Mulle meenus veider vestlus, mida olin pealt kuulnud, ning ma juurdlesin, kas Thorndyke arvaks, et mul on kohane seda teistega arutada. Ilmselgelt poleks see olnud kohane ja ma võisin rääkida vaid muljest, mis mulle oli jäänud.
«Ta ei tundu mulle kaabakana,» ütlesin ma, «aga muidugi ei saa kunagi kindel olla. Mulle isiklikult jättis ta väga meeldiva mulje, mida aga ei saa öelda selle teise mehe kohta.»
«Millisest teisest mehest on jutt?» küsis Thorndyke.
«Selle juhtumiga oli seotud ka üks teine mees, kui ma ei eksi. Ma olen tema nime unustanud. Ma nägin teda seal majas ja ta ei jätnud mulle head muljet. Ma kahtlustan, et ta püüab Bellinghamile mingisugust survet avaldada.»
«Berkeley teab asjast rohkem, kui ta välja näitab,» ütles Jervis. «Otsime selle artikli üles ja uurime välja, kes see võõras oli.» Ta võttis riiulilt paksu köite ajaleheväljalõikeid ja asetas selle lauale.
«Näed,» ütles ta, samal ajal sõrmega üle sisukorra libistades. «Thorndyke kataloogib kõik juhtumid, millest võib kunagi midagi saada, ja ma tean, et tal oli selle juhtumiga seoses ootusi. Ma kujutan ette, et ta lootis salaja, et kadunud härrasmehe pea leitakse kellegi prügikastist. Siin see ongi. Selle teise mehe nimi oli Hurst. Tuleb välja, et nad on nõod ja tema majas nähti kadunud meest viimasena elusana.»
«Nii et te arvate, et mister Hurst on asjaga kuidagi seotud?» küsis Thorndyke, kui oli artikli üle vaadanud.
«Mulle jäi küll selline mulje,» vastasin ma, «kuigi ma ei tea asjast tegelikult suurt midagi.»
«Noh,» ütles Thorndyke, «kui te peaksite teada saama, mida nad plaanivad ette võtta, ja teil on luba sellest teistele rääkida, sooviksin ma väga teada, kuidas see juhtum areneb, ning kui tal peaks mingil hetkel olema kasu mitteametlikest nõuannetest, siis ma ei leia põhjust, miks ma teda aidata ei võiks.»
«Sellest oleks kindlasti palju kasu, eriti juhul kui teine osapool saab professionaalset nõu,» ütlesin ma ning küsisin pärast väikest pausi: «Kas te olete selle juhtumi peale palju mõelnud?»
Thorndyke mõtles järele. «Ei,» vastas ta, «ei saa öelda, et oleksin. Ma lugesin kõik artiklid väga hoolikalt läbi, kui need ilmusid, ning ma olen selle juhtumi peale aeg-ajalt mõelnud. Nagu Jervis juba ütles, on mul kombeks oma vaba aega – näiteks rongiga sõites – kasutada nende hämarate juhtumite peale mõtlemiseks, mis minu tähelepanu on äratanud. Tegemist on väga kasuliku harjumusega. Ma leian, et lisaks ajutreeningule ja kogemusele aitab see ka aega kokku hoida, sest suur hulk nendest juhtumitest leiab lõpuks tee minuni ja sellisel juhul on mulle kasulik, kui ma olen nende peale juba mõelnud.»
«Kas teil on selle juhtumi kohta juba mõni teooria?» küsisin mina.
«Jah, mul on mitu teooriat ning üks nendest on mulle eriti meeltmööda ja ma ootan huviga, et minuni jõuaks uut informatsiooni, mis mulle näitaks, milline mu teooriatest paika peab.»
«Pole mõtet proovida temalt midagi välja pigistada, Berkeley,» ütles Jervis. «Ta on varustatud sellise informatsiooniventiiliga, mis avaneb sissepoole. Sa võid ükskõik kui palju sisse valada, kuid kätte ei saa sa enam midagi.»
Thorndyke muheles. «Minu haritud sõbral on laias laastus õigus,» ütles ta. «Asi on nimelt selles, et mind võidakse ühel päeval selle juhtumi asjus konsulteerida ning sellisel juhul satuksin ma väga rumalasse olukorda, kui ma oleksin kõik oma teooriad juba kellelegi detailselt lahti seletanud. Aga mulle meeldiks kuulda, mida teie ja Jervis ajalehes avaldatu põhjal juhtumist arvate.»
«Näed nüüd,» hüüatas Jervis, «mis ma sulle ütlesin? Ta tahab meie aju tühjaks imeda.»
«Mis minu ajusse puutub,» ütlesin ma, «siis imemise tulemusena tekiks seal vaid vaakum, seega ma astun tagasi ja lasen sinul särada. Sina oled meil ju täieõiguslik advokaat, mina vaid lihtne perearst.»
Jervis täitis hoolikalt oma piibu ja süütas selle. Peent suitsujuga õhku puhudes ütles ta:
«Kui te tahate teada, mida ma sellest juhtumist ajalehtedes ilmunud informatsiooni põhjal arvan, siis ma võin selle paari sõnaga kokku võtta – mitte kui midagi. Tundub, et kõik teed viivad tupikusse.»
«Kuule, sina,» ütles Thorndyke, «see on puhas laiskus. Berkeley tahab näha, mida sa oskad. Tark kaitsja võib küll omadega plindris olla – ja väga tihti ongi –, kuid ta ei näita seda kunagi välja, vaid peidab selle verbaalse maskeeringu taha. Räägi meile, kuidas sa oma järelduseni jõudsid. Näita meile, et sa oled kõiki fakte kaalunud.»
«Olgu,» ütles Jervis, «ma avaldan teile oma meisterliku analüüsi… mis ei vii kuhugi.» Seejärel popsutas ta veidi aega piipu, tundes kerget häbi, nagu mulle näis, ja ma tundsin talle kaasa. Lõpuks puhus ta väikese suitsupilve ja alustas:
«Olukord tundub olevat järgmine: üks mees siseneb ühte majja, ta juhatatakse ühte tuppa ja uks suletakse. Keegi ei näe, kuidas ta sealt lahkub, kuid ometigi on ruum tühi, kui sinna hiljem sisenetakse, ning meest ei nähta enam kunagi, ei elusa ega surnuna. Päris keeruline algus ühele juhtumile.
Seega on kolm varianti. Ta kas jäi elusana sinna tuppa või vähemalt majja, ta suri, loomulikul moel või mitte, ja tema laip peideti ära või ta lahkus majast, ilma et keegi oleks märganud. Võtame kõigepealt esimese võimaluse. Juhtum leidis aset rohkem kui kaks aastat tagasi. Seega ei ole võimalik, et ta oleks elusana kaheks aastaks sinna majja jäänud. Teda oleks märgatud. Näiteks teenijad oleksid teda tähele pannud, kui nad tube koristasid.»
Siin katkestas Thorndyke oma nooremat kolleegi, ise andestavalt naeratades. «Minu õppinud sõber kohtleb juhtumit kohatu kerglusega. Me nõustume sellega, et mees ei saanud elusana majja jääda.»
«Väga hea. Seega, kas sinna majja jäi tema surnukeha? Ilmselt mitte. Artiklid väitsid, et Hurst ja tema teenijad otsisid maja põhjalikult läbi, kui selgus, et mees on kadunud. Lisaks ei olnud aega ega tekkinud ka võimalust laibast vabanemiseks, seega on ainus võimalik järeldus, et surnukeha ei saanud majas olla. Lisaks sellele, kui me ei välista seda, et ta mõrvati – sest laiba peitmine viitaks sellele –, tekib küsimus, kes oleks saanud ta tappa. Ilmselgelt ei saanud seda teha teenijad ning mis puutub Hursti – noh, me ei tea, millised olid tema suhted kadunud mehega, või vähemalt mina ei tea.»
«Mina ka mitte,» ütles Thorndyke. «Mina tean ainult seda, mis on ajalehtedes kirjas ja mida Berkeley meile rääkis.»
«Seega ei tea me midagi. Tal võis olla motiiv kadunud mehe tapmiseks aga võis ka mitte olla. Sellele vaatamata on selge, et tal ei tekkinud võimalust kadunud mehe tapmiseks. Isegi kui me oletame, et ta peitis laiba ajutiselt kuhugi majja, pidi ta ikkagi lõpuks sellest lahti saama. Ta ei saanud seda aeda matta, sest teenijad oleksid seda märganud, samuti ei saanud ta seda ära põletada. Ainus võimalik viis, kuidas ta laibast lahti oleks saanud, oleks olnud see tükkideks lõigata ja need kuskil inimtühjas kohas maha matta või tiikidesse ja jõgedesse visata. Kuid selliseid jäänuseid pole leitud ning praeguseks hetkeks oleks midagi ilmselt juba välja ilmunud, seega ei toeta seda teooriat ükski fakt. Seega võib mõrva – vähemalt selles majas – välistada, kuna kohe pärast mehe kadumist viidi läbi põhjalik läbiotsimine.
Kui nüüd minna kolmanda variandi juurde, siis kas on võimalik, et ta lahkus majast märkamatult? See pole võimatu, kuid selline käitumine oleks olnud veider. Ta võis olla impulsiivne või ekstsentriline mees. Me ei tea temast midagi. Aga rohkem kui kaks aastat on möödunud ja ta pole välja ilmunud, seega kui ta majast salaja lahkus, pidi ta pärast seda ennast peitma ja praeguseni peitu jääma. Muidugi, võib-olla ta oli hullumeelne, kes niimoodi käituks, aga võib-olla ka mitte. Meil pole tema iseloomu kohta mitte mingisugust informatsiooni.
Lisaks sellele tekitab probleeme ka skarabeus, mis leiti kadunud mehe venna maja eest Woodfordis. Skarabeus näitab, et kadunud mees pidi Woodfordi maja