Thomas Harrisele
Too mulle püss
Mine tagasi mu tuppa
Ma toon endale püssi
Ühe- või kaheraudse
Sa tead, mul on parem surnud olla
Kui laulda seda enesetapubluusi
10. APRILL 2009
MARTINE STOVER
Kõige pimedam on alati enne koitu.
Rob Martinile meenus see vana ütlus parajasti siis, kui kiirabiauto sõitis mööda Upper Marlborough Streeti aeglaselt 3. kiirabikeskuse poole. Talle tundus, et kes iganes selle ütluse välja mõtles, tabas tõepoolest naelapea pihta, sest sel hommikul oli pimedam kui metsümiseja perses, ja koidikuni polnud palju jäänud.
Mitte et see päeva algus, kui see kord käes on, oleks palju valgem – nimetagem seda pohmeluses koidikuks. Udu oli raske ja lõhnas lähedase mitte-nii-suure Great Lake’i1 järele. Et oleks veelgi lõbusam, oli hakanud tibutama külma peenikest vihma. Rob lülitas kojamehed intervallrežiimilt aeglasele režiimile. Eespool ilmus üsna lähedal nähtavale kaks hästi tuttavat kollast kaart.
„Ameerika Kuldsed Tissid!” hüüatas Jason Rapsis kõrvalistmel. Rob oli töötanud kiirabis viieteistkümne aasta jooksul koos paljude erinevate parameedikutega ning Jace Rapsis oli neist parim: mõnusalt lõdvestunud, kui midagi ei juhtunud, külmalt rahulik ja teravalt keskendunud, kui kõik juhtus korraga. „Meile antakse süüa! Jumal õnnistagu kapitalismi! Keera sisse, keera sisse!”
„Oled kindel?” küsis Rob. „Pärast äsjast praktikumi selle kohta, mida see sitt teha võib?“
Väljakutse, millelt nad parajasti tagasi sõitsid, oli olnud Sugar Heightsi masstoodanguna mõjuvate villade rajooni, kus üks Harvey Galeni nimeline mees oli helistanud hädaabinumbrile ja kaevanud kohutavat valu rinnas. Nad olid leidnud ta lebamas sohval toas, mida rikkad inimesed nimetasid kahtlemata „suureks toaks” – rannaleuhutud vaala meenutava sinises siidpidžaamas mehe. Abikaasa seisis ta ees, veendunud, et mees annab iga hetk otsad.
„Mickey D’s, Mickey D’s!” laulis Jason. Ta hüples istmel üles-alla. Asjatundlik professionaal, kes oli kontrollinud hr Galeni põhinäitajaid (Rob kohe tema kõrval, hoides käes esmaabikohvrit koos hingamisaparaadi ja südamerohtudega), oli kadunud. Silmadele vajuvate blondide juuksesalkudega nägi Jason välja nagu suurt kasvu neljateistkümneaastane poiss. „Keera sisse, ütlen ma sulle!”
Rob keeras sisse. Ta oleks isegi hea meelega ühe burksi võtnud ja võib-olla ka selle kotleti moodi pruuni asjanduse, mis nägi välja nagu küpsetatud veisekeel.
Kiirtoidukoha sissepääsu juures seisis lühike autorivi. Rob võttis nende järel koha sisse.
„Pealegi ei olnud sel tüübil ju mingit õiget infarkti,” ütles Jason. „Lihtsalt mehhiko toitude üledoos. Ise ta ei lasknud end haiglasse viia, õige?”
See oli õige. Pärast mõnda korralikku röhatust ja ühte tromboonihuigatust keha alumisest piirkonnast, mille peale tema ülikõhn naine köögi poole tormas, tõusis hr Galen istukile, ütles, et tunneb end palju paremini, ja kinnitas neile, et ei, ta ei arva, et teda tuleks Kineri memoriaalhaiglasse toimetada. Ka Rob ja Jason arvasid sama, kui olid ära kuulanud, mida Galen oli eelmisel õhtul Tijuana Rose’is sisse ahminud. Tema pulss oli tugev ja ehkki vererõhk oli pigem kõhklusi tekitav, oli see tõenäoliselt olnud selline juba aastaid, ja hetkel stabiilne. Elektrišoki aparaati ei tulnud hetkekski riidest kotist välja võtta.
„Mina tahan kahte muna-McMuffinit ja kahte kotletti,” teatas Jason. „Musta kohvi. Järele mõeldes tegelikult kolme kotletti.”
Rob mõtles ikka veel Galenile. „Seekord oli see seedehäire, aga õige pea tuleb tal see päris asi. Südamerabandus. Palju tal sinu arvates kaalub? Sada nelikümmend? Sada viiskümmend?”
„Vähemalt sada nelikümmend viis,” ütles Jason, „ja ära püüa rohkem mu hommikusööki ära rikkuda.”
Rob osutas järveudust kerkivatele Kuldsetele kaartele. „See koht ja kõik teised rasvaurkad on pool sellest, mis Ameerikal viga on. Ma olen kindel, et meditsiinitöötajana tead sa seda isegi. Mida sa just praegu tellisid? See teeb üheksasada kalorit puhtalt, vennas. Pane McMuff-pommidele veel vorsti juurde ja ongi juba tuhande kolmesaja kanti.”
„Mida sa ise võtad, doktor Tervislik?”
„Burgeri. Võib-olla kaks.”
Jason laksas teda vastu õlga. „Vot õige!”
Järjekord liikus edasi. Nad olid aknast kahe auto kaugusel, kui raadio armatuurlaua arvuti all kisama hakkas. Dispetšerid olid harilikult külmad ja rahulikud, aga see kõlas nagu haige raadiodiskor pärast liiga paljusid energiajooke. „Kõik kiirabi- ja tuletõrjeautod, meil on Delta! Ma kordan, Delta! See on kõrgeima tähtsusega väljakutse kõigile kiirabi- ja tuletõrjeautodele!”
Delta, lühend, mis tähistab kõrgeima prioriteediga juhtumit. Rob ja Jason vaatasid teineteisele otsa. Lennuõnnetus, rongiõnnetus, plahvatus või terroriakt. See pidi olema üks neljast.
„City Center Marlborough Streetil, kordan – City Center Marlborough’l. Veel kord, see on Delta ja tõenäoliselt palju hukkunuid. Olge ettevaatlikud.”
Rob Martini kõht tõmbus pingesse. Keegi ei käskinud sul ettevaatlik olla, kui sõita tuli avariipaika või gaasiplahvatuse kohale. Järele jäi terroriakt ja see võis ikka veel kesta.
Dispetšer jätkas teate kordamist. Jason lülitas vilkurid ja sireeni käima, Rob haaras roolist ja keeras kiirabiauto restorani kõrval kulgevale tänavale, riivates ees seisva auto stanget. Nad olid City Centerist vaid üheksa kvartali kaugusel, aga kui Al-Qaeda annab seal kalašnikovidest tuld, on neil võimalus vastu tulistada ainult usaldusväärsest elektrišokiaparaadist.
Jason haaras mikrofoni. „Dispetšer, teade vastu võetud, kolmandast keskusest brigaad kakskümmend kolm, kuus minutit.”
Linna teistest piirkondadest hakkas kostma veel sireene, aga heli järgi otsustades oli nende masin Robi arvates sündmuspaigale kõige lähemal. Taevasse oli hakanud imbuma metalset helendust ja kui nad McDonaldsist välja keerasid ning Upper Marlborough’le pöörasid, ujus hallist udust välja hall auto, suur mõlkis kapoti ja tugevalt roostes iluvõrega sedaan. Hetkeks oli esitulede intensiivne valgus otse neile suunatud. Rob virutas rusikaga signaalile ja keeras järsult rooli. Auto – see nägi välja Mercedese moodi, kuigi Rob ei olnud päris kindel – tõmbas tagasi oma rajale ja seejärel olid sellest näha vaid uttu kaduvad tagatuled.
„Issand jumal, see oli napikas,” ütles Jason. „Ega sa numbrit ei näinud?”
„Ei näinud.” Robi süda tagus nii kõvasti, et ta tundis, kuidas veri kõri mõlemal poolel pulseeris. „Mul oli tegemist, et meie elu päästa. Kuule, kuidas saab City Centeris olla palju hukkunuid? Isegi jumal pole veel ärganud. See peab olema suletud.”
„Võib-olla on bussiõnnetus.”
„Paku veel korra. Need hakkavad alles kuuest sõitma.”
Sireenid. Kõikjalt kostvad sireenid, mis hakkasid koonduma nagu täpid radariekraanil. Neist kihutas mööda politseiauto, aga niipalju kui Rob hinnata oskas, olid nad teistest kiirabi- ja päästemasinatest endiselt ees.
Mis annab meile võimaluse saada esimesena kuuli või õhku lennata „Allahu akbar2,” karjuva hullu araablase süül. Imetore.
Aga töö oli töö, nii et Rob pööras järsule tõusule, mis viis linnavalitsuse peahoonete ja sitaks inetu kultuurikeskuse poole, kus ta oli enne äärelinna kolimist valimas käinud.
„Pidur!” röögatas Jason. „Püha perse, Robbie, PIDUR!”
Udust tuli nende poole karjade kaupa inimesi, mõni tormas kallaku tõttu lausa pidurdamatult. Mõni karjus. Üks mees kukkus, ajas end püsti ja jooksis edasi, puruksrebitud särgisaba pintsaku alt lipendamas. Rob nägi katkiste sukkpükste, veriste säärte ja ühe kingaga naist. Rob pidurdas järsult, masina esiots vajus maadligi, lahtine kraam läks lendu. Ravimid,