Equestria Girls. Läbi võlupeegli. Hasbro

asendit. Järgmised kümme minutit ta vingerdas ja väänles. Keerles ja küünitas. Rabeles ja rapsis. Videvik polnud aimanudki, kui palju tegemist nende suliste asjadega olla võib! Voodis ringi väherdes otsustas Videvik järgmisel päeval arutada Võbeluse ja Vikerkaaresööstuga, millised asendid on tiibadega magamiseks parimad. Viimaks leidis ta mugava asendi. „Juba parem,” mõtles ta silmi sulgedes.

      Prõnn! Korraga vedrutas vasak tiib teki alt välja. Videvik ohkas sügavalt. Ilmselt on uue elu juures palju selliseid asju, millega veel harjuma peab – nõupidamised, tiivad ja kroonid olid alles algus. Aga no vähemalt ei pea krooniga magama.

      Peatükk 2

      Loojangukuma ründab öösel

      Kui kõik pisikesed ponid turvaliselt oma luksuslikes kristalsetes tubades magasid, võttis lossis maad vaikus – selline, mis saabub ainult keset ööd. Päeval oli loss täis valgust ja peegeldusi, mis tantsisklesid üheskoos ja heitsid tubades jalutavate ponide peale vikerkaarevärvilisi laike. Aga nüüd veikles igas nurgas hiiglasliku õunapiruka kujulise kuu pehme ja tontlik kuma. See kiirgas läbi klaasist akende ja muutis kogu lossi üpris jubedaks.

      Läbi koridoride hiiliva punakuldse lakaga ükssarviku õnneks oli varjuline loss hea peidupaik. Ta jälgis hoolega, et astuks kapjadel hästi õrnalt. Iga ettevaatamatu heli võis mõne poni – või draakoni – äratada ning kogu ettevõtmise nurjata. See kollase-roosakirju pegasus tundus eriti erksa unega olevat. Viimane asi, mida ta vajas, oli väike arg poni, kes ehmub ja kõik kihva keerab. Ei! Ülesanne oli liiga tähtis, et selle luhtumisega riskida.

      Üsna ruttu leidis ta õige toa. Uue „kuningliku” Videvikusära toa. Kui ta nüüd veel ka magavast draakonibeebist ja printsessist endast mööda pääseks – kõik, mida ta eales ihaldanud oli, oli tal kabjaulatuses. Vaid paar minutit veel.

      Ta lükkas rasket ust ja see vajus kriiksatusega lahti. Kuu valgustas tuba nagu lossi koridoregi. Ta heitis kiire hindava pilgu printsessi ja draakoni magavate kogude poole. Päris keeruline oleks olnud hiilida voodi kõrval seisva lauani. Oma tõelise saatuseni.

      Punase-kollasekirju lakaga poni tõstis oma ihaldusobjekti võluväel õhku ja hõljutas selle enda juurde. Lähedalt oli see veelgi kaunim. Videvikusära sätendav kroon saab kohe tema omaks.

      Ülesanne oli peaaegu ühel pool, kui draakonibeebi end korraga pominal keeras. Ükssarvik tardus paigale. Ta pidi olema veelgi ettevaatlikum. See läks napilt. Liiga napilt.

      Ta püsis liikumatult, kuni draakoni poolt kostis vali norsatus. See oli nagu märguanne, et ta saab alustatu lõpule viia. Nurjatu ilme vilksatas üle armsa kuldse näo. Ta järgmine liigutus oli kiire. Õrnalt asetas ta kuldse krooni täpse koopia originaali asemele ja hiilis ukse poole.

      Aga just siis, kui ükssarvik üle vähkreva draakoni astus, jäi üks ta kapjadest draakoni käpa taha kinni. Ükssarvik kaotas tasakaalu ja prantsatas vastu maad ning draakon ja printsess ehmusid korraga ärkvele.

      „Ah? Mida?” küsis Astel silmi hõõrudes.

      Kuldne ükssarvik ajas end kibekähku kapjadele. Ukse poole kapates heitis ta pilgu selja taha, segaduses printsessi poole. Üks kuukiir püüdis kinni salapärase poni ja peegeldus varastatud asjal, mida ta endale kotti toppis. Videvik ahmis vapustatult õhku.

      „Mu kroon! Ta varastas mu krooni!” hüüdis ta öhe. Videvik hüppas voodist välja ja tormas pimedusse, Astel tihedalt kannul. Varast mööda koridori jälitades tundis Videvik hirmu. Mis siis saab, kui ta seda poni kätte ei saa? Ta poleks tohtinud olla nii hooletu ja kallist krooni laua peale jätta! Mida Taevalik ütleb? Videvik teadis, et ta pole veel printsessirolliks valmis. Kui ta üldse kunagi selleks valmis on. Ta lihtsalt pidi selle ükssarviku kätte saama või riskima sellega, et kõik ponid saavad teada, kui vähe on temas kuninglikkust.