Teekond Õhtu-Euroopasse
TEEKOND ÕHTU-EUROOPASSE
Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupäraline on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve oma reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada ja kirjutada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. «Oi-oi, Jütsike,» ütleb külavader lugedes pojale, «millal sina nii targaks saad?» Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on.
Niisuguste reisikirjanikkude mõtted lennaku küll kotkatiivul, aga õige reisikirjeldus jääb sealjuures siiski haudumata munaks.
Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja, tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta. Ma ei salga ka mitte, et mõistlikud eesti kirjanikud sedasama ammu enne mind on teinud.
Ma sõitsin mineva märtsikuu hakatuses Tallinnast väljamaale. Reisipaun oli mul kerge ja süda ka kerge. Ma armastan oma va Tallinna küll, aga mul on siiski igakord rõõmus meel, kui ma tema kitsaid uulitsaid ja kitsaid eluseadusi mõneks ajaks jälle seljataha võin jätta.
Raudtee on vabariigi pilt. Siin on raha kuningas. Kel raha on, see võib ennast siin pehmete patjade peal üksinda õõtsutada ja haigutada, kel aga enam peas kui pungas tagavara on, see istub kõva pingi peale inimeste hulka ja leiab, kui tahab, ikka ajaviidet. Ma olen igas klassis sõitu katsunud, aga kõige rutem on mul ikka kolmandas klassis aeg mööda läinud. Meie maal peab neljanda klassi puudumise ja kõvade seisuslike vaheseinte pärast veel mõnigi haritud inimene sõitu kolmandas klassis häbiasjaks. Mis seal parata? Kõik ei mõtle nõnda kui üks halli peaga Eestimaa kirikuõpetaja, kes teises klassis Peterburi sõitis, kolmandas klassis tagasi tuli ja mulle peale seda kurtis, tema pidada oma laste ees häbenema, et ta nende pärandusest viis rubla ilmaasjata olla ära raisanud. Meie mõisnikud ei tõsta Baltia piirides oma jalgagi kolmandasse klassi. Üks noor ametnik von H., kes mind Tallinna vaksalis kolmandasse klassi nägi astuvat, ei julgenud sel puhul minu teretamistki vastu võtta. Tema sõitis muidugi esimeses klassis. Aga teisel pool Gatsinat nägin ma sedasama härrakest juba teisest klassist välja astuvat, ja kui ma hiljem kord kogemata teisel pool Berliini ühe väikese Hannoveri linna vaksalis juhtusin olema, kes vaatas siis parajasti neljanda klassi kitsast aknakesest välja? – von N.!
«Kuidas käsi käib?» küsisin mina kolmanda klassi reisija toredusega.
«Väga hästi,» oli vastus. «Mina uurin siinsete inimeste elukorda.»
Igav on küll talvine raudteesõit läbi Eestimaa. Taevas külma ja halli, maa külma ja valge katte all. Ei elu ega liikumist kusagil. Sa sulatad oma hingeõhuga jääkatte aknaruudu pealt niikaugele ära, et vähe õue võid vaadata. Aga seal ei puutu midagi su silma, mis vaimu ärksaks suudaks teha. Sa vaatad ilma mõtlemata valge ja halli tühjuse sisse. Aegamööda läheb süda kurvaks, silmad hakkavad valutama ja viimaks katab kerge jääkord su vaatamise-augu jälle kinni. Oled sa üksi, siis langed sa selle peale kurblikesse mõtetesse ja jääd viimaks tukkuma. Aga kui vagun rahvast täis on, siis ei saa tusk kaua kesta. Pea hakkab üks lõõtspilli kääksutama, mõni teine müristab määratu häälepaisutamisega ühe naljaka loo kõikide kaasreisijate kõrvu, kolmas tõmbab viinapudeli taskust ja pakub tervele maailmale juua, kuni pudel tühi ja meeled ümberringi üpris rõõmsad on.
Varssavi raudtee peal olen ma nii sagedasti sõitnud, et mul nõnda-ütelda peaaegu iga pakk tuttav on. Kolmanda klassi sõitjatel ei ole siin mitte igakord paradiisi-elu. Ümberkaudse maa vaesus või korratu olek on pea iga vaguni pingi peal istumas. Maarahvas on enamasti lahjat, haiglast nägu, mõni talupoeg või lahtilastud soldat ei ole muud kui paljas kondi ja kaltsude kogu, paras hernepõldude kaunistus. Ma ei tea, millest see rahvas ennast kodus toidab, aga nende reisipealne toit ei näita muud olevat kui leib ja sibulad. Nad hammustavad sibulat leiva kõrvale, otsekui meie leiba liha kõrvale maitseme. Seesama on ka siinsete arvurikaste juutide toit, ja kui nüüd mõni vagun niisuguseid maiasmokki täis on, siis võib lugeja kergesti arvata, et selle õhu ja lilleaia lõhna vahel vaks vahet on. Ma olen siin mõnikord häda pärast teise klassi pidanud põgenema, sest et lämmatus ja minestus korraga peale tikkusid. Oma halvast olekust hoolimata on see rahvas siiski alati rõõmsa meelega, alati valmis lõõtspilli mängima, laulma ja tantsima.
Vilno linnas jäin nõndanimetatud «Mõisnikkude võõrastemajas» («Дворянская гостиница») öömajale. Ma arvasin selle nime järgi vähe puhtamat elukohta leidvat, kui seda muidu Poola- ja Leedumaal leida on, eksisin aga üsna vägevasti. Trepikoja ja uulitsa musta vahel oli aga see ainuke vahe, et uulitsal parem õhk oli. Tuba oli külm ja voodi looduseuurijale mõnus tööpõld. Poolamaal, kus mõnede mõisnikkude lapsed palja jalu lippavad, sest et vanemad tööd hoopis enam kui nälga vihkavad, võib nimetatud võõrastemaja oma nime auga kanda, aga meie maal ei oleks ta muud kui rumal nali ehk päris teotus.
Mul oli enne Vilno linnas palju tuttavaid sakslasi olnud. Teisel päeval läksin mõnda nendest taga otsima, aga nende mõne aasta sees, mis ma Vilnos ep olnud käinud, oli siin mõnigi asi ennast muutnud. Venemaa uued seadused väljamaa alamate kohta olid mitu meest siit kodumaale peletanud, teised olid mujale Venemaale läinud ja paar raudteeametnikku, keda ma veel leidsin, ütlesid, et iseäranis siinsete Saksa alamate käekäik ikka halvemaks ähvardavat minna.
Mina kõndisin selle peale nii sügavates mõtetes edasi, et Vilno linna püha väravat tähelegi ei pannud, mille all igamees mütsi maha peab võtma.
«Kübar maha!» mürises korraga mu kõrvu.
Ma tõstsin kohkudes pead. Lihtlabane leedu talumees, peaaegu sandi riides, seisis mu ees ja kortsutas valkjate karvadega kaetud kulmu. Minul oli juba vihane sõna keele peal, aga enne ütlemist sain aru, kus ma olin, ja täitsin siis ka ilma tõrkumata talumehe nõudmise. Selle peale läks vanamees jälle tasaselt oma teed edasi. Nii on alalhoidja talurahva loomus. Ta on valmis igal pool haritud seltsi rahva ees selga painutama, aga kui sa tema pikast ajast pühendatud pruukide ehk koguni tema usu külge puutud, siis ta ei mõista nalja.
Vilno linna koht on imeilus. Kes suve ajal vaevaks võtab kõrge ja järskliku mäe otsa ronida, mille jalal linn seisab, selle silma ees laotab ennast lõpmata mägede vald laiali. Mägede harjasid katab tore mets ja orgudes haljendavad rohelised aasad. Otse vaataja all särab suur ja uhke linn oma mitmekarvaliste majade ja sirgete tornidega. Vilia jõgi kohiseb paksude puude varjus ja kaob pea mägede vahele ära. Kaugemad kingud sinavad läbi kerge uduloori ja äratavad igatsust ka neid selge silmaga näha. Minu arvamise järgi ei suuda Euroopa-Venemaa linnadest – millest ma peale saja oma silmaga olen näinud – peaaegu ükski ilurikkuse poolest Vilno linnaga võistelda.
Peale lõunat sõitsin Saksamaa raja poole edasi. Kraadilaiuse vahe Eestimaa kohta oli juba selgesti tunda. Ilm oli ilus ja soe. Peterburi ümberkaudu kattis veel jalapaksune lumi maad, aga siin oli paljas maapind juba mitmes kohas näha. Õhtu poolt puhus soe tuuleõhk. Esimene kevade aimamine pani mu südame paisuma. Lugeja, sa tunned omast käest ammugi kevade esimest rõõmu, tema imelikku värskust ja elustavat väge. Ta ei tule kodumaal mitte ühekorraga kui ootamatu võõras, vaid ammu teatud ajal ja saadab pealegi mitmed käskjalad ette. Aga tee peal langeb ta äkitselt otsekui taevast rändaja kaela. Ma astusin otsekui ühe sammuga lumehangede vahelt kevadise vainu peale. Eile lõgistasin külmetanud akna taga hambaid ja täna lehvitas õrn kevadine õhuke mulle vastu. Niisugune muudatus paneb vere rõõmsalt kihisema, kutistab iga soonekest magusa tundmusega ja täidab kõige nukramat meelt uue julgusega.
Kovno linnast saadik sain ühe lühikese näo ja väga elava vaimuga lätlase naabriks.
Tema-mehike rääkis kolme tunni ajaga terve raamatu oma hinge pealt ära. Muude asjade seas tõstis ta lätlasi eestlaste kõrval taevasse. Mina vaidlesin vastu.
«Mina ei pea sest rahvast ka sugugi lugu,» ütles korraga meie selja taga üks jäme hääl kanges saksa murdes.