Uurisin natuke. Euroopas, keskajal, millal see ka polnud, olid ka BeebiKastid. Neid kutsuti leidlapseratasteks; ümmargune aken nunna- või mungakloostris, kust võis lapse sisse panna ja loota, et Jumal kannab ta eest hoolt.
Või siis jäeti laps sissemähituna metsa, et koerad ja hundid ta üles kasvataksid. Jäeti ilma nimeta, aga millegagi, millega lugu alustada.
Üks auto kihutab minust liiga kiiresti mööda. Vesi rentslist ujutab mu üle, justkui ma ei oleks juba küllalt märg. Sitapea. Auto peatub minu juures – see on mu poeg Clo. Istun sisse. Ta ulatab mulle käteräti ja ma pühin nägu, tänulik ja ühtäkki väga väsinud.
Me sõidame paar kvartalit, raadio mängib. Halvailmateade. Superkuu. Hiidlained merel, jõgi üle kallaste. Ärge kuhugi minge. Püsige siseruumides. See ei ole orkaan Katrina, aga ka mitte sobiv õhtu väljas käimiseks. Mõlemal pool tänavat pargitud autod on poole rattani vees.
Siis me näeme seda.
Eespool on must 6. seeria BMW otse vastu seina põrutanud. Uksed on mõlemalt poolt lahti. Mingi väike räbal auto on tagant sisse sõitnud. Kaks pätti peksavad maas lamavat meest. Mu poeg annab signaali, sõidab otse nende poole, aken alla lastud, karjudes: „MIDA PERSET MIDA PERSET!” Ta auto kaldub, kui üks meestest tulistab meie pihta, et esimene ratas läbi lasta. Mu poeg pöörab rooli, auto kõmatab vastu äärekivi. Pätid hüppavad BMW-sse, sõidavad selle külge kriipides seina lõpuni, saates räbala auto teisele poole teed. Läbipekstud mees on maas. Tal on seljas hea ülikond. Ta võib olla kuuekümneaastane. Verd jookseb. Veri valgub vihma käes ta näolt maha. Ta ütleb midagi. Põlvitan ta kõrvale. Ta silmad on lahti. Ta on surnud.
Poeg vaatab mulle otsa – ma olen ta isa – mida me teeme? Siis kuuleme kusagilt kaugelt, just nagu teiselt planeedilt, sireene.
„Ära teda puuduta,” ütlen oma pojale. „Tagurda auto lahti.”
„Me peaksime pollarid ära ootama.”
Raputan pead.
Me logistame katkisel rehvil tagasi ümber nurga ja sõidame aeglaselt edasi mööda teed, mis läheb haiglast mööda. Kiirabiauto sõidab garaažist välja.
„Ma pean ratta ära vahetama.”
„Pea haigla parklas kinni.”
„Me peaksime pollaritele rääkima, mida me nägime.”
„Ta on surnud.”
Mu poeg peatab auto ja läheb ratta vahetamiseks tööriistu võtma. Istun hetke roidunult ja vaikselt läbivettinud autoistmel. Haigla tuled lõikavad läbi akende; ma vihkan seda haiglat. Istusin samuti autos pärast seda, kui mu naine suri. Vahtisin läbi tuuleklaasi ega näinud midagi. Terve päev läks mööda ja siis tuli öö ja miski polnud muutunud, sest kõik oli muutunud.
Astun autost välja. Poeg tõstab tungrauaga auto üles ja me võtame koos ratta alt. Ta on tagavararatta pakiruumist juba ligi veeretanud. Torkan sõrmed surnud rehvi rebenenud kummi ja tõmban välja kuuli. Mida meil ka vaja oleks, seda igatahes mitte. Võtan ja viskan selle kõnnitee lõpus sügavasse kanalisatsiooniavasse.
Ja siis ma näen seda. Valgust.
BeebiKast on valgustatud.
Mul tekib miskipärast tunne, et see kõik on seotud – BMW, räbal auto, surnud mees, beebi.
Sest seal on beebi.
Astun kasti poole ja mu keha liigub aegluubis. Laps magab pöialt imedes. Keegi pole veel tulnud. Miks keegi veel tulnud ei ole?
Taipan ilma taipamata, et mul on rehvikang käes. Liigun ilma liikumata, et kast lahti kangutada. See on lihtne. Tõstan beebi välja ja ta on kerge nagu täht.
Oh Issand, jää! Ju kustub viimne kiir
ja raskelt laskub pimeduse piir.
Kes teine küll mind trööstib, lohutab,
kes hädas aidata ja kaitsta saab?
Kogudus on täna hommikul arvukas. Täidame umbes kahetuhandekesi kiriku. Üleujutus pole kedagi tulemast takistanud. Pastor ütleb: „Armastust ei suuda kustutada suured veed ega uputada jõed.”
See on Saalomoni ülemlaulust. Me laulame, mida teame.
Issanda Sündimise kirik alustas kuuris, kasvas majaks ning sai väikeseks linnaks. Enamuses mustad. Mõned valged. Valgetel on raskem uskuda millessegi, millesse uskuda. Nemad takerduvad üksikasjadesse, näiteks loomise ja ülestõusmise seitse päeva. Mina millegi sellise pärast ei muretse. Kui Jumalat ei ole olemas, ei ole mul kuidagi halvem surnud olla. Olen lihtsalt surnud. Kui Jumal on olemas, noh, hästi, saan aru, mida te ütlete: kus see Jumal siis on?
Ma ei tea, kus Jumal on, aga ma arvan, et Jumal teab, kus mina olen. Temal on maailma esimene globaalne äpp. Find Shep.
See olen mina. Shep.
Elan vaikselt koos oma poja Cloga. Ta on kakskümmend. Siin sündinud. Tema ema oli Kanadast, ema vanemad pärit Indiast. Mina saabusin siis vist orjalaeval – okei, mitte mina, aga mu DNA, millesse on ikka veel kirjutatud Aafrika. Uus-Böömimaa, kus me praegu oleme, oli varem Prantsuse koloonia. Suhkrurooistandused, suured koloniaalmajad, ilu ja õud kõik koos. Rauast taotud balustraadid, mida turistid armastavad. Väikesed roosaks või kollaseks või siniseks värvitud kaheksateistkümnenda sajandi majad. Puidust poefassaadid suurte, tänavale kaarduvate akendega. Kõrvaltänavad tumedate ukseavadega, mis viivad naudingute daamide juurde.
Ja siis on veel jõgi. Lai nagu vanasti tulevik. Ja on veel muusika – kusagil laulab alati mõni naine, ja vana mees mängib bändžot. Võib-olla lihtsalt paar marakaid, mida tüdruk kassaaparaadi juures raputab. Võib-olla viiul, mis meenutab sulle su ema. Võib-olla viis, mida soovid unustada. Mis see mälu üldse on, kui mitte valus vaidlus minevikuga?
Lugesin, et keha loob end iga seitsme aastaga uueks. Iga raku. Isegi luud kasvatavad end uuesti nagu korall. Miks me siis mäletame seda, mis peaks olema ammu kadunud? Mis mõte on igal armil ja alandusel? Mis mõte on mäletada häid aegu, kui need on möödas? Ma armastan sind. Ma igatsen sind. Sa oled surnud.
„Shep! Shep?” See on pastor. Jah, tänan küsimast, ma olen terve. Jaa, milline öö see eilne küll oli. Jumala kohtumõist inimkonna miljonite kuritööde eest. Kas pastor usub seda? Ei, ei usu. Ta usub globaalset soojenemist. Jumalal pole vaja meid karistada. Sellega saame ise hakkama. Sellepärast ongi meile vaja andestust. Inimolevused ei tunne andestust. Andestus on sõna nagu tiiger – sellest on filmimaterjali ja see on tõestatult olemas, aga vähesed meist on seda lähedalt ja looduses näinud või teadnud, mis see üldse on.
Ma ei suuda endale andestada seda, mida tegin …
Ühel õhtul, hilja, öö ajal, sügaval ööl – mitte asjata ei nimetata ööks ka surma – lämmatasin ma oma naise tema haiglavoodis. Ta oli habras. Mina olen tugev. Ta hingas hapnikumaskiga. Tõstsin selle koonuse ta näolt, katsin kätega ta suu ja nina ning palusin, et Jeesus tuleks ja ta ära viiks. Ta viis.
Monitor piiksus ja ma teadsin, et varsti on nad palatis. Ma ei hoolinud sellest, mis minust saab. Aga keegi ei tulnud. Pidin minema ja kellegi kutsuma – haiglas oli liiga vähe õdesid ja liiga palju haigeid. Nad ei saanud olla kindlad, keda süüdistada – ehkki olen üsna kindel, et nad mõtlesid minule. Katsime mu naise linaga ja viimaks välja ilmunud arst kirjutas: „Hingamisseiskus”.
Ma ei kahetse seda, ent ei suuda andestada. Ma tegin õiget asja, aga see oli väär.
„Sa tegid vale asja õigel põhjusel,” ütles pastor. Aga selles jäime eri meelt. See võib kõlada, nagu me lihtsalt pilluksime sõnu, aga siin on suur vahe. Tema leiab, et on vale elu võtta, aga ma tegin seda selleks, et lõpetada naise piinad. Mina usun, et oli õige ta elu võtta. Me olime abielus. Olime üks liha. Aga ma tegin seda valel põhjusel ja mõistsin seda õige pea. Ma ei teinud seda selleks, et lõpetada oma naise valu; tegin selleks, et lõpetada enda oma.
„Ära mõtle selle peale, Shep,”