„Nii et ütle mulle – kui sina oled Kurat, siis kes mina olen?”
PROLOOG
Samantha Boyd kummardus, et logiseva politseipiirde alt läbi minna, ja tõstis pilgu õiglusejumalanna kujule, mis kõrgus Londoni kurikuulsa Old Bailey kohtumaja katusel. Kuigi kuju pidi sümboliseerima jõudu ja ausust, nägi Samantha teda nüüd sellena, kes ta tegelikult oli – purustatud illusioonidega meeleheitel naine, kes oli peaaegu alla kõnniteele viskumas. Kogu maailmas sarnastele kujudele tahutud silmakate oli tema puhul asjakohaselt ära jäetud, sest „pime õiglus” on lihtsameelsetele mõeldud arusaam, eriti kui mängu tulevad säärased teemad nagu rassism ja politseikorruptsioon.
Ajakirjanike hordide pärast, kes olid end siin sisse seadnud, olid kõik lähiümbruse teed ja metroojaamad jälle suletud, mis muutis osa Londoni elust kihavast kesklinnast absurdseks keskklassi aguliks. Prügiga kaetud tänavatel lehvitasid tühjad toidupakendid uhkelt Marks & Spenceri ja Pret A Manger’ logosid. Kuulsate disainerite valmistatud magamiskotte volditi kokku elektripardlite undamise saatel, samal ajal kui ühel mehel ei õnnestunud tagasihoidliku reisitriikraua abil varjata tõsiasja, et ta oli siin oma ainsas särgis ja lipsus maganud.
Samantha tundis rahva seas liikudes häbelikkust. Ta oli hiljaks jäädes läinud Chancery Lane’ilt alanud kuueminutilise kiirmarsiga higiseks ja ta plaatinablondid juuksed tirisid sealt, kus ta nad klambritega üles oli pannud, kui püüdis edutult oma välimust muuta. Ajakirjanikud olid kohtuprotsessiga seotud inimesed esimesel päeval kindlaks teinud. Nüüdseks – neljakümne kuuendaks päevaks – oli Samanthast tõenäoliselt räägitud kõigis maailma suuremates ajalehtedes. Ta oli olnud sunnitud politseile helistama, kuna üks eriti visa reporter oli teda Kensingtoni koduni jälitanud ja keeldunud siis lahkumast. Võtnud kindlalt nõuks uuesti ebameeldiva tähelepanu alla sattumist vältida, vahtis ta maha ja sammus edasi.
Kaks saba looklesid üle Newgate Streeti ristmiku, üks sai alguse ühel pool tänavat välitualettide juurest, mida oli selgelt liiga vähe, ja teine tänava vastasküljel püsti pandud Starbucksi juurest. Jäänud kahe saba vahel pidevalt ringleva rahvavoolu keskele, murdis ta sellest välja ja võttis suuna politseinike poole, kes valvasid kohtumaja vaiksemat kõrvalsissepääsu. Kui ta sattus kümnekonnast lindistavast kaamerast kogemata ühe kaadrisse, nähvas üks pisike naine talle vihaselt midagi jaapani keeles.
„Viimane päev,” tuletas Samantha endale meelde, jättes arusaamatu sõimuvalingu selja taha – ainult kaheksa tundi veel ja siis läheb elu jälle oma tavalisse rööpasse.
Ukse peal uuris tundmatu politseinik põhjalikult Samantha isikutunnistust ja siis tuli tal läbi teha juba vägagi tuttav protseduur: panna isiklikud asjad luku taha, selgitada metallidetektorite vilkumise peale, et ta ei saa füüsiliselt oma kihlasõrmust ära võtta, muretseda higiplekkide pärast, kui teda läbi kobati, ja minna siis piki ilmetuid koridore ülejäänud üheteistkümne vandekohtuniku juurde, et juua tass leiget kiirkohvi.
Tänu üleilmsele tohutule meedia tähelepanule ja Samantha kodus toimunud vahejuhtumile oli vastu võetud pretsedenditu otsus vandekohus isoleerida, mis ajas üldsuse tagajalgadele, kuivõrd maksumaksja rahast tasutav hotelliarve järjest kasvas, ulatudes kümnetesse tuhandetesse. Pärast ligi kahte kuud räägiti hommikuti seltskondlikult vesteldes peamiselt hotellivoodite tõttu valutavatest selgadest ja ühekülgsest hilisõhtusest menüüst ning kaeveldi nende asjade pärast, millest kõige rohkem puudust tunti, milleks olid naised, lapsed ja selle hooaja „Teadmata kadunute” viimane osa.
Kui kohtuametnik lõpuks vandekohtunikele järele tuli, võttis maad pingeline vaikus, mida seni oli varjatud tühjast-tähjast lobisemisega. Stanley-nimeline vanemapoolne mees, kelle teised olid esimeheks valinud – ilmselt ainult sel põhjusel, et ta oli uskumatult sarnane Gandalfiga –, tõusis aeglaselt püsti ja juhatas nad ruumist välja.
Esimest saali, mis oli väidetavalt maailma kuulsaim kohtusaal, kasutati ainult eriti raskete kriminaalasjade puhul. Siin saalis olid oma rohkete pattude eest tähelepanu keskmes olnud säärased õõvastavad kuulsused nagu Crippen, Sutcliffe ja Dennis Nilsen. Kunstlik valgus voogas sisse pea kohalt suurest mattklaasist aknast, tuues esile saali tumedast puidust tahveldise ja rohelise nahkpolsterdise.
Kui Samantha istus vandekohtunike esimeses reas oma tavalisele kohale, mis asus kohtualusele kõige lähemal, oli ta teadlik sellest, et ta enda disainitud valge kleit võis olla natuke liiga lühike. Ta pani vandekohtuniku materjalid endale sülle, mis valmistas sügava pettumuse vastikule vanamehele, kes oli esimesel päeval ühe inimese peaaegu jalge alla tallanud, et Samantha kõrvaliste kiiresti enda valdusse haarata.
Erinevalt Ameerika filmidest tuttavatest kohtusaalidest, kus peenelt riides süüdistatav istub oma kaitsjate vahel laua taga, seisis kohtualune Old Baileys heidutava ruumiga üksi silmitsi. Kohtualuse kõrgemal asetsevat süüpinki ümbritses väike, aga siiski silmatorkavate klaasseintega barjäär, mis veelgi rõhutas asjaolu, et selle taga oli teistele ruumisolijatele päris ohtlik inimene.
Süüdi, kuni pole tõestatud vastupidist.
Otse süüpingi vastas oli kohtuniku laud, mis jäi Samanthast vasakule. Kohtuprotsessi ajal ainsana tühjaks jäänud tooli taga, mis oli saali keskel, rippus kuningliku vapi küljes kuldse käepidemega mõõk. Keskosa võtsid enda alla istungisekretär, kohtualuse kaitsjad ja prokuratuuri esindajad. Rahvale avatud rõdu, mis asus saali teises otsas vastasseinas, oli pungil visa hinge ja hägusa pilguga pealtvaatajaid, kes olid öösel tänaval maganud, et selle ebatavalise kohtuprotsessi lõpupäeval endale saalis kindlasti koht saada. Saali tagaotsas rõdu all istusid ununenud pinkidel igasugu ülearused inimesed, kes olid kuidagi protsessiga seotud: eksperdid, keda juristid võisid tahta küsitleda, aga tõenäoliselt ei küsitle, igasugused kohtuametnikud ja loomulikult ka kogu selle vastuolulise protsessi keskmes olev politseinik, kes oli kohtualuse vahi alla võtnud – William Oliver Layton-Fawkes, keda hüüti Wolfiks.
Wolf oli nelikümmend kuus päeva kestnud protsessil iga päev kohal olnud. Kõik need lõputud tunnid veetis ta välisukse kõrvalt oma silmatorkamatult kohalt külmal ilmel süüpinki vahtides. Tugeva kehaehituse, parkunud näo ja sügavsiniste silmadega, paistis ta olevat veidi üle neljakümne. Samantha mõtles, et mees oleks päris ligitõmbav, kui poleks tundunud, et ta pole kuudeviisi und saanud ja et teda rõhub tohutu murekoorem – ehkki ausalt öeldes nii see oligi.
„Tuhastaja”, nagu ajakirjandus oli kohtualust kutsuma hakanud, oli Londoni ajaloos kõige rohkem ohvreid nõudnud sarimõrvar. Kakskümmend seitse ohvrit kahekümne seitsme päevaga, kõik tapetud olid 14- kuni 16-aastased naisprostituudid, mis tõmbas kohtuasjale veelgi rohkem tähelepanu, sest paljastas pahaaimamatule rahvamassile nende endi tänavanurkadel toimuva karmi reaalsuse. Leidmise hetkel oli enamik ohvreid olnud ikka veel leekides, nad olid tugevasti uimastatud ja põlesid elusalt, nii et põrguleegid tuhastasid kõik võimalikud tõendid. Ja siis said tapmised järsku otsa, jättes politsei pimeduses kobama ilma ainsagi kobedama kahtlusaluseta. Kogu juurdluse kestel oli Londoni politseiametit tegevusetuse pärast kõvasti kritiseeritud, samal ajal kui süütud tüdrukud surid. Aga siis, kaheksateist päeva pärast viimast mõrva, oli Wolf kellegi vahistanud.
Süüpingis oli Pakistani päritolu britt, sunniidist moslem Naguib Khalid, kes töötas pealinnas taksojuhina. Ta elas üksi ja tema varasemateks süütegudeks olid pisemat sorti süütamised. Kui kohtule olid esitatud DNA-tõendid, mille alusel seostati kolm ohvrit Khalidi takso tagaistmega, ja neile lisaks oli mehe süüd kinnitanud Wolfi tunnistus, jäi mulje, et kohtuasjaga on kõik selge. Ja siis hakkas kõik kiiva kiskuma.
Tulid ilmsiks alibid, mis olid vastuolus andmetega, mille uurija ja tema meeskond olid jälitustegevuse käigus kogunud. Esitati süüdistusi, et Khalidi oli vahi all füüsiliselt rünnatud ja ähvardatud. Vastuolud ekspertiisides osutasid sellele, et söestunud DNA-d ei saa pidada usaldusväärseks tõendusmaterjaliks, ja siis tuli kaitsjate heameeleks Londoni politsei kutsestandardi direktoraat välja kirjaga, millele nende tähelepanu oli juhitud. Kõigest paar päeva enne viimast mõrva anonüümse kolleegi poolt kirjutatud kirjas väljendati muret Wolfi meeleseisundi ja juurdluse teostamise viisi üle, vihjati sellele, et mõrvadest oli talle saanud „kinnisidee” ja et ta oli muutunud „meeleheitlikuks”, ning seejärel soovitati ta otsekohe juurdlusest kõrvaldada.
Korraga läks maailma suurim uudis veelgi suuremaks. Politseid süüdistati, et nad on Khalidi näol leidnud endale sobiva