Novembriöö kirjad. Mairi Laurik

on meie? Vahel ma mõtlen, et kui su väikesed kord suuremaks saavad ja maai lma paremini mõistma hakkavas, kas siis mina olen ka nende vanaema? Kas nad tunnevad mu kohalolu oma südameis, kuigi meie veri on erinev? Aga aitab nüüd sellest jutust!

      Ma ei kirjutanud eile oma korterist suurt midagi, kuid ma vist peaksin. See oli mu esimene päris oma kodu, jättis tugeva jälje mu maitsemeelele ja suunas paljusid edasisi valikuid, tuues kaasa nostalgianoote kummalistes kohtades. Ühe toa kohta oli korter hiiglaslik! Selles ei olnud esikut, pelgalt kapp, mis varjas vaadet; polnud kööki, vaid sein, milles oli kuivainekapp, pliit, kraanikauss ja külmik. Kuid need kapid köögis oli helerohelised. Ma lihtsalt pidin endale esimesel võimalusel hankima ka rohelise veekeetja ja mürkrohelised toidunõud. Oma tudengivarustus (kaks kruusi, taldrik, potike ja väike pann) oli mul küll kodust kaasas, kuid seal korteris, oma esimese palga eest, ostsin ma mürkrohelise serviisi. Just selle sama, millest on säilinud too üksik õnnetu alustass, mida ma Tamsalus alati teepaki alusena kasutan.

      Toa osa oli beež, kuid tumepunane madrats tollel lahtikäival voodil oli vihjeks edasisele kujundusele. Suur osa sellest kolmekümnest ruutmeetrist muutus kiiresti punaste esemetega täidetuks samal ajal, kui üks sein jäi jonnakalt roheliseks. Sellest ajast alates on iga mu köök olnud roheline, iga elutuba sisaldanud palju erksat punast. Isegi sinu maja elutoa olen juba punasemaks muuta suutnud.

      Kuid olgu, ma tean, et sisekujundus ei huvita sind ning ega ma isegi sellest ülemäära pikalt kirjutada viitsi, lihtsalt toonane elevus meenus ja hetk, mil tüdruk hakkab ehtima „kodu”, mitte kohta, kus ööbida, on alati kuidagi murdelise tähtsusega. Aprill-Oktoobri kööktoas toimus minu küpsemine koduloomise suunas.

      Nagu ma eile kirjutasin, viis järgmine päev mind Enderi raamatuärisse. Sõitsin bussiga kohale, astusin sisse ja jäin nagu opakas, suu ammuli, seisma. Jah, ma teadsin ka kirjelduste järgi, et see on suur raamatupood, kuid aju võrdles enne ikka nende kauplustega, mida ma Tartus ja Tallinnas kohanud olin. Nüüd aga sattusin ma tõelisesse kommipoodi! Ainult üks nurk oli pühendatud eestikeelsele kirjandusele, veel mõned nurgad erinevatele keeltele (hispaania, vene, prantsuse, hiina, jaapani ja midagi oli kindlasti veel, mis hetkel kahjuks ei meenu), kuid suur osa poest oli täidetud inglisekeelse kirjandusega. Enderi raamatuäri – küllap oskavad kõik juba poe nimest järeldada, et meie peamine suund oli ulme- ja fantaasiakirjanduse, minu lemmikžanrite suunas.

      Ma sattusin kohta, kus mu päevad hakkasid mööduma loendamatute riiulitäite parima fantaasia vahel! Riiulite vahel olid erivärvilised sohvad ja tugitoolid lugemiseks ja raamatute valimiseks. Isegi kassatöökohad olid madalad lauad tugitoolide kõrval. Muigasin endamisi, et sel moel pole ju võimalik üldse tööd teha, kui ise tooli sügavuses mõnda raamatusse kaod, kuid peagi selgus, et ka sellel oli oma põhjus.

      „Tere!” tervitasin lähimat müüjat. Ütlesin oma nime ja enne, kui midagi täpsustada jõudsin, kutsus tüseldane Argentiina päritolu naine mind endaga kaasa.

      „Keire Paas?” uuris poe juhataja, kui me tagaruumi jõudsime. Poe kontor, kui seda üldse nii sai nimetada, jättis endast asjaliku segaduse mulje. Selle keskel mõjus korrektses ülikonnas poe juhataja veelgi silmapaistvamalt kui tema niigi kõrge amet eeldanud oleks. Seda pole vist vaja seletada, et kõikide seinade ääres ja keset tubagi seisid virnades erinevas avatusastmes raamatukastid ja – pakid. Nende virnade vahel lookles tee, mis viis kahe arvutiga kaunistatud lauani, millelt võis leida kahe käe jagu kohvikruuse ja peotäie pesemata lusikaid.

      „Mina olen Cris ja siin me elamegi!” viipas poe juhataja käega üle ruumi ja mina vaid noogutasin, olles endiselt jahmunud end ümbritseva kodususest ja hiilgusest. Crisi perekonnanime kuulsin ma alles aastaid hiljem, siis kui mu lapsed juba sündinud olid ja kooliski käisid. Sel ajal, mil me kõik koos esimeses Enderi raamatuäris töötasime, hoidis ta oma perekonnanime kuidagi salajas. Cris oli Cris ja mina olin Keire ning keskealine latiino, kes mind esimesel hommikul kallistusega vastu võttis ning meile kõikidele ema eest oli, kandis nime Maria. Kui klišeelik, kas pole? Ja ometi oli elu just nii lihtne.

      „Alustame algusest,” jätkas Cris. „Millises linnaosas sa elad?”

      „Aprill-Oktoobris!”

      „Õnnetu!” Crisi üllatus oli ilmne, kuid mina ei suutnud veel midagi mõista. „See tähendab, et sa puhkad aprillis ja oktoobris,” netis juhataja pärast mõningast rahunemist. „Iseenesest läheb sinu puhkus poe puhkusedünaamikaga väga hästi kokku. Aprillis läheb meil küll pisut kitsaks, kuid oktoobris oled sa ainus puhkaja hetkel.”

      Ma ei osanud endiselt suurt midagi öelda. Ma olin teist päeva Tamsalus, polnud näinud veel ainsatki tehast ega tehasest voolavat masinatevoogu. Ma ei kujutanud ette ka seda, kui palju kliente võis sattuda kitsa nišiga raamatupoodi, mis asus linnaosas, mille elanikkond ulatus seitsmekümne tuhande inimeseni. Maria viskas mulle kohvikruusi pihku ja kutsus poega lähemalt tutvuma. Töökeel omavahelisel suhtlemisel oli meil loomulikult inglise keel, kuid igaüks meist kandis veel mõne keele eest vastutust. Minu roll oli hoolitseda eestikeelsete riiulite ja klientide eest, Maria trumbiks oli hispaania keel, Cris spetsialiseerus skandinaavia keeltele (oma Rootsi päritolu kõrvale oli ta õppinud ka taani ja norra keeli), Tanja hoidis venekeelset lugejat… Nii oli igaühel oma nišš, kuid keskpõrandal ja suurema osa riiulite juures saime me kõik siiski kokku.