Tervendav teadvelolek. Praktiline juhis valu ja stressi kahandamiseks. Vidyamala Burch

inimestel kujunes järgnevalt välja depressioon.⁶ Arvestades, et vaimse tervise probleemid on ühiskonnas kasvamas, kujuneb mõne aastakümnega vaikse rahuolu ja õnnelikkuse asemel inimeste tavaseisundiks kas krooniline valu, ärevus, stress või depressioon.

      Kui minna tagasi Claire’i juurde, siis kui tal oleks palutud veidi rohkem sügavuti endasse vaadata, taibanuks ta, et see, mida ta võiks valuna iseloomustada, polnud mingi üks ja ainus tunne. Tegemist oli erinevate tunnete puntraga, mis pidevalt muutus; kord rohkem, siis vähem intensiivistudes. Kaelalihased ja – kõõlused olid ebameeldivalt pingul, mis venitas lülisammast ja tekitas tugevalt valuliku tunde. Oli ka suisa teravaid valuhoogusid – mis tundusid justkui teravad elektrilöögid torgiksid lihastes ja jookseksid mööda käsivart. Ja siis olid vasakus käsivarres ja käelabas tundetud piirkonnad. Tuimus vaheldus surinaga. Need olid ilmsed valuaistingud. See oli esmane kannatamine.

      Aga oli ka teisi tundeid – võimsaid emotsioone ja häirivaid mõtteid, mis sageli, tihti arusaamatu põhjusega, peast läbi käisid. Stress, mure ja kurnatus olid saanud eluviisiks. Vaevavad mõtted närisid kogu aeg hinge: miks see ometigi ei lõpe? Arstidel on kindlasti midagi märkamata jäänud? Võibolla jään ma sandiks või suren hoopis ära. Kas nad ei julge seda mulle öelda? Sellised mõtted ja emotsioonid kihasid kogu aeg taustaks. Ja ehkki need olid sageli vähem ilmsed kui näriv valu, olid need lõppkokkuvõttes olulisemad, sest olid palju kesksemal kohal kui see, kuidas ta tõlgendas ja tundis sügavat valu. Mingis mõttes kontrollisid need tema valu intensiivsust või tugevust. See oli teisene kannatamine ja Claire’il oli seda palju.

      Claire’i teisene kannatamine ulatus tagasi nendesse viide päeva, mis ta oli pärast õnnetust haiglas veetnud. Need olid tema elu kõige hirmsamad päevad. Tal oli tohutu valu ja esimesed kakskümmend neli tundi tilgutati talle morfiini. Ta suutnuks füüsilise valuga hakkama saada – kui oleks olnud ainult see. Palju hullemad olid rahutud emotsioonid: hirm ja mure enda ja tuleviku pärast. Ei tema ise ega arstid ei osanud ennustada, millised on kaelavigastuse tagajärjed. Kas ta jääb osaliselt halvatuks? Jääb ta elu lõpuni valu kannatama? Viha oli läbisegi meelekibedusega. Mehele, kes talle otsa oli sõitnud, ei läinud see üldse korda. Ta lahkus õnnetuspaigast vähimategi haavade ja muhkudeta. Ta oli alkoholi tarvitanud, aga see oli jäänud lubatavuse piiresse. Oli too mees olnud kindlustatud? Tuli välja, et mitte. Iga kord, kui Claire sellele mõtles, läks ta vihast keema. Sellised mõtted ja masendavad emotsioonid vaevasid teda lakkamatult. See oli vaimne valu, sama tõeline ja piinav kui füüsilised vigastused.