„Ei, aga nad ei lasknud tal lihtsalt minna, ja see juba tähendab midagi. Olen üsna kindel, et ta otsis seal mõnd juhiabi kohta. Ma otsisin ta kotist dokumenti – sain ta juhiloalt veregrupi – ja leidsin terve hunniku soovituskirju. Tundub, et ta oli omas valdkonnas hea töötaja. Viimane töökoht oli Bank of America. Koondati.”
„Ja kui ta jääb elama? Mis sa arvad? Ainult jalad?”
Jason vahtis teleriekraani, kus korvpallurid platsil nobedalt edasi-tagasi jooksid, ega öelnud tükk aega midagi. Lõpuks lausus: „Kui ta jääb elama, siis halvatult.”
„Kindel?”
„Üheksakümmend viis protsenti.”
Ekraanile ilmus õllereklaam. Noored inimesed tantsisid baaris meeletult. Kõigil oli lõbus. Martine Stoveri jaoks olid lõbud lõppenud. Rob püüdis ette kujutada, mismoodi naise elu edasi läheb, kui ta vastu peab. Elu elektriratastoolis, mida ta liigutab torusse puhudes. Toitmine kas püreega või sondi kaudu. Hingamisaparaat. Siibrisse sittumine. Elu meditsiinilises hämartsoonis.
„Christopher Reeve’il3 ei läinud nii halvasti,” ütles Jason, otsekui kaaslase mõtteid lugedes. „Positiivne suhtumine. Hea eeskuju. Hoidis pea püsti. Minu meelest tegi isegi ühe filmi.”
„Loomulikult hoidis ta pea püsti,” ütles Rob. „Tänu kaelatoele, mida kunagi maha ei võetud. Ja ta on surnud.”
„Martine kandis oma parimaid riideid,” ütles Jason. „Head püksid, kallis sviiter, kena mantel. Üritas taas jalad alla saada. Ja mingi värdjas tuleb ja lööb kõik segi.”
„Said nad ta juba kätte?”
„Viimastel andmetel mitte. Kui saavad, siis loodan, et poovad ta munepidi üles.”
Järgmisel ööl, kui nad tõid Kineri memoriaalhaiglasse infarkti saanud haige, uurisid partnerid Martine Stoveri kohta. Too oli endiselt intensiivis ja näitas märke ajufunktsioonide paranemisest, mis ennustavad ette peatset teadvusele tulekut. Kui ta teadvusel on, peab keegi talle halvad uudised teatavaks tegema: ta on rinnast allapoole halvatud.
Rob Martinil oli hea meel, et tema ei pea seda tegema.
Ja meest, keda meedia nimetas Mersumõrvariks, ei olnud ikka veel tabatud.
Z
JAANUAR 2016
1
Bill Hodgesi püksitaskus puruneb aknaklaas. Seejärel karjuvad juubeldavad poisid: „KODUJOOKS!”
Hodges krimpsutab nägu ja võpatab pingil istudes. Dr Stamos on üks neljast vandenõulasest arstist ning ooteruum on sel esmaspäeva hommikul rahvast täis. Kõik pöörduvad teda vaatama. Hodges tunneb, kuidas nägu soojaks tõmbub. „Vabandust,” ütleb ta konkreetselt kellegi poole pöördumata. „Tekstisõnum.”
„Ja väga vali tekstisõnum,” märgib üks hõrenevate valgete juuste ja kahe lõualotiga vanadaam. Selle märkuse peale tunneb Hodges end poisikesena, kuigi on ligi seitsmekümneaastane. Ent naine on mobiilietiketiga kursis. „Te peaksite taolistes avalikes kohtades heli vaiksemaks keerama või oma telefoni hääletuks panema.”
„Loomulikult, loomulikult.”
Vanaproua loeb edasi pehmekaanelist raamatut (see on „Viiskümmend halli varjundit” ja otsustades selle trööbatud seisundi järgi mitte tema esimene rännak läbi teose). Hodges urgitseb nutitelefoni taskust välja. Sõnum on Pete Huntleylt, tema vanalt paarimehelt, kui Hodges veel politseis töötas. Nüüd on Pete ise juba pensionile minemas, raske uskuda, ent tõsi. Valve lõpp, nii seda nimetatakse, ent Hodges ise pole suutnud veel valvamist lõpetada. Ta juhib praegu väikest kaheinimese firmat nimega Finders Keepers. Ta nimetab ennast sõltumatuks kadunud isikute otsijaks, sest ta sattus mõne aasta eest teatavatesse probleemidesse ega saa seetõttu omada eradetektiivi litsentsi. Selles linnas peab sul olema dokument. Aga sisuliselt on ta eradetektiiv, vähemalt osa ajast.
Kermit, helista mulle. ASAP. 4 Tähtis.
Kermit on tegelikult Hodgesi esimene eesnimi, aga enamiku inimeste jaoks kasutab ta teist nime – see hoiab konnanaljad5 miinimumi peal. Ent Pete siiski kasutab seda. Tema meelest on see naljakas.
Hodges kaalub, kas torgata telefon tagasi taskusse (pärast selle hääletule režiimile seadmist, kui ta märkas silti MITTE HÄIRIDA). Ta kutsutakse iga hetk dr Stamose kabinetti ja ta tahab, et nende jutuajamine oleks juba läbi. Nagu enamikule vanematest meestest, ei meeldi ka temale arsti juures käia. Ta kardab alati, et nad leiavad midagi, mis pole lihtsalt korrast ära, vaid on täiesti korrast ära. Pealegi ta teab, millest tema endine paarimees rääkida tahab − Pete’i suurest erruminekupeost järgmisel kuul. See toimub Raintree Innis lennujaama lähedal. Samas kohas, kus toimus Hodgesi pidu, aga seekord kavatseb ta palju vähem juua. Võib-olla üldse mitte. Tal oli politseis töötamise ajal alkoholiga probleeme ning see oli üks põhjustest, miks tema abielu lõhki läks, aga viimasel ajal näib tõmme napsi poole hääbunud olevat. See on kergendus. Ta luges kunagi ühte ulmeromaani „Kuu on karm armuke”6. Ta ei oska Kuu kohta öelda, aga ta on nõus kohtus tunnistama, et viski on karm armuke, ja seda tehakse siinsamas, meie planeedil.
Ta mõtleb järele, kaalub sõnumi saatmist, loobub siis sellest mõttest ja tõuseb püsti. Vanad harjumused on liiga tugevad.
Vastuvõtulaua taga istuva naise nimi on rinnasildi järgi otsustades Marlee. Ta näeb välja umbes seitsmeteistkümnene ja naeratab Hodgesile säravalt nagu ergutuskoori tüdruk. „Ta kutsub teid varsti, härra Hodges, ma luban. Me oleme lihtsalt tsipa graafikust maas. Sellised need esmaspäevad on.”
„Esmaspäev, esmaspäev, ei usaldusväärne ole see päev,” riimib Hodges.
Tüdruk vaatab teda tühja pilguga.
„Ma lähen hetkeks välja, mis te arvate? Pean helistama.”
„Väga hea,” ütleb Marlee. „Lihtsalt seiske ukse juures. Ma viipan teile, kui te olete sissekutsumise ajal ikka veel seal.”
„Sobib.“ Teel ukse poole seisatab Hodges vanadaami juures. „Hea raamat?”
Naine tõstab pea. „Ei, aga see on väga virgutav.”
„Nii on mulle räägitud. Kas te filmi olete näinud?”
Naine vaatab talle üllatunult ja huvitunult otsa. „Kas film on ka?”
„Jah. Te peaksite seda vaatama.”
Mitte et Hodges seda ise näinud oleks, ehkki Holly Gibney – tema kunagine assistent, nüüdne äripartner, meeletu filmifanaatik juba raskest lapsepõlvest peale – üritas teda kinno vedada. Kaks korda. Just Holly pani tema telefoni selle puruneva aknaklaasi/kodupesa helina. Naise meelest oli see lõbus. Hodgesi arvates ka… alguses. Nüüd tundub see talle nagu ora perses. Ta peab internetist otsima, kuidas seda vahetada saab. Ta on avastanud, et internetist võib kõike leida. Osa sellest on abiks. Osa on huvitav. Osa on naljakas.
Ja osa on kuradi kohutav.
2
Pete’i telefon kutsub kaks korda ja siis on ta vana paarimees toru otsas. „Huntley.”
„Kuula mind tähelepanelikult,” ütleb Hodges, „sest sind võidakse selle materjali pärast hiljem tunnistajapinki kutsuda. Jah, ma tulen peole. Jah, ma teen pärast sööki mõned märkused, vaimukad, ent mitte rõvedad, ja ma ütlen esimese toosti. Jah, ma saan aru, et nii sinu endine kui ka praegune pruta on kohal, aga minu teada pole keegi stripparit palganud. Kui keegi on, siis on see Hal Corley, kes on idioot, ja sa pead talt küsim…”
„Pea kinni, Bill. Mul ei olnud peojutt.”
Hodges jääb hoobilt vait. Asi pole pelgalt taustal kuulda olevas häältevadas