Peeglite linn. II raamat. Justin Cronin. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Justin Cronin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Научная фантастика
Год издания: 2016
isbn: 9789985340271
Скачать книгу
Null, kes nakatati esimesena. Nende dokumentides, mis Lacey meile Colorados andis, kirjeldati kolmeteist katsealust ehk Kahtteist ja Amyt. Kuid viirus pidi ju kusagilt tulema. Fanning oli selle peremees.”

      „Nii et mida ta siis ootab? Miks ei rünnanud ta meid palju aastaid tagasi?”

      „Mina tean ainult seda, et olen rõõmus, et ta ei rünnanud. See andis meile vajaliku aja.”

      „Ja Greer teab sellest tänu mingisugusele… nägemusele.”

      Michael ootas. Ta teadis, et vahel ongi ootamine see, mida tuleb teha. Aju keeldub mõningaid asju teatavaks võtmast; vastupanul endal peab laskma hääbuda.

      „Me avasime värava kahekümne ühe aasta eest. Nüüd aga tantsid sina uksest sisse ja ütled, et see kõik oli üks suur viga.”

      „Ma tean, et seda on raske omaks võtta, kuid sina ei teadnud ju midagi. Keegi ei teadnud. Elu pidi edasi minema.”

      „Mida ma peaksin sinu arvates inimestele rääkima? Keegi vanamees nägi halba und ja ma oletan, et lõpuks me oleme kõik siiski surnud?”

      „Sa ei räägi neile üleüldse mitte midagi. Pooled ei usuks sind; teine pool läheks peast segaseks. Sellest tuleks täielik segapuder – kõik laguneks koost. Inimesed teeksid oma rehkendamised. Meil on laeval ruumi kõigest seitsmesajale.”

      „Et sõita sellele saarele siin.” Peter osutas halvakspanevalt Greeri maalile. „Sellele pildile tema peas.”

      „Peter, see on midagi enamat kui pilt. See on kaart. Kes võib tegelikult teada, kust see tuli? See ei ole minu, vaid Greeri rida. Aga nii palju ma igatahes tean, et lihtsalt niisama ta seda ei näinud.”

      „Sa jätsid mulle alati nii mõistliku inimese mulje.”

      Michael kehitas õlgu. „Ma möönan, et kogu see värk nõudis teatavat harjumist. Kuid need killud sobivad üksteisega. Sa ju lugesid seda kirja. Bergensfjord oli teel sinnapoole.”

      „Ja kes nimelt otsustab, kes sinna sõidavad? Kas sina?”

      „Sina oled president ja lõppkokkuvõttes on see sinu ülesanne. Kuid minu arvates nõustud, et…”

      „Nõustunud ei ole ma millegagi.”

      Michael hingas sügavalt sisse. „Minu arvates sa nõustud, et me vajame teatavate oskustega inimesi. Arste, insenere, talupidajaid ja puuseppi. Ilmselt läheb meil tarvis juhte, nii et see kaasab ka sinu.”

      „See on absurdne. Isegi kui sinu jutt vastab tõele, mis oleks ju naeruväärne, ei lähe mina siit mitte mingil juhul minema.”

      „Mina sinu asemele mõtleksin ümber. Me vajame valitsust ja üleminek peab olema võimalikult sujuv. Aga see on juba hilisem teema.” Michael võttis oma paunast väikese nahkkaantega märkmiku. „Ma koostasin reisijate nimekirja. On mõned nimed – mõned inimesed –, kellest ma tean, et nad vastavad nõuetele, ja me oleme nimekirja võtnud ka nende lähisugulased. Ka vanus on üks tegureid. Suurem osa on nooremad kui neljakümnesed. Muus osas on määravaks nende ametikirjeldused, mis on rühmitatud üksikute kategooriate kaupa.”

      Peter võttis märkmiku vastu, avas selle esimeselt leheküljelt ja hakkas lugema.

      „Sara ja Hollis,” ütles ta. „See on sinust tubli.”

      „Sul ei ole vaja pilgata. Kui see peaks sind huvitama, siis ka Caleb on seal sees.”

      „Aga kuidas jääb Apgariga? Teda ei näe ma kusagil.”

      „Kui vana see mees on? Kuuekümne viiene?”

      Peter vangutas nördinult pead.

      „Ma tean, et ta on sinu sõber, kuid me räägime praegu inimtõu taasloomisest.”

      „Ühtlasi on ta sõjaväe kindral.”

      „Nagu ma juba ütlesin, on need kõigest soovitused. Aga ma võtan neid tõsiselt. Ma olen selle üle palju pead murdnud.”

      Peter luges ülejäänu läbi ilma märkusi tegemata ja tõstis siis pilgu. „Mida kujutab endast see viimane viiekümne kuue punktiga kategooria?”

      „Need on minu mehed. Ma lubasin neile kohta laeval. Sellest lubadusest ma ei tagane.”

      Peter viskas märkmiku lauale. „Sa oled mõistuse kaotanud.”

      Michael kallutas ennast ettepoole. „Peter, see tuleb. Sa pead selle teatavaks võtma. Ja palju aega meil just ei ole.”

      „Möödunud on kakskümmend aastat ja nüüd on sellega äkitselt kohutavalt kiire.”

      „Bergensfjordi taastamisele läks nii palju aega, kui läks. Kui mul oleks olnud võimalik sellega rutem ühele poole saada, siis ma oleksin nii ka teinud. Me oleksime juba ammu siit läinud.”

      „Ja kuidas me peaksime need inimesed ilma paanikat tekitamata sinu laevale saama?”

      „Tõenäoliselt ei saagi. Just nimelt selle jaoks need püssid ongi.”

      Peter vahtis teda suuril silmil.

      „Mina näen kolme võimalust,” jätkas Michael. „Esimene on avalik loosimine vabade kohtade täitmiseks. Mina olen ilmselgelt selle vastu. Teine võimalus on selline, et me teeme ise omad valikud, räägime inimestele selle nimekirja saateks, mis on toimumas, lubame neil endal otsustada, kas nad jäävad siia või tulevad kaasa, ning anname oma parima, et neid siit välja tuues korda säilitada. Mina isiklikult arvan, et sellest saaks katastroof. Me ei saa neid asju mitte kuidagi varjul hoida ja sõjavägi ei pruugi meid toetada. Kolmas võimalus on mõnda meie teada usaldusväärset tähtsat inimest arvestamata laevale viidavatele üleüldse mitte midagi rääkida. Me korjame nad keset ööd kokku ja toimetame minema. Kui nad on juba maakitsusel, teatame neile hea uudise, et nad kuuluvad õnnelike hulka.”

      „Õnnelike? Ma ei suuda uskuda isegi seda, et me praegu säärast juttu ajame.”

      „Ära sa seda viga küll tee – nad on just nimelt õnnelikud. Nemad saavad oma elu edasi elada. Veel enamgi. Nad saavad tõepoolest ohutus kohas sellega uuesti otsast alustada.”

      „Ja kas see sinu laev suudab neid ikka sinna viia? See vrakk?”

      „Ma loodan, et suudab. Ma usun, et suudab.”

      „Sa ei räägi just väga veendunult.”

      „Me andsime oma parima. Aga garantiisid meil ei ole.”

      „Nii et need seitsesada õnnelikku inimest võivad otseteed ookeanipõhja minna.”

      Michael noogutas. „Just nimelt nii see võibki juhtuda. Ma ei ole sulle kunagi valetanud ega kavatse ka nüüd sellega algust teha. Kuid korra see laev juba sõitis teisele poole maakera. Ta teeb seda uuesti.”

      Vestluse katkestasid häältepuhang väljast ja kõva kolkimine uksele.

      „No hüva,” sõnas Michael ja andis endale peopesadega laksu vastu põlvi. „Näib sedamoodi, et meie aeg on otsas. Mõtle selle peale, mida ma sulle rääkisin. Esialgu aga peame asjadele õige väljanägemise andma.” Ta pistis käe pauna ja võttis sealt Beretta.

      „Michael, mida sa teed?”

      Ta sihtis püstoliga loiult Peterit. „Etenda pantvangi osa nii hästi, kui oskad.”

      Tuppa sööstis kaks sõdurit; Michael tõusis käsi üles tõstes jalule. „Annan alla,” ütles ta vahetult enne seda, kui lähim sõdur kahe pika sammuga tema juurde astus, püssikaba kergitas ja sellega talle vastu pead virutas.

      48

      Rudy oli näljane. Päris tõega kuradima näljane.

      „Halloo!” hüüdis ta nägu vastu trelle surudes, et häält mööda pimedat koridori edasi suunata. „Kas te olete mu ära unustanud? Kuulge, lontrused, ma nälgin siin ju surnuks!”

      See lõugamine oli mõttetu; mitte keegi – ei Fry ega Eustace olnud pärast lõunat kabinetis käinud. Rudy potsatas narile ja püüdis hoiduda oma tühja