Juhendamine ja nõustamine pole meie hindeid ega tulevikuväljavaateid kuigivõrd parandanud, aga ma tean, et me oleme õppinud üht-teist kaotuse kohta: kui leiad sõbrad, kellele see on tuttav, kes on selle läbi elanud ja kes saavad päriselt aru valust, mis sinu kontides pesitseb ja liigutab, siis hakkab natukene parem. Asjad, mida sa nende sõpradega jagad, asjad, mida sa nende kohta teada saad ja mida nemad sinu kohta teada saavad, muudavad nimetuse „parimad sõbrad” täiesti mõttetuks.
Seega, eile, kui Noah oli hambaarsti juures, läksime Kate’iga Jay juurde. Kui Jay haaras kitarri ja oli oma Pink Floydi kontserdiga viienda lauluni jõudnud, otsustasime meie Kate’iga sellest natuke puhata ja niisama majas ringi kolada. Selles polnud midagi ebatavalist. Kuigi Noah’d ei olnud meiega, on see üsna tüüpiline, et me laseme jalga, kui Jay arvab heaks leierdada pala „Wish You Were Here”. Kuid see, mida me tegime, enam nii tavaline ei olnud. Köögis olid harilikud suupisted, mis varieerusid konservubadest hallitanud pähkliküpsisteni, seega läksime elutuppa, et seal telekat vaadata. Aga kuna telekast ei tulnud absoluutselt mitte midagi, läks Kate klaaskarbi juurde, mille sees on ristiga kaelakee.
Pärast väitis ta, et võttis selle kätte puhtast igavusest ning pillas põrandale talle nii omasest kohmakusest. Karbi põhja tekkis pragu ja lukk läks lahti.
Me ei mõelnud selle peale üldse, me isegi ei öelnud midagi, aga me mõlemad proovisime risti kaela. Tema tegi seda esimesena. Ma tõesti ei tea, miks. Ilmselt olime mõlemad lihtsalt uudishimulikud; me tahtsime nii vana eset puudutada. Ja kuigi see kõlab täiesti pööraselt, arvan ma nüüd, et võib-olla sellepärast, et ma risti kaela proovisin, ma ema nägingi. Võib-olla on see rist mingi katoliku voodoo või millegi sarnasega ära neetud. Võib-olla sellepärast oligi rist nii tähtis ja väärtuslik ja Jay isa nägi nii suurt vaeva, et seda leida.
Ma vaatan uuesti kaelakeed. Raputan oma ogara mõtte peale pead. Üleüldse, ma ei usu sellesse spirituaalsesse värki. Ma pole kunagi uskunud seda, mida usk püüab meile pähe määrida: et on olemas mingid supererilised inimesed, kelle paavst on otsustanud pühakuks kuulutada ja kes pääsevad otseteed taevasse. Või et kuskil pilve peal on mingi tähtis nina, kellele minu tibatilluke elu karvavõrdki korda läheb. Aga kui ma ka eksin ja Ta tõesti on seal üleval, siis pole Ta just selline, kellega ma tahaksin hirmsasti sõbraks saada. Teate küll, mu ema sattus autoõnnetusse ja sai surma ja värki. Mul on justkui tunne, et me ei saaks vist eriti hästi läbi. Meie vahel oleks liiga palju paksu verd.
Korraga panen ma tähele, et räägin hõberistiga. Kuigi ma tegelikult ei usu, et see on millegi poolest erilisem kui BFF-kirjaga kee, mille ma kaubanduskeskuse mänguautomaadist kümneaastasena võitsin. Ma ei usu seda sugugi.
„Kui ma nägin ema sinu pärast,” sisistan ma klaaskarbile vihaselt, „siis tee nii, et ta tuleks tagasi.”
KUI MA JÄLLE Jay tuppa jõuan, tõstab ta sõnumitelt pilgu.
„Tuli kõik ilusti välja?” küsib ta nipsaka naeratusega.
„Rõve,” ütlen tema kõrvale voodile viskudes. Ma hingan sügavalt sisse. „Kuule, mul on sulle üks natuke veider küsimus.”
„Okei. Küsi ära.”
„See puudutab seda kaelakeed. Ristiga kaelakeed. Seda, mille su isa leidis. Kas sa oled kunagi…”
Tema telefonist kostab jälle gong ning täpselt nagu enne täitub tuba randuvate ookeanilainete mühaga.
„Ossaa!” ütleb ta. Ta hakkab uuesti kirjutama, vahtrasiirupikarva silmad rõõmsalt sädelemas. „Oota üks hetk. Ma pean sellele vastama.”
Ma tunnen end lihtsalt siin istudes luuserina, seega võtan oma telefoni taskust välja ja põrnitsen ekraani, kus pole ühtegi sõnumit. Sellest pole abi. Ma guugeldan püha Ignatiust ja tema risti. Vastuseks tulevad lingid infoga, mis puudutavad tema asutatud preestrite ordut, mida nimetati jesuiitide orduks, ja lisaks lingid igasuguste jesuiitlike ülikoolide kodulehtedele. Ma püüan infot endasse ahmida, aga ei suuda. Ülla-ülla – see on sama keskendumise probleem, mis on mind ema surmast saadik vaevanud. Sõnad lihtsalt sulavad kuidagi ühte.
Jay on ikka veel oma sõnumitesse süvenenud.
Ma guugeldan fraase, nagu „surnute nägemine” ja „surnud inimeste kohtamine” ja „neetud ristid”. Vastuseid on igasuguseid. Ekraanile kargavad erinevad rühmitused: wicca paganad, ravitsejad, ennustajad, kummituslausujad. Link ühe populaarteadusliku psühholoogiaartikli juurde, mis räägib inimestest, kes oskavad väidetavalt surnutega suhelda. Ma üritan seda lugeda, aga see on lihtsalt solvav. Igatahes, mõttest saan ma aru. Tuleb välja, et inimesed, kes jutustavad oma psühhiaatrile, et nad on näinud surnuid või nendega suhelnud, „ei suuda kohaneda muutustega” ja „kannavad endas lapsikut soovi, et asjad oleksid teisiti või paremad”. Soov, et mu ema poleks surnud, on lapsik? Mida iganes. Ma sirvin edasi, kuni mu tähelepanu haarab üks lause: „Paljud patsiendid räägivad, et nad on surnuid näinud nende matmispaikades.”
Kalmistul. Muidugi.
Ma müksan kergelt Jay jalga. „Ma tahaksin, et sa minuga ühte kohta kaasa tuleksid. Ja me peaksime minema… nagu nüüd ja kohe .”
„ Okeiiiii ,” ütleb ta ega tõsta ikka oma telefonilt pilku. „Kas ma tohin küsida, kuhu?”
„Kas ma tohin tee peal selgitada?”
„Täiega imelik,” ütleb ta endiselt ekraanil toksides. „Aga ma olen igatahes põnevil.”
„Sa siis tuled?”
Lõpuks ometi jätab ta sõnumite trükkimise ja vaatab mulle kulmu kortsutades otsa. Tema kulmukortsutus räägib enda eest.
Nagu oleks seda üldse vaja küsida.
2. peatükk
Armastus on nõme
Kalmistu asub linnast lõuna pool, umbes veerandtunnise sõidu kaugusel. Sõit kestab natuke vähem, kui minna mööda suurt maanteed, mida ma ka teen. Ma suudan mõelda üksnes sellele, kui pöörane kõik on ja et ma sõidan oma ema hauale, et teda sealt päriselt otsida. Jay telefon huugab ikka veel sõnumitest. Iga sekundi järel täidab autot gongi kaja ja laksuvate lainete müha. See ajab mind hulluks.
„Kes kurat see on?”
„Eikeegi,” ütleb Jay endiselt trükkides. See vastus ei meeldi mulle. Eikeegi tähendab, et see on keegi, kelle nime mingil põhjusel öelda ei taheta. Aga vahet pole, me oleme jõudnud kohani, kus tuleb maanteelt ära pöörata.
Ma keeran vasakule ja hakkan kalmistu poole sõitma.
„Oota,” ütleb Jay. „Kus me oleme?”
„Eikuskil,” vastan ma. (Seda mängu saab ka kahekesi mängida.) Sõidan lihtsalt edasi. Lõpuks jõuame kalmistu väravani ja ma jään seisma, auto esitulede valguses on suur silt Richfieldi kalmistu.
„Oi, Riley,” ütleb Jay. „Mul polnud aimugi, et me tuleme siia.” Ta paneb telefoni taskusse. „Ma arvasin, et sa muretsed ajaloo kontrolltöö pärast. Aga sa… sa igatsed teda?”
„Võib ka nii öelda,” vastan ma. „Me peame üle aia ronima.” Osutan suurele tabalukule ja väravavõre ümber mässitud ketile.
Ma pargin auto rohuribale. Me astume välja ja ta ronib kiiresti üle raudtara. Ma järgnen talle, aga palju kohmakamalt, ning jään tara otsa pidama. Selle teravatipulised lipid torgivad mind läbi teksaste. Enne kui ma kukun, haarab Jay minust kinni ja aitab mind alla. Ta paneb mind pehmelt rohule maha ega lase minust lahti enne, kui on veendunud, et ma kindlalt jalgel seisan. Ma vaatan talle otsa ja silmitsen seejärel meid ümbritsevat selget, tähtedega üle külvatud taevast, ning sel hetkel tundub tänane õhtu äkitselt kuidagi kaunis. Aga siis meenub mulle, kus ma olen ja miks me siin oleme. Sõna „kaunis” ma selle öö kirjeldamiseks küll ei kasutaks. Ega õigupoolest üldse oma elu kohta.
Me kõnnime pimeduses haudade poole ja tuul libiseb üle mu naha,