Katkiraiutud kaljas. Jakob Mändmets

nagu mees, kelle jalust on riisunud jõu kange viin.

      Aga kaljasel jääb taha lai pärreldav tee, ja lained, mis sünnitab uue sõiduriista kiire jooks, panevad su paadi kõikuma.

      Seda kõike näeb Andres unes ja ilmsi.

      Mis pakub kodu? Vana kurt sulane käib totralt ringi ehk lamab laisalt pingil kõvaks magatud võrgel. Üksi sellest mehest tegijat ei saa, aga meelepaha oskab ta ikkagi avaldada ja lubabki vahel ära minna. Väravatagune, see koht, kus ennemalt maameeste hobused kaapisid postis, on ammugi kasvanud karge ja need arad, närused lapsed on tema lapsed.

      Läheb päev mööda, ta ei kõnele. Toas on kitsas, umbne. Ta läheb välja, aga seal leiab ta oma pilgud Nasva alt. Praegugi seisab salkkond külamehi koos kaljase ümber.

      Äkitselt nägi ta enese olevat üksi, täitsa üksi, isegi see vaikija naine oli talle võõras. Ta külas ei ole hingegi, kes tema poole hoiaks, kes temast veel peaks lugu endisel viisil.