Mu koju tood sa
1.
See ei ole minu uue aasta algus
“Pauh … pa-pauh … tra-ta-ta-ta-taa,” vaatan raha taevasse lendamas. “Tšaahh … ” järgneb uus sädemesadu. Järgmised eurod. Kuidas teisiti ilutulestikku kirjeldada?
Rahvas ahhetab ja ohhetab. Kuulen seda isegi läbi kinnise akna. Vaatan toimuvat ükskõikselt pealt. Ei, see pole mingi ülbus, nagu mulle ei meeldiks kohalike ilutulestik. Mulle pole lihtsalt kunagi meeldinud kohustuslikud asjad. Täna on aastavahetus ja kõik peavad südaööl vallamaja ette kogunema, et vaadata vägevat ilutulestikku. Pilku üle platsi lastes tundub küll, et kogu Pärnu-Jaagupi on kohal.
Mul pole aga mingit tahtmist kogu sellest trallist osa võtta. Vallamaja kõrval elades pole muidugi varianti ja saan sunniviisiliselt ilutulestikust ning sellele järgnevatest omavahelistest “head uut aastat!” soovidest osa. Kuulen ja näen neid, aga ei tunne sellegipoolest midagi.
Minu jaoks on uus aasta juba alanud. See algas Pärnu-Jaagupisse kolimisega. Ei, pigem algas see valitsuse vahetusega novembrikuu lõpus. See tähendas minu jaoks haridusministri kohast ilmajäämist. Kogu oma senisest elust ilmajäämist. Olime viimastel valimistel oma edus nii kindlad, et ma kandideerisin nimekirja tagumises otsas. Nii jäin riigikogust välja, kuid nagu ette kokku lepitud, anti mulle kohe ministri ametikoht. Valitsuse vahetumist meie tolleaegsetes plaanides polnud.
Novembrikuu lõpus oleksin võinud niisama rahulikult istuma ning elu nautima jääda. Aga ma ei oska. Olen harjunud rabelema. Kiiremini ja kõrgemale pürgimist alustasin umbes viiendas klassis. Sealt edasi on tempo ja panused ainult kasvanud. Ootamatult sülle sadanud vabaduse nautimise asemel lõin “Õpetajate Lehe” lahti ja kohe jäi silma, et Pärnu-Jaagupi Põhikooli otsitakse ajalooõpetajat. Kandideerisin ja mind valitigi välja.
Tööintervjuul küsiti küll kohe, et mis saab siis, kui pooleteise aasta pärast toimuvatel valimistel valituks osutun. Vastasin otsekoheselt, et sel juhul valin taaskord töö riigikogus või valitsuses. Nägin, et koolidirektorile see ei meeldinud, aga ta oli vist nii hädas, et andis mulle ikka võimaluse.
Olen talle väga tänulik. Kindlasti oleksin küll leidnud ka mingi muu töö, kuid see andis mulle põhjuse tagasi kodukohta kolida. Olen aastaid … aastakümneid Pärnu-Jaagupist ära olnud. Mu vanemad kolisid ka ammu Tallinnasse, et mulle, õele ning õelastele lähemal olla. Eks nad lootsid ja uskusid, et varsti on ka meil Hannoga lapsed … aga nii ei läinud. Hoopis lahku läksime!
Tundub, et Hannoga suutsime peaaegu kümme aastat koos olla just seepärast, et meil mõlemal oli väga kiire. Meil polnud aega mõttetute asjade pärast kiskuda või teineteise kallal maailma parandada. Kord nädalas käisime alati õhtust söömas ning nädalavahetustel püüdsime koos teleka ees mõnuledes vähemalt ühte filmi vaadata. Need olid meie rutiinid. Kinnitasime endale, et sellised ühised tegemised on vajalikud suhte hoidmiseks. Tegelikult aitasid need suhtes rutiini tekkimisele kiiremini kaasa.
Ei, ma ei tea tegelikult, millal meie vahelt viimnegi armastus ja usaldus kadus. Tagantjärele mõeldes saan aru, et tegelikult elasin ma Hannoga koos olles alati üksi. Ma ei lasknud teda endale kunagi lõplikult ligi. Polnud nagu vajagi.
Seltskonna-ajakirjandus sahistas ammu Hanno lembusest nooremate tüdrukute vastu. Ma ei tunne ennast kolmekümne viie aastasena väga vanana, aga need tüdrukud olid ikka tõesti noored. Tean, et ajakirja on vaja kuidagi müüa ja Hanno rahustas mind alati maha. Sel sügisel aga seisis ta äkitselt mu ees ja ütles, et nüüd on kõik ning tema on leidnud oma tõelise armastuse.
See oli šokk! Teadsin, et meie vahel pole kõrvetavaid tundeid. Aga ma uskusin, et armastust polegi olemas. Inimesed valivad kaaslase ja on temaga koos, sest mõlemad on nii otsustanud. Uskusin, et kõik lihtsalt mängivad armastuse olemasolu. Teesklevad. Siis aga seisis Hanno minu ees ja ütles, et minuga ei tule midagi välja, aga mingi noore tibiga tuleb … et ta armastab!
Kuuajase vahega kaotasin elukaaslase ja töökoha. See oligi minu uus algus. Kalendris kokkulepitud aeg ilutulestiku paugutamiseks ja raha taevasse laskmiseks mind ei puuduta. Mina alustasin juba varem. Hannoga ühiselt üüritud korterist lahkumine polnud keeruline. Pigem oligi Pärnu-Jaagupisse suundumise üheks põhjuseks soov Tallinnast ja kõigest Hannoga seonduvast võimalikult kaugele saada. Seltskonna-ajakirjandus on küll meie suhte lahkamise nüüd lõpetanud, kuid valitsuse vahetusega seoses hakati jälle ka muud vana soppa üles kergitama.
Nädala pärast lõpeb lõputuna tunduv koolivaheaeg ja siis hakkan lastele ajalugu õpetama. Esimest korda saan ülikoolis õpitud eriala ning õpetajakoolitusel omandatud teadmisi rakendada. Ikka selleks, et enda isikliku ajaloo käest pääseda. Usun, et õnnestub. Mul on alati õnnestunud kõik, mida teen. Just sellepärast, et ma ei kummarda kinnisilmi teiste tehtud reegleid. Ma teen neid ise.
Ilutulestik lõpeb.
“Head uut aastat mulle,” mõtlen ja liigun aknast eemale.
2.
Ettevaatust suupruukijate eest
“Tere õhtust,” tervitab mind trepikoja ees harjaga lund pühkiv Hilda.
“Tere-tere, aga no mis õhtust? Lõuna ju alles,” vastan sõbralikult. “Kell alles kolm!”
“Kell võib olla palju tahab, aga tunni aja pärast on täitsa pime, nii et järelikult on õhtu käes. Minu sisemine kell ütleb nii,” selgitab vanaproua tarmukalt. “Mina lähen vara magama ja tõusen vara. Ikka nii, nagu päikegi käib. Minul vahet pole, kuidas teised mingi tiksuva seieritega asjanduse järgi püüavad joonduda.”
Vanaproua protestimeelsus ajab muigama. Samas meenub kohe, kuidas ma ise ei tahtnud isegi aastat koos teistega vahetada ja nüüd julgen siin Hilda ajamääramise üle naerda? Tundub, et tema näol on tegemist sama kõva teisitimõtlejaga, millisena ma ka ennast armastan näha.
Hilda lõpetab harjaga vehkimise ja toetab ennast selle najale. Selge märk, et ülekuulamine algab.
“No kuidas siis ministriproua esimene tööpäev meie väikeses koolikeses möödus?”
Mul oligi õigus!
“Ei mingit ministrit enam. Ja proua pole ma kunagi olnud. Ikka preili! Ja nüüd siis õpetaja-preili. Koolipäev läks hästi. Kõik on uus ja paljuga pean harjuma, aga kõik olid väga sõbralikud.”
“Siis on hästi, aga,” Hilda vaatab kahtlustavalt ringi, “ole nende teiste õpetajate ja muude jutupaunikutega ikka ettevaatlik. Tead küll, väikese koha asi. Kipuvad teised siin suud pruukima.”
Noogutan mõistvalt.
“Saan aru, olen ennegi selliseid inimesi kohanud. Võtan arvesse!”
Vanaproua mure on armas, kuid võttes arvesse, et …
“Noh, vaata sa nüüd teda! Kõnnib siin niiviisi ringi,” vaatan Hilda peaga viibatud suunas. Kiriku poolt tuleb mööda teed noor naine lapsevankriga. Ta peatub hetkeks ristmikul ning pöörab siis paremale, lasteaia poole.
“Olen pikalt Pärnu-Jaagupist ära olnud ja ei tunne enam kõiki siinseid elanikke,” ei saa ma aru, mida Hilda püüab öelda.
“Sa ei saagi teda tunda. Tead, see on … oot-oot, ma kohe ütlen,” sügab Hilda pead. Tundub, nagu kuuleksin mõtteid ta peas ragisemas. Ega vanainimeste puhul poleks selles vist midagi imelikku, sest neil pidavat luud ja kondid hõrenema. Nii ma võiksin ju küll läbi hõrenenud kolju Hilda mõtteid ragisemas kuulda. “Anne-Mari! Jah, täpselt! See on Anne-Mari! Tead, ta oma mees võttis uue naise ja viskas Anne-Mari koos kolme lapsega tänavale. Nüüd sündis neljas ka, aga kes seda teab, kust naine selle endale korjas…”
Hilda hääl läheb üha valjemaks ja kõne emotsionaalsemaks. Jah, seda ma enne tahtsingi öelda – väga liigutav, et ta muretseb sellepärast, kas ma ikka suud pruukivate inimestega oskan arvestada, kui tema ise on läbi aastate jutumooride esirinnas olnud. Mäletan oma lapsepõlvest, et Hilda oli üks selle ringi eestvedajaid, kus info alati väga kiiresti liikus. Tänapäeval on selleks küll internet, aga tol ajal piisas vähemalt Pärnu-Jaagupis Hildast ja tema sõbrannadest. Jalutasid paar korda nädalas koos poodi ja nii need uudised liikusid. Ilmselgelt pole midagi muutunud. Muigan omaette. Mõnikord on ju hea näha ja kogeda, et on asju, mis on pikalt muutumatuna seisnud. Olgu selleks isegi Hilda uudistelembus. Või õigemini uudiste edastamise