Ja sada surma. Marje Ernits

siis, mismoodi saab vesise luha pääl heina kuivaks teha ja kuis see sara alla saab? Kas peab paadiga vedama?”

      „Noo…” hakkas Kosta kokutama, sest polnud selliste küsimuste peale kunagi mõelnud. „No meil niideti kõrgelt ja riisuti see siis kokku, kui ädal oli alla kasvanud. Küüni veeti see talvel.”

      „Ah soo!” imestas talumees ja lisas: „Peaks ka proovima. Äkki tuled ja näitad?”

      Kosta oli pakkumisest nii õhevil, et oli valmis kohe vankripärasse hüppama ja Luige tallu sõitma. Taluperemees muigas, kiitis sügisilma ning arvas oma peas, et oli head kaupa teinud.

      „Soo-oh! Siis lööme käed, aga esiti vaid nädalaks,” sõnas ta kavalalt silmi pilutades ja lisas: „Mul elab õde linnas. Käin tema juurest läbi ja siis võtan su pera peale. Kus kandis sa oma konte soojendad?”

      Kosta oli varjupaika naastes nii õnnelik, et isegi poisipõlves pajuvilel vilistatud tantsuviis tuli talle huulile ning kadunud oli ka piinav rinnavalu. Isa Nikoola ei kurvastanud hoolealuse lahkumise üle, pani talle paki musta teed seljakotti ja soovis head.

      „Jumal on andnud inimesele kaks kätt ja jalga,” sõnas ta kostilist teele saates ja küsis: „Kas sina tead, miks see nii on?”

      Ka sellele küsimusele polnud Kosta kunagi mõelnud, aga kui mõtles, arvas, et jalgadel seistes võis inimene kätega tööd teha.

      Isa Nikoola noogutas ja lisas oma arvamuse. „Jah. Nõnda arvavad tööinimesed. Aga minu arvates on see selleks hea, et kui ühest käest või jalast ilma jääd, siis teine on ikka alles. Jumal on tark. Tema teab rohkem, kui inimene arvata oskab.”

      Kirikuaia väravas Luige talu peremeest oodates mõtles Kosta veel pikalt ütlemise peale, millega preester teda teele oli saatnud ning tegi oma järeldused. Jumal oli tõesti tark, sest ta oli inimesele ka kaks kopsu andnud, nii et kui üks sõjas pihta sai, siis võis teisega edasi hingata.

      Luige talu sulase nädalane tööots oli aga vahepeal nii pikaks veninud, et selle ajaga isegi lumi maha sadas. Saabus jõuluaeg, mil peremees pidas seatapmise plaani ning sulane teritas pussnuge.

      „Täna tuleb meie Oskaril mihklipäev,” sõnas peremees valjult, nii et ikka perenaine ka kuuleks ning teaks, millised toimingud temal ette tuli võtta. „Sa, Leena, pane suur pada tulele ja hakka vett kandma. Ja et sool oleks verelaskmise kaussi valmis pandud ning segamismänd sees, muidu saate jälle klimbid verivorsti sisse.”

      Et Luige talu peremees Lembit ise polnud õige mees siga tapma, siis selleks tarbeks oli appi kutsutud naabrimees. Miku Valter teadis täpselt, kui pika pussiga ja kuhu seakaelas torgata, et loom õnnistatud tänukisa saatel aegamisi parema toiduküna juurde pääseks. Kui Valter pussi seale kaela pistis, vajus Kosta nagu niidetult värskele lumele sirakile. Enne veel tundis ta, nagu oleks üks verise kehaga preisi soldat talle peale vajunud. See oli kui jumala õnnistus, sest just too mees oli oma raske rusikaga Kosta rinda tekkinud haavaaugu kinni surunud ja nõnda suurema verejooksu ära hoidnud.