„Mona ja mina muudkui mõtleme, et ta oleks pidanud Portiaga minema. Tema mängis samuti näidendis, aga ütles, et peaaegu ei näinudki Hattiet pärast etendust.”
„Hea küll, Bud. Kuula nüüd. Mul on vaja Hattie hambakaardi kontrolliks sinu nõusolekut. Nancy astub teie poolt paberitega läbi ja teie olete esimesed, kes kuulevad, kas tapetu on teie tütar või mitte. Seda saan ma sulle lubada.”
Mees pomises midagi hädise jaatuse taolist ja lõpetas kõne.
Enne kui jõudsin põhjalikumalt järele mõelda, mida olin oma parimalt sõbralt just palunud, helistasin Rochesteri ja sain kinnituse, et lahang toimub kohe hommikul. See ei lugenud, et homme on pühapäev. Morgid ei tööta kaheksast viieni.
Nancy hoolitses paberite ja fotode eest, mina aga avasin toimiku, kasutades Jake’i uut uhket tarkvara, millega ei saanud tegelikult midagi asjalikku teha. Praegu polnud aega selle üle toriseda. Kui selle kuradima programmi lõpuks lahti sain, panin sinna kirja need vähesed faktid, mis meil praegu olid. Seda oli näpuotsatäis, õieti ei midagi.
Naissoost.
Valgenahaline.
Torkehaavad ja võimalik peatrauma.
Surnukeha leidsid kaks kohalikku alaealist vanast Ericksoni küünist laupäeval, 12. aprillil 2008. aastal kell 16.32.
Kõiki tühje lahtreid silmitsedes neelatasin ja hõõrusin lõuga. Ma ei mäletanud, millal viimati nii mures olin, mõeldes, mida mul võib-olla tuleb sinna kirjutada. Tüdrukuid ei tapeta lihtsalt niisama, vähemalt mitte Wabashi maakonnas. Siin ei tulistatud möödasõitvast autost inimeste pihta ja vihased poisid ei korraldanud koolitulistamisi. Sedasorti hullumeelne maailm asus meist väga kaugel ja seepärast jäidki siinsetest elanikest paljud paigale. Tõsi, Pine Valley poodide vaateaknad olid alati pooltühjad. Kui teravilja hind langes, ei pruukinud inimesed enam suuta oma kinnisvaralaenusid maksta, kuid siin oli kogukond. Koht, kus kindlameelselt usuti, et inimene on oluline. Igatahes pidi miski olema nii oluline, et selle nimel tasus tüdruk pärapõrgusse Ericksoni küüni vedada. Ja mis see ka oli, oli see kellegi meelest piisav põhjus tüdruk ära tappa.
Oli juba üsna hilja, seega otsustasin koju minna, ei tea ise ka, miks. Enamiku einetest sõin töö juures ega maganud peaaegu üldse. Varem olin sellist elu elanud suuremate juhtumite puhul, kuid viimasel ajal jätkus mul ööund vaid neljaks tunniks. Mulle kuulus siit kvartali kaugusel peatänava ääres paarismaja ülemine korrus. Alumisel korrusel elasid alkoholipoodi pidavad Nguyenid. Nad olid terves maakonnas enam-vähem ainsad asiaadid, ja ehkki erinevalt Hiina restoranidest oli nende toidulõhn sõna otseses mõttes vürtsikas, olid nad ise vaiksed inimesed ega kolkinud kunagi veetorude pihta nagu too vanaproua, kes seal enne elas, rabanduse sai ja ära suri. Püüdsin sellegipoolest lärmi mitte teha, eriti keset ööd, kui und ei tulnud. Mõnikord kuulasin plaate, kuid televiisorit ei vaadanud kunagi, sest see tekitas tunde, nagu oleksin juba surnud. Uudised sain kätte ajalehtedest ja pallimängude ülekandeid kuulasin raadiost, nii et teleri majashoidmisel polnud muud otstarvet kui olla lamamisaluse eest Nguyenide kassile, kes armastas aknast sisse hüpata ja teleri peal pikutada. Mulle polnud kassid kunagi meeldinud, aga see elukas oli täitsa okei. Ta ei jooksnud mul toitu mangudes sabas ega ajanud kogu elamist karvu täis. Tema istus elutoa ühe seina ääres televiisori otsas, mina istusin vastasseina ääres diivanil ja meil mõlemal oli mõnus.
Olin terve öö ärkvel ja mõtlesin sellele laibale. Kui ka jäingi veidikeseks tukkuma, siis ma ise seda ei märganud. Tegin märkmeid ja koostasin nimekirju inimestest, kellega pean rääkima, jälgides, kuidas kellaosutid liiguvad aegamisi kella seitsmese äratuse poole, kass aga võngutas saba.
„Niisiis, šerif Goodman, kelle säilmetele peaksin ma tänu avaldama, et mind külaskäiguga austad?”
Doktor Frances Okada polnud üldse muutunud. Tema krunn oli nüüd küll hõbedane ja selg kühmus, kuid ta askeldas endistviisi morgis ringi nagu põrgulik surnute kuninganna ja hääldas mu nime endiselt kahes osas – Good man3 –, nagu oleks see mingi eriti hea nali, millest vaid tema aru saab.
„Fran, ma olen seda tahtnud sinult küsida terve selle tunni, mis ma su kuradima ooteruumis passisin.”
„Jaa, see on tõesti häbilugu, et too noormees seal…” – ta osutas hoogsa pealiigutusega nurgas lamava laiba poole, kelle kallal assistent parajasti askeldas – „julges eile õhtul pesapallitrennis aneurüsmi kätte surra. Tal oleks pidanud jätkuma viisakust seda sinu päevakavaga kooskõlastada.”
Lonkisin midagi vastamata laua juurde. Ema oli mulle ja mu õdedele alati kinnitanud, et vaikus lõpetab vaidluse sõnadest kiiremini. See lähenemine toimis hästi ka ninakate kohtuarstide puhul, ja olgugi et Fran oli igavene pind perses, pidin ma temalt saama surnu isikuandmed. Bud ja Mona ootasid.
Laip oli taas muutunud. Laborivalguses hallina paistev surnukeha oli nüüd veel rohkem üles tursunud. See ei olnud enam üldse inimese moodi, eriti veel Hattie moodi.
„Ma saatsin su neiukese kohe röntgenisse, kui ta saabus. Tema hambad on siin.” Naine libistas pildid valguskasti. „Ja siin on pildid sinu oletatava ohvri Henrietta hammastest.”
„Hattie,” parandasin röntgenipilte lähemalt uurima astudes.
„Näed neid hambaauke siin ja siin?” Ta osutas mõlemale. „Plommid klapivad täpselt ja mõlemal on ühesugune profiil.”
Frani sõrm liikus pisut viltusele alumisele hambale. „DNA-proovi pole seekord vaja teha. Ta on Henrietta.”
„Ta on Hattie.” Ütlesin seda pisut kurjemini, kui kavatsesin.
„Ma pakun roiskumisastme järgi, et ta oli leidmise ajaks olnud surnud kaksteist kuni kaheksateist tundi.” Fran tõmbas uue kindapaari kätte ja küsis siis pisut leebemalt: „Kas sa tundsid teda?”
„Sellel pole nüüd enam tähtsust, ega? Ma vajan mõrvakahtluse tõttu põhjalikku uuringut. Võõras veri, juuksed, kõik, mida leida on, et mingeidki vihjeid saada. Ja mul on seda vaja kähku, saad aru? Helista mulle, kui valmis jõuad.” Viimased sõnad ütlesin juba käigu pealt, teel ukse poole.
„Miks sa ei võiks siia jääda ja lahkamist ise vaadata?”
Ringi pöörates nägin, et naine vaatab mulle lõpuks ometi otse silma, seistes nagu valvur vormitu massi kõrval, mis veel kaks päeva tagasi oli olnud Hattie.
„Mul on vaja üht-teist teha.”
Budi pikap seisis maja juures, kui ma nende sissesõiduteele pöörasin, ehkki oli alles varajane pühapäevahommik ja nad poleks tohtinud veel kirikust tagasi olla. Kui maja poole lonkisin, tuli pere must labrador Karu lõõtsutades minu juurde, et ma teda kõrva tagant sügaksin nagu tavaliselt. Ma ei vaadanud ta poolegi. Ma polnud veel majale ligilähedalegi jõudnud, kui Mona välisukse hooga valla lükkas.
Tal oli suur lilleline põll ees ning juuksed rätiga sabasse seotud. Mona oli minu tutvusringkonnas ainus tema eas naine, kes polnud juukseid lühikeseks lõiganud, ja tänu sellele nägi ta kuidagi eatu välja. Tal olid tugevad näojooned ja hea enesevalitsus, kuid täna paistsid tema silmade põhjast hirmuvärinad.
„Noh?” nähvas naine.
„Mona.” Võtsin kaabu peast. „Kas Bud on ka kodus?”
„Ütle see lihtsalt välja, Del.” Naise sõrmed trummeldasid rütmitult vastu kintsu, kui ta seal seisis otsekui kivikuju. Näis, nagu ei kuulukski need sõrmed ta ülejäänud keha külge, ja mulle meenus hetkeks vastik vaatepilt poolenisti vees lamavast Hattiest, kelle keha polnudki nagu enam ühes tükis.
„Võin ma sisse tulla?”
„Muidugi, Del.” Bud ilmus Mona selja taha ja lükkas ukse laiemalt lahti. Ta võttis oma naisel õlgade ümbert kinni ja tagurdas ta tuppa, et ma saaksin sisse astuda. Naine rapsas end lahti ja suundus meie ees elutuppa.
Majja sisenedes uppusin või ja šokolaadi lõhnapilve. Köök oli küpsiseid