„Jah.”
„Tema toas?”
„Jah.”
„Kogu aeg?”
„Jah.”
Ta seisis nii ligidal. Tüdruk kartis nii väga.
„Mina kolisin sinna. Sina kolisid siia.”
Tüdruk jäi tuppa, kui Leon lahkus, üks vangivalvur tema ees ja üks vangivalvur tema järel, keerdtrepist alla tunnelisse. Nad peatusid paremat kätt esimeses ruumis, Leon pidi alasti olema, kui kilekindas sõrmed tema juukseid ja kaenlaaluseid kobasid, ning kui ta ettepoole kummardus, tema pärasoolt kontrollisid. Ma tapan nad kõik maha. Talle anti uus vahetus riideid ning nad läksid mööda mõne meetri sügavusel vanglaõue all olevat sirget ja laia tunnelit edasi, lukustatud uste – mille kohal olid väikesed kaamerad, mis liikusid, kui nendele läheneti – kaudu D-majja viivasse käiku, trepist üles, vasakut kätt asuvasse osakonda.
Ta ei olnud päeva jooksul söönud ja sel ajal, kui valvurid valmistusid õhtul uksi lukustama, oli ta ennast ühte duširuumi valamusse tühjendanud, osakonna esimese annuse laiali jaganud, siis oma kongis kolm kahegrammist kapslit kohvitassi kohal katki murdnud, hägust vett tükk aega väikese sõrmega liigutanud ja vee enne pulbri täielikku lahustumist ära joonud, lõpuks veel veega loputanud, et pulber keele ega neeluga kokku ei puutuks. Ülejäänu jagab ta laiali järgmisel hommikul, seekord ei maksa see midagi ja iga vang osakonna koridoris võtab mõne päeva liiga palju ja liiga kaua.
Seekord peab sind kuulda olema, sind tuleb kontrollida, ainult seda.
Ta vaatas aknast välja.
Sa pead siia tulema. Tagasi. Täpipealt neljateistkümne päeva pärast.
Õues oli juba valge.
Sa pead jälle sisse toppima. Aga sa pead enne tulekut välja tirima. Sa pead haisema ja nad on platsis koos oma koerte, arstide ja prokuratuuri allkirjastatud paberiga. Sind tuleb kontrollida. Sind tuleb läbi otsida. Aga sa pead tühi olema.
Oli olnud koidik, praegu oli kindlasti hommik.
Juba siis, kui kongiuks lukku pandi, oli Leon ilma varjuta ereda lambi põlema pannud, see pidi alati terve öö põlema, ta oli istunud lihtsa puidust laua ääres – mis seisis igas kongis müüri poole avaneva akna all –, võtnud välja peenikesed viltpliiatsid ja valged A4 paberilehed – tõelise kirjapaberi, mida sai osta vangla kioskist ja millel olid iga rida tähistavad peenikesed sinised jooned –, et kirjutama hakata ning
Armastus, kallis vend!
pärast kolme kuramuse sõna pliiatsid vastu seina visanud, püsti tõusnud ning trellitatud akna ja ukse peale kisanud ma tapan nad kõik maha ning
Tunnen sinust sitaks puudust.
röökinud jälle seinte ja lae peale, põranda ja voodi, riidekapi, laua ja tooli peale ma tapan nad kõik maha ning
Aga lodan et sul on kõik hästi, vend. Aspsås on soft. Ja vend Alex tervidab armastuse ja austusega.
kohe pärast südaööd oli ta veel neli grammi võtnud ja musta viltpliiatsit oli olnud raske liigutada, justkui ei oleks pea saanud kätte mõtteid, mis ringi sibasid ja hetkeks peatudes kuigi kaua ei püsinud. Ta oli need üksteist lehekülge läbi lugenud
On öö deja ja on suvi ja ma rehkendan 4 sees ja 4 väljas. Ja me ei saa koos sõdida aga deja varsti vend ning taibanud, et see, mis tundus nii hea, kui ta kirjutas pimedusest ja valgusest ja sellest, mis vahe on seitsme meetri kõrgusel ja läbipaistval müüril, oli tegelikult pask, ning
Vend sa tead, et ma teen perekonna jaoks õige otsuse. Nüüd maetakse RW maha ja GS saab olema hästi relvastatud rühm kui esimene joove oli üle läinud, oli ta jälle kirjutanud, sõrmede peal rehkendanud, kakskümmend seitse päeva, siis läheb see edasi, siis jätkavad nemad.
Üksteist lehekülge.
Leon pani pliiatsi käest ja tõusis püsti, vaatas öölampi ja kustutas selle ära, ta ei kustutanud kunagi enne, kui väljas oli valgeks läinud.
Trellide taga õues paistis juba päike, päev oli kaunis.
D-maja esimene korrus.
D1 vasak tiib.
Kong 2.
Siit nägi ta peaaegu tervet vanglahoovi, pragunenud asfalti, väikesi pruunika rohu nelinurki, siis võib-olla seitsmekümne meetri kaugusel olevat müüri, nii halli, nii rasket. Ta teadis, et peaks seda vihkama, et see on oluline. Aga ta ei olnud kunagi vihanud. Ei siis, hulk aega tagasi, kui see oli olnud rohkem nagu tara, ei hiljem, kui sellest sai aed, mille peal olid suured okastraadikerad, isegi mitte siis, kui esimene, kolmemeetrine betoonmüür hakkas seitsmemeetriseks kerkima. Ta oli püüdnud neid vihata, nende peale sülitada, aga tundus, et need lihtsalt on seal, kaitsevad, valvavad, hoiavad.
Leon ronis kipakale lauale, otsis pilguga päikest, mis kohtas kaugel eemal olevat kirikutorni ja tasakesi, peaaegu kõhklevalt liikuvaid puulatvu ning noid täiesti valgeid, mis olid vist pilved sinises taevas. Gabriel, armastus, kallis vend, istus eile teisel pool, surnuaia väravas, kenasti rehitsetud kruusatee ääres auto juhiistmel ja ootas, sel ajal kui hoor, kes pidi kraami sisse tooma, püüdis valvurite kätele naeratada. Tema esimene vend. See, keda ta usaldas. Ainuke, keda ta vajas. Nad olid kolmandas klassis ühel hommikul teineteist tervitanud, kõigi oma torkehaavade ja kraatrisuuruste aukudega veenides oli Gabriel istunud kaugel klassiruumi eesotsas – üheksa-aastane ja narkomaan, tema keha oli mingisse mahapõlenud majja kinni jäänud; Leon ei olnud iialgi aru saanud, kuidas, või siis ei olnud Gabriel kunagi seletanud; valged kitlid olid kaheksa kuud tohterdanud morfiini järele kisendavat nahka, ja kui ta suurest haiglast välja sai, võttis ta ikka veel retsepte välja ning süstis edasi, ja pärast seda, kui nahk enam nii palju ei kisendanud, aidati Gabrielil see, mida ta enam ise ei vajanud, maha müüa; sügisel, kui nad põhikooliastmes alustasid, katsid nad kahekesi kolmandiku Råby vajadusest ning lisasid juurde amfetamiini, sest sellega teeniti rohkem.
Ta jättis vaate sinnapaika, ronis laualt maha ja heitis voodisse, lagi oli kollane, muutus riidekapi juures valgeks ning valamu ja ukse juures halliks. Ta neelatas, köhatas, kogus ettevaatlikult keelega sülge, võidis tasakesi seda, milleni ulatus, keele peal olevad suured ja sügavamal kurgus olevad väiksemad villid kipitasid – ta oli katsunud amfetamiinivett endale niimoodi sisse kallata, et see ei puudutaks, aga see ei olnud just hästi õnnestunud, sest villid kirvendasid ja kirvendavad kindlasti veel ühe või kaks päeva.
Kostis metallikolinat. Rauduks liikus. Kell oli seitse.
„Tere hommikust.”
Naine kummardus ettepoole, vaatas kongi, otsis tema pilku.
Ta ei vastanud.
„Tere hommikust.”
Naisvalvur ei annaks järele ja ta tõstis käe, näitamaks, et kuulis, et on elus, seda ju naine teada tahtiski, ta räägib nii vähe kui võimalik.
Leon ajas ennast püsti. Kiri oli laual,
Vend, hästi RELVASTATUD ja hästi SALAJANE rühm!! 200 % austust, uhkust, vendlust, kohustust, ühtsust, au.
ta keeras üksteist lehekülge teistpidi, otsis tooli alt hunnikust paari uusi aluspükse ja kitsukesest riidekapist käterätiku. Ta väljus seitsme ruutmeetri suurusest kongist, jalutas läbi ärkava koridori, möödus mõlemal pool avatud kaheksast kongiuksest, televiisorinurgast, piljardilauast, köögist ja seisatas otse akvaariumi – klaasaknaga valvuriruumi juures. Ta põrnitses valvurilitat, kes oli tema ukse avanud, et tere hommikust nõuda, ning too jõllitas vastu ja tema jõnksutas alakeha ning valvurilita oleks pidanud pilgu ära pöörama või silmad maha lööma, kuid vahtis ikka talle otsa; ta valis uduse aknaga halli ukse, astus duširuumi keskmise duši alla, kust tuli kuuma vett, mis kõrvetas nahka ja põletas kaela, õlgu, rinda, ta oli raske ja kerge, Alex tuli sisse ja Leon noogutas kahvatule kolgele, kes oli üheksateist ja peaaegu usaldusväärne. Kumbki ei lausunud sõnagi, nende keeled ja kurgud