude ja kohalike kuulsuste kollektsioneerimist – vaata, see on tolle ja