Ma selgitasin, et sellele väikesele praktilisele probleemil leian ma lahenduse. Gene tuleb New Yorki. Ta on jälle minuga samas ülikoolis. Ja Rosiega.
Vahtides kaht apelsinimahla laual, mõistsin ma, et olin lootnud alkoholi leevendavat ärevust, mis tekkis sellest, et pidin Gene’i uudised Rosiele edastama. Ütlesin endale, et mu mure oli põhjendamatu. Rosie väitis, et armastab spontaansust. See lihtne analüüs eiras siiski kolme tegurit.
1. Rosiele ei meeldinud Gene. Gene oli olnud ta juhendaja Melbourne’is ja oli seda formaalselt ikka veel. Rosiel oli tema akadeemilise käitumise suhtes mitmeid etteheiteid ja ta pidas Gene’i truudusetust vastuvõetamatuks. Minu argumenti, et Gene on muutunud, oli nüüd õõnestatud.
2. Rosie pidas tähtsaks, et meil on „aega iseendale”. Nüüd tuli mul vältimatult pühendada aega Gene’ile. Gene toonitas, et tema suhe Claudiaga on läbi. Aga kui oli mingi võimalus, et saame aidata seda päästa, siis näis mõistlik ajutiselt jätta meie endi terve abielu tagaplaanile. Olin kindel, et Rosie on eri meelt.
3. Kolmas tegur oli kõige tõsisem ja võis olla minupoolse valeotsustuse tagajärg. Tõrjusin selle peast, et keskenduda vahetule probleemile.
Kaks kõrget apelsinimahlaga täidetud klaasi meenutasid mulle õhtut, mil Rosie ja mina esmakordselt „sideme leidsime” – suurt kokteiliõhtut, kus me kogusime DNA-proove igalt meesisikult, kes osalised ta ema kursuse kokkutulekul, ning elimineerisime nad kõik Rosie bioloogilise isa kandidaatide hulgast. Taas kord pidi lahenduse tooma mu kokteilivalmistamise oskus.
Rosie ja mina töötasime kolm õhtut nädalas kokteilibaaris The Alchemist 19. tänaval Flatironi kvartalis, seega joogisegamise varustus ja koostisained olid meie töövahendid (ehkki mul ei olnud õnnestunud selles veenda meie raamatupidajat). Ma lokaliseerisin vodka, Galliano ja jääkuubikud, lisasin need apelsinimahlale ja segasin. Ma ei alustanud oma joogi tarbimist enne Rosiet, selle asemel valasin endale pitsi viina jääga, lisasin tilga laimimahla ja jõin kiiresti ära. Peaaegu otsekohe tundsin, kuidas stressitase alanes tavapäraseks.
Viimaks ilmus Rosie vannitoast. Kui välja arvata teekonna suuna muutus, siis oli ainus muudatus ta välimuses asjaolu, et punased juuksed olid nüüd märjad. Aga ta meelolu paistis olevat kõrgenenud: ta peaaegu tantsiskles magamistoa poole. Ilmselt olid kammkarbid olnud hea valik.
Oli võimalik, et seesugune emotsionaalne seisund muudab ta Gene’i vaba semestri suhtes vastuvõtlikumaks, ent näis siiski soovitatav uudised lükata järgmisele hommikule pärast seksi. Muidugi, kui ta mõistab, et ma olen andmeid selle eesmärgiga varjanud, tabab mind kriitika. Abielu oli keerukas.
Kui Rosie jõudis magamistoa ukse juurde, keeras ta end ringi: „Ma olen viie minuti pärast riides ja siis ootan ma maailma parimaid kammkarpe.” Kasutatud sõnad – „maailma parim” – olid omandatud minu enda väljendite hulgast – kindel positiivse meeleolu näitaja.
„Viis minutit?” Alahindamisel oleks kammkarpide valmistamisel laastav mõju.
„Anna viisteist. Söögiga pole kiiret. Võime veidi juua ja juttu ajada, kapten Mallory.”
Gregory Pecki tegelaskuju nimi oli veel üks hea märk. Ainus probleem oli jutuajamine. „Kas sul juhtus täna midagi?” küsiks ta ja mina oleksin kohustatud mainima Gene’i vaba semestrit. Otsustasin hõivata end tegevusega, võttes ette söögivalmistamise. Vahepeal panin Harvey Wallbangerid külmkappi, kuna oli oht, et jää sulades soojenevad need üle sobiva temperatuuri. Jahutamine vähendaks ka apelsinimahla riknemise kiirust.
Naasin söögitegemise juurde. Ma ei olnud seda retsepti varem kasutanud ja alles pärast alustamist avastasin, et aedviljad peavad olema lõigatud veerandtollisteks kuubikuteks. Koostisosade nimekirjas ei olnud joonlauda märgitud. Ma sain oma telefoni laadida mõõtmisrakenduse, ent olin vaevalt lõpetanud näidiskuubiku valmistamise, kui Rosie uuesti välja ilmus. Nüüd oli tal seljas kleit – koduseks lõunaks äärmiselt ebatavaline. See oli valge ja tekitas punaste juustega dramaatilise kontrasti. Efekt oli rabav. Ma otsustasin Gene’i-uudised vaid veidi edasi lükata, hilisemale õhtule. Rosie ei saaks selle üle kurta. Ma võiksin tõsta aikido treeningu järgmisele hommikule. See jätaks aega seksile pärast lõunat. Või enne. Olin valmis olema paindlik.
Rosie istus ühele kahest tugitoolist, mis hõivasid elutoa pinnast märkimisväärse protsendi.
„Tule räägi minuga,” ütles ta.
„Ma lõikan aedvilju. Ma saan siit rääkida.”
„Mis apelsinimahladega juhtus?”
Tõin külmikust mugandatud apelsinimahlad, andsin ühe Rosiele ja istusin tema vastu. Vodka ja Rosie lahkus olid mind lõõgastanud, ehkki ma kahtlustasin, et mõju oli pindmine. Gene’i, Jerome’i ja mahla probleemid jooksid ikka veel taustaprotsessina.
Rosie tõstis klaasi, nagu tahaks toosti öelda. Selgus, et just seda ta tegigi.
„Meil on midagi tähistada, kapten,” ütles ta. Ta vaatas mind mõne sekundi. Ta teab, et ma ei armasta üllatusi. Ma oletasin, et ta oli jõudnud oma väitekirjaga mõne olulise töötähiseni. Või oli talle pakutud kohta psühhiaatriõpingute programmis meditsiinikursuse lõppemisel. Need oleksid äärmiselt head uudised ja ma hindasin seksi võimalust suuremaks kui üheksakümmend protsenti.
Ta naeratas – siis, ilmselt pinevuse suurendamiseks, rüüpas klaasist. Katastroof. See oleks nagu mürki sisaldanud. Ta sülitas joogi välja, oma valgele kleidile, ja jooksis vannituppa. Ma järgnesin talle, kui ta kleidi eemaldas ja laskis kraanist vett peale.
Ta seisis seal oma lillakas aluspesus, pumpas vett kleiti sisse ja välja ja pöördus siis uuesti minu poole. Ta ilme oli analüüsimiseks liiga keerukas.
„Me oleme rasedad,” ütles ta.
3
Ma ei suutnud Rosie teadet korralikult töödelda. Hiljem oma reageeringut analüüsides mõistsin ma, et mu aju oli rünnatud teabega, mis trotsis loogikat vähemasti kolmes punktis.
Esiteks, formuleering „me oleme rasedad” on vastuolus bioloogia põhitõdedega. See andis mõista, et minu seisund on muutunud, nii nagu Rosielgi. Kindlasti ei oleks Rosie öelnud „Dave on rase”. Ometi ta seda oli, lähtudes Rosie väites sisalduvast implitsiitsest definitsioonist.
Teiseks, rasedus oli plaaniväline. Rosie oli maininud seda ühe tegurina, kui otsustas suitsetamise lõpetada, aga ma eeldasin, et ta oli rasestumise võimalust kasutanud lihtsalt motivaatorina. Lisaks olime seda teemat selgesõnaliselt arutanud. Me olime söönud lõunat Jimmy Watsoni restoranis Lygon Streetil Carltonis, Victoria osariigis Austraalias, möödunud aasta teisel augustil, üheksa päeva enne meie pulmi ning üks paar oli asetanud lapsemahuti põrandale meie laudade vahele. Rosie mainis soojätkamise võimalust.
Olime selleks ajaks teinud otsuse kolida New Yorki ja ma väitsin, et me peaksime ootama, kuni Rosie on lõpetanud oma meditsiiniõpingud ja valinud kitsama eriala. Rosie ei olnud nõus – tema arvates jääks see liiga hiliseks. Ajaks, kui ta on täieõiguslik psühhiaater, on ta kolmekümne seitsme aastane. Ma soovitasin oodata vähemalt senikaua, kui ta on lõpetanud meditsiiniõpingud. Psühhiaatri kvalifikatsioon ei olnud tema kui tulevase vaimuhaiguste kliinilise uurija jaoks vältimatu, seega, kui laps häirib pidevalt ta õpinguid, ei oleks mõju hukatuslik. Minu mälestuse järgi ei väljendanud ta mittenõustumist. Igal juhul nõuab eluliselt tähtis otsus
1. võimaluste formuleerimist, näiteks mitte lapsi saada; saada kindel arv lapsi; toetada üht või mitut last heategevuse kaudu;
2. loetelu kõigi võimaluste miinustest ja plussidest, näiteks vabadus reisida; võimalus pühenduda tööle; lapse tegudest põhjustatud võimalik häiritus või kurbus. Igale faktorile tuleb anda kindlaks määratud kaal;
3. võimaluste objektiivset võrdlust ülaltoodut kasutades;
4. teostusplaani, mis võib ilmsiks tuua uusi tegureid, mis omakorda võivad nõuda punktide 1, 2 ja 3 ülevaatamist.
Kõige