Ta vaatas mulle ainiti silma, kuni nägi mu peanoogutust. Ma ei tea, mil moel ta lootis, et ma ema eest hoolt kannaksin, aga ma ei söandanud teha muud, kui noogutada.
„Hüva, sellega oleme vist lõpetanud,“ teatas ta.
Siis tõusis ta püsti ja meie tema järel.
„Võta oma asjad,“ ütles ta. Kuuletusin. Kõik mahtus mulle kotti, välja arvatud kõige suurem karp ja rahaümbrikud.
„Ja nüüd luba, et ma emban sind esimest ja küllap viimast korda. Kahtlen väga, et me veel kohtume.“
Ta surus oma suure kogu minu kõhna keha ümber ja pigistas mind tugevasti, siis võttis ta mu näo oma suurte käte vahele ja suudles mind laubale.
„Sa oled sama kaunis kui su ema. Olgu sul elus õnne, tütreke. Jumal õnnistagu sind.“
Tahtsin midagi vastuseks öelda, kuid ei suutnud. Sõnad jäid kuhugi kurku kinni, pisarad tõusid mu silmi ja suutsin vaid ümber pöörata ja koridori minna, et väljapääsu otsida, komistades, pilk udune ja must muserdus sisikonda näpistamas.
Ootasin ema trepimademel. Korteri uks oli paokile jäänud ja nägin, kui ta väljus, Servanda kurjakuulutav kuju eemalt jälgimas. Ema põsed lõkendasid ja silmad läikisid, nägu kiirgas lõpuks ometi tundeid. Ma ei näinud, mida mu vanemad tegid ja mida nad teineteisele ütlesid nende vaevalt viie minuti jooksul, kuid uskusin ikka, et ka nemad kallistasid ja jätsid igaveseks hüvasti.
Läksime trepist alla samamoodi, nagu olime üles tulnud: ema ees, mina järel. Vaikides. Ehted, dokumendid ja fotod kotis, sada viiskümmend tuhat peseetat kõvasti kaenla alla surutud ja kontsaklõbin marmorastmetelt vastu kajamas. Vahekorruseni jõudes ei suutnud ma end enam vaos hoida: haarasin emal käsivarrest ning sundisin ta peatuma ja ümber pöörama. Meie näod jäid vastakuti, mu hääl oli vaid hirmunud sosin.
„Ema, kas ta tõesti tapetakse?“
„Ma ei tea, tütar, ma ei tea…“
Astusime tänavale ja alustasime sõnagi vahetamata tagasiteed. Ema kõndis kiirel sammul ja mina pingutasin, et tema kõrval püsida, kuigi mu vastsete kingade ebamugavus ja kontsade kõrgus ei lubanud mul mõnikord temaga sammu pidada. Mõne minuti möödudes söandasin juttu alustada, endiselt rõhutult, nagu salaplaani pidades.
„Mis ma selle kõigega nüüd peale hakkan, ema?“
Ta ei peatunud vastamiseks.
„Paned hoolega hoiule,“ kostis ta vaid.
„Kõik? Ja sina ei võta midagi?“
„Ei, kõik on sinu, sina oled pärija ja pealegi oled sa juba täiskasvanud naine ning mina ei saa sekkuda sellesse, mida sa nüüdsest peale hakkad selle varaga, mis su isa otsustas sulle anda.“
„Oled sa kindel, ema?“
„Kindel, tütar, kindel. Anna ehk mulle ainult üks pilt, ükskõik milline, ma tahan ainult üht mälestust. Muu on kõik sinu, aga ma palun sind jumala nimel, Sira, jumala ja püha Maria nimel, kuula mind hästi, tüdruk.“
Ta peatus viimaks ja vaatas mulle tänavalaterna ähmases kumas silma. Meie ümber kõndisid kõikvõimalikes suundades möödakäijad, tegemata märkama segadust, mis too kohtumine meis kahes oli tekitanud.
„Ole ettevaatlik, Sira. Ole ettevaatlik ja vastutustundlik,“ sõnas ta vaikselt, sõnu kiiresti kuuldavale tuues. „Ära tee ühtegi rumalust, sest seda, mis sul nüüd on, on paljupalju, väga palju rohkem, kui sa elu sees oleksid osanud unistada, nii et jumala pärast, mu tütar, ole mõistlik, ole mõistlik ja arukas.“
Jätkasime vaikides teed, kuni läksime lahku. Ema pöördus tagasi oma koju, mis oli minuta tühi, vanaisa tumma seltskonda, kes ei saanud kunagi teada, kes eostas tema lapselapse, sest Dolores, kangekaelne ja uhke, oli alati keeldunud seda nime ütlemast. Ja mina läksin tagasi Ramiro juurde. Ta ootas mind kodus, suitsetades ja samal ajal hämaras salongis raadiot kuulates, kannatamatu, et saada teada, kuidas mul läks, ning valmis minema välja õhtust sööma.
Jutustasin talle üksikasjalikult külaskäigust: mida ma nägin, mida ma isalt kuulsin, mida ma tundsin ja millist nõu ta mulle andis. Ja ma näitasin talle ka seda, mis ma olin kaasa toonud tollest majast, kuhu ma tõenäoliselt enam kunagi tagasi ei lähe.
„Need on palju raha väärt, tüdruk,“ sosistas ta ehteid silmitsedes.
„Ja siin on veel,“ ütlesin, ulatades talle ümbrikud rahatähtedega.
Ta tõi vastuseks kuuldavale vaid vile.
„Mis me nüüd kõige sellega peale hakkame, Ramiro?“ küsisin murelikult, klomp kurgus.
„Sa tahad öelda, mida sina peale hakkad, mu kallis – see kõik kuulub ainult sulle. Mina võin, kui soovid, uurida, kuidas seda kõige parem hoiustada on. Võibolla oleks hea mõte panna kõik minu kontori seifi.“
„Ja miks me ei võiks seda panka viia?“ küsisin.
„Ma ei usu, et see on praegusel ajal kõige õigem.“
New Yorgi börsi kokkukukkumine mõni aasta tagasi, ebakindel poliitiline olukord ja veel terve rida asjaolusid, mis mind põrmugi ei huvitanud, olid selgitused, mis ta oma ettepaneku toetuseks andis. Ma ei pööranud talle õieti tähelepanugi – iga tema otsus näis mulle õige, tahtsin vaid võimalikult ruttu leida kindla koha tollele varandusele, mis mul juba sõrmi põletas.
Järgmisel päeval tuli ta töölt hunniku paberite ja brošüüridega.
„Olen vahetpidamata sinu asjade üle pead murdnud ja arvan, et leidsin lahenduse. Kõige õigem on, kui sa asutad äriühingu,“ teatas ta kohe sisse astudes.
Ma ei olnud ärkamisest saadik kodust väljunud. Veetsin terve ennelõuna ärevuses ja rahutult, meenutades eelmist õhtut, ikka veel vapustatud kummalisest tundmusest, mida tekitas teadmine, et mul on isa, kellel on nimi, perekonnanimed, varandus ja tunded. See ootamatu ettepanek vaid suurendas mu segadust.
„Milleks mulle äriühing?“ küsisin kohkunult.
„Sest nii on su raha kindlamas kohas. Ja veel ühel põhjusel.“
Siis rääkis ta mulle probleemidest oma äris, pingetest Itaalia ülemustega ja välisfirmade ebakindlast olukorrast tolle hetke ärevas Hispaanias. Ja ideedest, ta rääkis ka ideedest, laotades mu ette terve rea plaane, millesse ta seni polnud mind pühendanud. Kõik olid uuenduslikud, säravad, eesmärgiks riigi moderniseerimine välismaiste inseneride abiga ja selliselt tee rajamine kaasaegsesse maailma. Inglise kombainide import Castilla põldude jaoks, Põhja-Ameerika tolmuimejad, mis lubasid linnakodud teha puhtaks kui prillikivi, ja Berliini stiilis kabaree, mille jaoks tal oli juba Valverde tänaval koht valmis vaadatud. Nende seas paistis aga eriliselt silma üks plaan: Pitmani akadeemia.
„Ma olen kuid selle peale mõtelnud, sellest ajast, kui endiste klientide kaudu tuli firmasse üks brošüür, aga juhatajana ei tundunud mulle sobilik isiklikult nende poole pöörduda. Kui me sinu nimele ettevõtte asutame, on kõik palju lihtsam,“ selgitas ta. „Pitmani akadeemia töötab Argentiinas täisvõimsusel: neil on üle kahekümne harukontori, tuhandeid õpilasi, keda nad valmistavad ette tööks firmades, pangas ja riigiasutustes. Neile õpetatakse uuenduslike meetoditega masinakirja, kiirkirja ja raamatupidamist ning üheteistkümne kuu pärast tulevad nad välja, diplom kaenlas, valmis vallutama kogu maailma. Ja firma aina kasvab, avab uusi harusid, võtab inimesi tööle ja toob tulu. Meie võiksime teha sedasama, avada Pitmani akadeemia siinpool lompi. Ja kui me teeme argentiinlastele ettepaneku ja ütleme, et meil on olemas seadusjärgselt asutatud firma ning seda toetab piisav kapital, siis on meie võimalused tõenäoliselt palju paremad kui