Mu koju tood sa. Heli Künnapas

pead. “Tead, ta on tõesti ilus! Ah, küll sa koolis varsti näed!”

      “Koolis?”

      “Ja-jah. Ta töötab seal kehalise kasvatuse õpetajana,” selgitab Hilda innustunult. Jääb mulje, et vanaproual pole viimasel ajal väga tihti võimalust oma teadmistega hiilata ning nüüd võtab ta minu valgustamisest maksimaalse naudingu. “Aga Anne-Mari lasi ennast niiviisi tänavale tõsta ja nüüd tuli siia teise mehe kulule elama. Hea mehe võttis ära. Nüüd peavad kohalikud noored naised veel rohkem endale koerakesi ja muid pudulojuseid võtma, et lapsi ja meest asendada. Mingisugune võõras naine aga lendas niimoodi jaole. Oli siis vaja neid lapsi nii palju saada, kui sa ei suuda meest enda juures hoida,” viibutab Hilda kurjalt näppu suunas, kuhu Anne-Mariks kutsutu mõne aja eest beebikäru lükates kadunud oli.

      “Ega me alati ei näe teiste eludesse, ega tea, mis seal päriselt juhtus või kes süüdi on,” püüan vanaprouat veidi rahustada.

      “Seda tean mina küll, et kui naisel on juba mitu last olemas, siis ei tule ta sellisesse väikesesse kohta, et siit peaaegu viimane vallaline mees ära varastada!” teatab Hilda enesekindlalt. Jääb mulje, nagu oleks ta ise praegu võimalikust elukaaslasest ilma jäänud.

      “Nii et nüüd on siinse valikuga siis kõik?” teesklen nukrat nõutust.

      “Ei-ei, ära muretse,” ehmatab mind Hilda siiralt lootusrikas nägu, “mõni on meil ikka veel jagada. Siin on näiteks Tanel! Tema oli ka mõned aastad kadunud, aga nüüd on juba ammu tagasi ja aitab vanematel firmat juhtida.”

      Tanel … mingi imelik tuksatus käib millegipärast mu seest läbi.