Ma vaatasin üle toa puidust kirjutuslaua poole, mille taga ma olin kirjutanud seitse romaani ja mille pinnal, lambi heidetud valgusvihus, lebasid paberite ja märkmete kuhjad, mis pidid andma kokku kaheksanda. Üks sahtel oli pisut paokil, üks üheksateistkümnest sahtlist, osa väikesed ja osa suured, mille paaritu arv ja kummaline paigutus, mõistsin ma äkitselt just siis, kui neid hakati minult ära võtma, oli hakanud mu elus tähistama mingisugust juhtivat, kuigi salapärast korda – korda, mis omandas peaaegu müstilise mõõtme, kui mul töö hästi läks. Üheksateist eri suurusega sahtlit, osa lauaplaadi all ja osa selle kohal, mille igavad valdused (margid siin, kirjaklambrid seal) varjasid palju keerukamat mustrit, mõistuse plaani, mis oli moodustunud tuhandete päevade kaupa mõtisklemise käigus neid vahtides, otsekui oleksid need kätkenud tõrksa lause lõpetust, kulmineeruvat fraasi, radikaalset lahknemist kõigest, mida ma olin eales kirjutanud ja mis viiks mind viimaks selle raamatuni, mida ma olin alati tahtnud ja mitte kunagi suutnud kirjutada. Need sahtlid tähistasid iseäralikku sügavalt kinnistunud loogikat, teadvusemustrit, mida ei olnud võimalik väljendada muul moel kui nende täpse arvu ja paigutuse kaudu. Või omistan ma sellele liiga suurt tähtsust?
Mu tool oli kergelt kõrvale pööratud, see ootas, et ma tagasi tuleksin ja selle uuesti valvelseisangusse keeraksin. Sellisel õhtul oleksin võinud poole ööni töötada, kirjutada ja Hudsoni mustavasse pimedusse vahtida, kui vaid energiat ja mõtteselgust jätkus. Ei olnud kedagi, kes oleks mind magama kutsunud, mitte kedagi, kes oleks nõudnud, et minu elurütm toimiks duetina, mitte kedagi, kelle poole ma oleksin pidanud painduma. Kui helistaja oleks olnud peaaegu ükskõik kes teine, oleksin ma pärast toru ärapanemist tulnud tagasi kirjutuslaua juurde, mille ümber ma olin kahe ja poole aastakümnega kasvanud – mu kehahoiak kujunes vastavalt sellele, kuidas ma aastaid selle kohale kummardusin ja end sellega sobitasin.
Hetkeks kaalusin ma, kas öelda, et ma olen selle ära andnud või välja visanud. Või lihtsalt öelda helistajale, et ta on eksinud: tema isa kirjutuslaud ei ole kunagi minule kuulunud. Tema lootus oli kõhklev: ta oli andnud mulle väljapääsutee – Kas see on teil veel alles? Ta oleks olnud pettunud, kuid ma ei oleks temalt midagi ära võtnud, vähemalt mitte midagi sellist, mis tal on kunagi olnud. Ja ma oleksin võinud kirjutada selle kirjutuslaua taga veel kakskümmend viis või kolmkümmend aastat või niikaua, kuni mu mõistus ergas püsib ja tungiv vajadus ei rauge.
Kuid selle asemel, ilma et oleksin korrakski tagajärgedele mõelnud, ütlesin ma talle, et jah, see on mul alles. Ma olen hiljem meenutanud ja imestanud, miks ma laususin nii kiiresti need sõnad, mis mu elu peaaegu otsekohe rööpast välja lõid. Ja kuigi ilmselge vastus oleks, et see oli minust kena ja isegi õige, lugupeetud kohtunik, teadsin ma, et ma ei öelnud neid sõnu sel põhjusel. Ma olen oma lähedastele töö nimel palju suuremat ülekohut teinud ning see inimene, kes nüüd minult midagi soovis, oli täiesti võõras. Ei, ma nõustusin sellega täpselt samal põhjusel, miks ma oleksin selle loosse sisse kirjutanud: sest jaatavalt vastamine tundus paratamatu.
Ma sooviksin seda endale, lausus tema. Muidugi, vastasin mina ning küsin, andmata endale ümber mõtlemiseks hetkegi aega, millal ta saaks lauale järele tulla. Ma olen New Yorgis veel ainult nädala, ütles ta. Kuidas oleks laupäevaga? See, arvutasin ma, jätaks mulle kirjutuslauaga koos olemiseks veel viis päeva. Hästi, vastasin ma, kuigi poleks saanud olla suuremat vastukäivust, kui oli minu sundimatu hääletooni ja hullunud tunde vahel, mis minu üle kõnelemise ajal võimust võttis. Mul on veel mõned mööbliesemed, mis teie isale kuulusid. Te võite kõik endale võtta.
Enne, kui ta kõne lõpetas, küsisin tema nime. Leah, vastas ta. Leah Varsky? Ei, Leah Weisz. Ja siis seletas ta nagu möödaminnes, et tema ema, kes oli iisraellane, oli seitsmekümnendate alguses Santiagos elanud. Tal oli sõjalise riigipöörde aegu Danieliga põgus armulugu ning ta lahkus peagi riigist. Kui tema ema sai teada, et ta on rase, kirjutas ta Danielile. Ta ei saanud mingit vastust – Daniel oli juba vahistatud.
Kui sellele järgnenud vaikuses sai ilmseks, et meil olid otsa lõppenud kõik väikesed hõlpsasti hallatavad vestlusejupid ja järele olid jäänud vaid need, mis olid sellise telefonikõne jaoks liiga kogukad, ütlesin ma, et jah, ma olin seda kirjutuslauda kaua enda käes hoidnud. Ma arvasin alati, et keegi tuleb sellele kunagi järele, ütlesin ma talle, kuigi muidugi oleksin ma üritanud seda varem tagastada, kui ma oleksin teadnud.
Kui ta kõne lõpetas, läksin kööki, et juua klaas vett. Kui ma tulin tagasi tuppa – elutuppa, mida ma kasutasin kabinetina, sest mul ei olnud elutoale mingit otstarvet – kõndisin ma kirjutuslaua juurde ja istusin selle taha, nagu poleks midagi muutunud. Ent muidugi oli ja kui ma vaatasin arvutiekraanil viimast lauset, mille ma olin telefonihelina peale pooleli jätnud, teadsin ma, et sel õhtul on mul võimatu jätkata.
Ma tõusin ja läksin oma lugemistooli juurde. Ma võtsin tooli kõrvalt väikeselt laualt raamatu, kuid avastasin enda kohta tavatult, et mõte hakkas uitama. Ma silmitsesin kirjutuslauda toa teises otsas nagu ma olin seda silmitsenud loendamatutel õhtutel, kui ma olin jõudnud ummikusse, kuid ei olnud veel valmis alla vanduma. Ei, ma ei hellitanud kirjutamise kohta mingeid müstilisi mõtteid, lugupeetud kohtunik, see on töö nagu iga teine oskustöö; ma olen alati arvanud, et kirjanduse jõud peitub selles, kui tahtlik on selle tegemine. Seega ei ole ma kunagi pooldanud mõtet, et kirjanikul on kirjutamiseks vaja mingit erilist rituaali. Vajaduse korral võiksin kirjutada peaaegu igal pool, ühtviisi hõlpsasti nii aašramis kui ka rahvarohkes kohvikus, või vähemalt nii olen ma alati väitnud, kui minult on küsitud, kas ma kirjutan pastaka või arvutiga, hommikuti või õhtuti, üksi või inimeste keskel, sadulas nagu Goethe, seistes nagu Hemingway, pikali nagu Twain ja nii edasi, otsekui oleks kõige selle võtmeks mingi saladus, mis avab luku, selle seifi luku, kus on peidus täiuslikult lõpetatud ja avaldamiseks valmis romaan, mis on nähtavasti ootel meis kõigis. Ei, ma olin endast väljas selle tõttu, et ma kaotan oma tuttavad töötingimused; minus kõneles vaid sentimentaalsus ja ei miski muu.
See oli tagasilöök. Kõige selle külge klammerdus midagi nukrat – nukrus, mis oli saanud alguse Daniel Varsky looga, kuid kuulus nüüd mulle. Kuid see ei olnud parandamatu probleem. Ma otsustasin, et lähen homme ja ostan uue kirjutuslaua.
Selleks ajaks, kui ma uinusin, oli kell juba üle kesköö, ning nagu alati, kui ma lähen magama mingites raskustes sipeldes, oli mu uni rahutu ja unenäod elavad. Kuid hoolimata taanduvast tundest, et mind lohistati läbi millegi eepilise, mäletasin hommikuks vaid fragmenti – üks mees seisab minu maja ees ja külmub surnuks selles jäises tuules, mis puhub mööda Hudsoni koridori Kanadast, otse põhjapolaarjoonelt, mees, kes palus, kui ma möödusin, et ma tõmbaksin punast nööri, mis tema suust välja rippus. Ma täitsin ta palve ligimesearmastuse jõhkra surve mõjul, ent kui ma nööri tõmbasin, hakkas see mu jalge ette kuhjuma. Kui mu käed väsisid, käratas mees, et ma tõmbamist jätkaksin, kuni meil tekkis teatud aja pärast, mis oli kokkusurutud, nagu on võimalik vaid unenägudes, temaga ühine veendumus, et selle nööri otsas on midagi üliolulist; või olin see võib-olla ainult mina, kellel oli uskumise või mitte uskumise luksus, samal ajal kui tema jaoks oli see elu ja surma küsimus.
Ma ei läinud uut kirjutuslauda otsima järgmisel päeval ega ka ülejärgmisel päeval. Kui ma istet võtsin, et tööle hakata, ei suutnud ma mitte ainult vajalikul määral keskenduda, vaid leidsin ka juba kirjutatud lehekülgi lugedes, et seal on ülearused elutud sõnad, milles puudub ehedus ja mille taga ei ole mingit mõjuvat ajendit. Ma nägin nüüd, et see, mis oli minu lootuste kohaselt olnud keerukas võte, mida kasutab parim ilukirjandus, oli nüüd vaid laadatrikk, mida kasutatakse tähelepanu kõrvale juhtimiseks sellelt, mis on lõppkokkuvõttes pealiskaudne, mitte aga selleks, et tuua nähtavale kõige pinna all peituvaid vapustavaid sügavusi. See, mida ma olin pidanud lihtsamaks, puhtamaks proosaks ja mis oli seda teravam, et sellelt oli võetud kõik segavad