Tagasitulek. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Victoria Hislop. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Victoria Hislop
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2008
isbn: 9789985339602
Скачать книгу
isa!” Sonia embas teda veelgi tugevamini.

      Kandik tasside ja alustasside, koorekannu ja väikese teeküpsiste taldrikuga oli juba asetatud elutoa madalale lauale ja Jack nõudis tungivalt, et Sonia võtaks istet, samal ajal kui tema läheb kööki tooma teekannu, mis klirises kõvasti, kui ta seda kandis ja lauale asetas. Hele vedelik loksus kannu tilast vaibale, kuid Sonia mõistis, et ta ei tohi küsida, kas isal on abi vaja. See rituaal säilitas vanaduse väärikust.

      Kui isa teesõela tassi kohal hoidis ja pruun vedelik sellest läbi voolas, alustas Sonia tavapärast küsimuste rodu.

      „Kuidas siis… „

      Küsimuse katkestas möödasõitva rongi mürin, üksnes paari jala kaugusel toa tagaseinast, mis tekitas nii tugeva vibratsiooni, et väike kaktus potsatas aknalaualt põrandale.

      „Ah, on alles tüütus,” lausus vana mees ennast vaevaliselt jalule ajades. „Mul on tunne, et need rongid sõidavad aina tihedamini.”

      Kui isa oli toonud prügikühvli ja harja ning laiali pudenenud liiv, kuiv muld ja kaktuseoksad olid kannatlikult kokku kogutud ja tagasi plastpotti surutud, võis vestlus jätkuda. Kõne all olid tavapärased teemad: mida Jack oli paari viimase nädala jooksul teinud, mida arst oli tema artriidi kohta öelnud, kui kaua ta peab puusa asendamise operatsiooni ootama, kuidas ta paari teise päevakeskuse inimesega Hampton Courtis väljasõidul käis ja kirjeldust vana sõjaväeaegse tuttava matustest. Viimane sündmus näis olevat kuu kõrghetk, maapiirkonna külakeskuses peetud peied koos meenutuste ja küllusliku teelauaga oli teretulnud taaskohtumine neile, kes veel elus.

      Sonia kuulas isa elurõõmsaid jutte ja silmitses teda tähelepanelikult. Istudes oma elektrooniliselt reguleeritavas toolis, mille Sonia ja James talle seitsmekümne viiendaks sünnipäevaks kinkisid, näis isa ennast mugavalt tundvat, kuid ta ei sobinud siia keskkonda, milles oli sama vähe isikupära kui raudteejaama ooteruumis. Siin näis kõik ajutine, välja arvatud kuningas Edward VII aegne mööbel, millest isa keeldus loobumast, kui ta eelmisest kodust siia kolis. Need kogukad tumedast mahagonist mööblitükid olid ühenduslüli viimase paigaga, kus ta oli elanud koos Sonia emaga ja olgugi et need olid täiesti ebapraktilised – puhvetkapp, mis domineeris üle terve elutoa, ja kummut, mis oli nii lai, et kattis niigi hämaras magamistoas pool akent kinni – ei tahtnud ta neist loobuda, nagu ka tolmustel mööblitükkidel laiuvatest tupsrohtliiliatest.

      Kui isa oli paari viimase nädala tähtsamatest sündmustest ülevaate andnud, oli Sonia kord. Talle oli see alati raske. Suhtekorralduse valdkonna mahhinatsioonid oleksid arusaamatud inimesele, kes oli terve oma elu töötanud õpetajana, seega rääkis ta tööasjadest võimalikult vähe ja jättis pigem mulje, nagu ta töötaks reklaaminduses, mis oli kõrvalseisjale palju hõlpsamini mõistetav maailm. Sonia seltskondlik elu oli isale samamoodi võõras. Kuid oma viimasel külaskäigul rääkis ta isale tantsutundidest, kus ta oli hakanud käima, ning teda üllatas isa entusiasm.

      „Mis tantse te õpite? Kes on teie juhendajad? Milliseid kingi sa kannad?” uuris isa.

      Sonia imestas isa asjatundlikkuse üle.

      „Sinu ema ja mina tantsisime palju meie kurameerimise ajal ja varajastel abieluaastatel,” rääkis ta Soniale. „Viiekümnendatel tegid seda kõik! Tundus, justkui me kõik tähistaksime sõja lõppemist.”

      „Kui tihti te tantsimas käisite?”

      „Oh, vähemalt kaks korda nädalas. Alati laupäeviti ja tavaliselt veel ühel või kahel õhtul.”

      Ta naeratas oma tütrele. Jackile meeldis väga, kui Sonia talle külla tuli ja ta teadis, et tütrel on kindlasti üsna keeruline sobitada neid sõite oma tihedasse ajakavasse. Aga minevikust rääkimist üritas ta alati vältida. Lastel on väsitav kuulata vanemate meenutusi möödunud aegadest ja isa oli selles suhtes alati ettevaatlik.

      „Öeldakse ju ikka, et parimad asjad siin elus on tasuta, eks ole?” lisas ta ning naeratas tütrele lootuses, et kuigi tal on ilus maja ja kallis auto, siis küllap ta mõistab seda.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      querida mia – mu kallis (hisp)

      2

      gitano – mustlane (hisp) – Siin ja edaspidi toimetaja märkused.

      3

      cueva – kelder (hisp)

      4

      paseo – jalutuskäik (hisp)

      5

      froideur – jahedus (pr)

      6

      espectáculos – etendus (hisp)

      7

      Felipe y Corazón – alli – Felipe ja Corazón – seal (hisp)

      8

      Y un, dos, tres! – Ja üks, kaks, kolm! (hisp)

      9

      Estupendo! – Imetlusväärne! (hisp)

      10

      Olé! – Braavo! (hisp)

      11

      Adiós! – Hüvasti! (hisp)

      12

      Hasta luego. – Nägemiseni. (hisp)

      13

      señoras – daamid (hisp)

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAjIDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAQQCAwEBAAAAAAAAAAAAAAUGBwgDBAECCQoL/8QAdxAAAQMDAwIEAwUDBwUJBgEtAQIDBAUGEQASIQcxCBMiQRQyUQkVQmFxI4GRChYzUmKhsSRywdHwFxhDVIKUotPhGiU0WJKVstLxGSY5U3V4k8LVKCk1N0SXtba44ic2OldZY9Q4SFVkZmdzdHaFlqaztMPW8v/EAB4BAAEEAwEBAQAAAAAAAAAAAAACAwQFAQYHCAkK/8QAThEAAQIEAwUEBgYIBQQCAgAHAgEDAAQREgUhIgYTMTJBQlFSYQcUYnFy8COBgpGSoRWisbLBwtHSCDPh4vEWJEPyNFNUFyVjcxgmRIP/2gAMAwEAAhEDEQA/APhv0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0QQaIINEEGiCDRBBogg0