Surnu reie alla oli surutud elektripüstol. „Kas sellest on tulistatud?”
Kriminalist kõhkles. „Ma pole kindel. Me pole veel pildistamist lõpetanud.”
Fredrik kummardus auklike jalgade vahele. Püstolist oli tulistatud. Ta vaatas üles teiste poole. Prillidega mees oli teise laiba juurde astunud.
„Tulge. Ma tahan teile seda näidata.” Mees hüppas küüni viiva kaldtee kõrvale umbrohu sisse. Fredrik järgnes talle. Kriminalist tõmbas mõlema käega massiivse tüki betoonist vundamenti kõrvale. Suured metallist hinged ei tekitanud ühtki heli, kui raske konstruktsioon lahti libises. Betoonist uks oli kiviga kaetud ja sulas kaldteega ühte. See oli umbes kolmkümmend sentimeetrit paks, peaaegu meeter lai ja sama kõrge kui Fredrik.
„Mis kurat see veel on?” küsis Andreas, kes neid ülevalt jälgis.
Kriminalist vaatas küsivalt Fredrikule otsa. „Jah. Mis kurat see on?”
Kareda betoonukse taga oli uus uks. Läikivast terasest. Fredrikule vaatas vastu tema enda imestunud peegelpilt. Teras oli matt, sile ja ilma ühegi kriimuta. Sellel polnud linki. Seda asendas ukse keskel metalli sees olev süvend. Sealsel ekraanil vilkusid kuus rohelist tärni.
„Kas see on lahti?”
„Tundub nii,” vastas kriminalist.
Fredrik tõmbas kummikindad kätte. Süvendist polnud võimalik sõrmedega kinni haarata, seega ta üritas ust sissepoole tõugata. See ei liikunud. Siis ta taipas. See ei seisnud hingedel. See oli liuguks.
Piisas õrnalt sõrmeotstega surumisest, kui sügaval sees oiatas mehhanism ja uks pehmelt kõrvale libises nagu Jaapani pabersein. See oli tavauksest poole paksem ja tundus olevat tehtud massiivsest terasest.
Ruum oli torukujuline, vaevalt ühemeetrise läbimõõduga, aga sellel polnud põrandat. Selle asemel oli valgeks värvitud betoonseina külge kinnitatud metallist redel, mis viis pimedusse. Seinale kinnitatud lamp oli purunenud.
„Võta see.”
Andreas ulatas Fredrikule taskulambi. Too suunas valgusvihu alla pimedusse. Talle tundus, et kaugel all on põrand.
„Ma lähen alla.”
Fredrik võttis taskulambi hammaste vahele. Vaid mõne astme järel sumbusid maapinnalt kostvad hääled ja ta kuulis ainult redeli heledat laulu. Aga kui ta põhjale lähenes, muutus helipilt. Esmalt kõlas madal metalne urin. Seejärel klõpsatus ja kokkusurutud õhu vilin. See kordus iga kümne-üheteistkümne sekundi järel. Veel mõned astmed. Kohal. Kõva põrand jalge all. Fredrik tõmbus instinktiivselt kössi. Haaras taskulambi ja vaatas ringi. Tema kohal paistvate nägudeni oli umbes kuus meetrit. Paremal pool betoonseinas oli avaus ja sealt algav koridor suubus pimedusse. Heli kostis sealtpoolt. Mõte, et ta asub küünikeldris, tundus kauge. Ta ei tundnud mulla, väetise ega hallituse lõhna. Aga mingi lõhn seal sellegipoolest oli. Kliiniline lõhn. Nagu haiglas. Õhk oli kuiv. Siinne temperatuur oli vähemalt kakskümmend kraadi. Fredrik lülitas taskulambi enne koridori pööramist välja. Muidu oleks ta heaks sihtmärgiks. Võis vaid loota, et silmad pimedusega harjuvad. Pärast kümmet-kahtteist sammu tegi koridor järsku pöörde. Fredrik kuulatas ja piilus ümber nurga. Seal oli pime, kui välja arvata kitsas valgusriba. Nagu irvakil seisev uks.
Ta ootas. Tundus, nagu sealt paistev valgus pulseeriks koos heliga. Valguse ja pimeduse sirge joonena mõjuv kontrast oli põranda lähedal muutunud. Fredrik otsustas. Jooksis ettepoole. Heli põhjustas ukse sees olev vaakummehhanism. See vingus rahulolematult, kuna tal ei lastud oma tööd teha. Uks ei sulgunud. Miski takistas seda. See oli mingi kogu. Inimesekujuline kogu. Raske metalluks lõi ikka ja jälle vastu verist pead. Fredrik otsis kobamisi kohta, kust kinni võtta, ja leidis mehe lõdvad õlad. Ta võttis jõu kokku ja lohistas keha üle lävepaku. Uks paugatas kinni. Pimedus. Fredrik kummardus ette, katsus kätega ja kuulatas.
Kurat.
Ta süütas taskulambi ja kiirustas tagasi redeli juurde.
„Saatke kohe kiirabi! Meil on ellujäänu!”
9
Parameedikud töötasid kiiresti ja vaikselt. Koos kahe vormiriides, automaatide ja kiivritega varustatud politseinikuga moodustasid Fredrik ja Andreas elutu mehe ümber ringi. Mõlemad suunasid oma taskulambid meedikute töötavatele kätele.
Vigastatu polnud samamoodi riides nagu teised ohvrid. Hoovis olevate laipade jalad olid paljalt kingades ja tundus, et nad on riietunud kiiruga. Selle mehe kingapaelad olid seotud, tal olid jalas rihmaga teksapüksid ja triiksärgi peal oli V-kaelusega džemper. See võis tähendada, et ta oli mõrvari tuleku ajal ärkvel. Mida see tähendas? Kas nad tundsid teineteist?
Mehe pead varjas Fredriku eest päästja kollane selg, aga ta oli saanud kannatanu läikivat nägu küllalt vaadata, kui mehe hingamisteid lahti hoidis ja abi ootas. Silmad olid suletud. Suu pooleldi lahti ja täis punakasvalget vahtu. Heledad juuksed olid verest kleepuvad. Vaid nõrk ebaühtlane lurin paljastas, et mees veel elas. Ta tundus olevat umbes neljakümneaastane. Fredrikut ajas iiveldama mõte sellest, kui kaua ta pidi olema seal niimoodi lebanud, samal ajal kui metalluks tema kudesid, kõhresid ja pealuud purustas.
Elutahe oli erakordne. Ta oli seda ka varem näinud. Vigastatud kehad veristel sündmuskohtadel. Nad lebasid kägaras ja vaikselt nagu surnud. Aga siis ilmnes, et sügaval sees, looteasendi südames põles vilgas tuli.
Kas see oli väärt üleelamist?
Ta oli neist mõnega hiljem kohtunud. Tunnistajapingis. Taastusravis. Armkude ja siiratud nahk andsid tunnistust, et keha oli metalltraadi ja kruvide abiga taas üles putitatud. Aga silmad. Need vaiksed kontrollimatud hääled. Värisemine. Perekonna ja sõprade ettevaatlik kaastunne. Ilastamine ja täiskasvanu mähkmetest kerkiv kusehais. Sittagi. Sellise asja üleelamine polnud sittagi väärt.
„Mida sa arvad?”
Fredrik otsis meediku pilku, kui nad kanderaami rihmu kinnitasid. Mees ei vastanud. Tõmbas selle asemel huuled kriipsuks ja raputas pead.
„Me otsime ülejäänud hoone relvadega läbi. Synne korraldus.”
Andreas ulatas talle kabuuri poolautomaatse Heckler & Kochi relvaga. Tugev polümeermaterjal lebas raskelt pihus. Fredrik kontrollis salve ja tõmbas kuulikindla vesti üle pea. Ta higistas. Ta polnud ärevil. Vähemalt mitte enne. Relv tegi ta närviliseks. Talle ei meeldinud selle raskus reie vastas ega ka seda käes hoida. Vastumeelsus tegi temast halva tulistaja. Ta märkas Andrease pilku. Psühholoogipilku. Ta küsib kohe. Fredrik ennetas seda. „Ma olen kombes.” Automaatidega politseinikud seadsid end mõlemale poole koridoriust. Tõmbasid maskid nägude ette ja ootasid ta märguannet.
Kõlas vaid nõrk klõpsatus, kui uks lahti libises. Neid pimestas valgus. Fredrik pilgutas, enne kui silmad täielikult avas. Kaks vormikandjat olid juba sees ja jooksid kummargil mööda seinaääri, relvad tulistamiseks valmis. Andreas seisis uksel, püstol rinna ette tõstetud.
Tuba oli klassiruumi suurune. Seinad ja lagi olid erevalged. Valgus paistis kahest katteta valgustorude reast, mis olid lakke kinnitatud. Põrandat kattis hall äsja läikima nühitud linoleum, mille taustal paistis vereloik ukse juures eriti teravalt silma. Seinte ääres seisid töölauad, mis olid üle kuhjatud katseklaaside, pipettide, pintsettide, plastist hoidikute ja muu varustusega. Nende kohal olevatesse kappidesse olid pandud kolvid, kaalud, läbipaistvad plasttopsikud ja veel katseklaase plastist alustel. Laudade all seisid külmkapid ja gaasiballoonid.
See oli laboratoorium. Seal valitsev kaos tähendas, et ruum oli läbi otsitud. Vastasseinas seisis paokil uks. Politseinikud tormasid sisse.
„Tühi!” hõikas üks neist.
Fredrik tõmbas vesti seljast. Tal oli janu. Süda tagus rinnus. Hingamine oli kiire ja lühike. Ta higistas.
„Mis kuradi koht see veel on?” küsis Andreas valjult. „Siin nad küll oma palvusi pidanud pole.”
Fredrik palus politseinikel Synnele teatada, et nad vajavad keldrisse tehnikute meeskonda.
„Ja kedagi, kellel on keemiaalased