Päästikpunktiteraapia käsiraamat. Clair Davies

kokkutulek, kus ma ei käinud enam klaverihäälestajana, vaid juba massöörina. Ma ei käinud terve nädal üheski tunnis. Ma ei käinud koosolekutel. Ma isegi ei pidutsenud öösiti. Mul oli midagi paremat teha. Rääkisin iga päev kaheksast hommikul kümneni õhtul päästikpunktidest ja tegin massaaži, lahkudes toast ainult kiireks eineks. Lisaks klaverihäälestajatele oli kohale tulnud teisigi; abikaasad vajasid samuti abi. Kuigi mõnda tüüpi valu esines sagedamini, näiteks õlavalu, tuldi minu juurde kõikvõimalike probleemidega – seljavalu, kaelavalu, peavalu, tuimad käed – just nagu massaažikooli kliinikuski. Inimesed olid kokkutulekule saabunud kõikjalt Põhja-Ameerikast ja koguni mitmest välisriigist. Olenemata sellest, kus need inimesed elasid, rääkisid kõik sama juttu: nad polnud kusagil tõhusat ravi saanud. Keegi ei paistnud teadvat, mis nende valu tekitas, ning keegi ei osanud aidata.

      Tagasi Kentuckys, kus asutasin erapraksise, nägin taas juba tuttavaid probleeme. Kõik inimesed, kes massaaži saama tulid, olid juba arsti juures käinud. Peaaegu kõik olid proovinud kiropraktikat. Paljud olid käinud valu pärast kiirabiosakonnas. Enamik oli käinud füsioteraapias. Nad olid kõike proovinud, sealhulgas erinevaid alternatiivravimeetodeid. Mõned olid koguni massaaži proovinud, kuid polnud sellest erilist kasu saanud. Massaaž oli olnud „mõnus“ ja lõõgastav, kuid valu polnud kadunud.

      Huvitav oli see, et peaaegu kõiki minu juurde tulnud inimesi piinas lisaks muudele kaebustele mingit tüüpi seljavalu. Varasemad ravimeetodid olid alati keskendunud selgroole. Kuulsin papaia- ja kortisoonisüstidest. Inimestele oli öeldud, et neil on artriit või viletsas seisus lülidevahekettad või et liigesekõhred on kulunud. Neile oli näidatud röntgenipilte, mis väidetavalt seda tõestasid. Üks naine ootas lülikehade kokkusulatamise protseduuri. Mõned olid juba operatsioonil käinud, aga sageli polnud valu ka pärast lõikust kadunud. Kirurg ütles sellistel puhkudel enamasti, et tal on kahju, kuid ta oli teinud kõik, mis võimalik. Seejärel anti patsiendile uus valuvaigistite retsept ja saadeti füsioterapeudi juurde. Kuulsin taolisi lugusid üha uuesti ja uuesti ning ühtlasi selgus pidevalt, et päästikpunktiteraapia oli lahendus, mida nad olid nii kaua otsinud. Kas päästikpunktid olid algusest peale probleemi taga olnud? Artriit? Kehvas seisus lülidevahekettad? Olin Travelli ja Simonsi päästikpunkti käsiraamatust lugenud, et inimesel võivad küll olla pitsunud lülidevahekettad ja artriit, kuid müofastsiaalsed päästikpunktid võivad siiski olla seljavalu peamine põhjus.