Granada, 1937
Sulguva ukse diskreetne klõpsatus katkestas korteri öises luugistatud hämaruses valitseva vaikuse. Hiljapeale jäänud tüdruk sai kaela veel patu salaja kojutuleku varjamise eest.
„Mercedes! Kus sa, jumala eest, oled olnud?” kostus karm sosin.
Noor mees ilmus varjust koridori ja tüdruk, kes ei olnud vanem kui kuueteistkümneaastane, seisis pea maas ja käed selja taga peidus.
„Miks sa nii hilja tuled? Miks sa teed meiega niimoodi?”
Mees kõhkles ebamäärases seisundis täieliku meeleheite ja kompromissitu armastuse vahel.
„Ja mida sa peidad? Nagu ma ei oskaks ära arvata.”
Tüdruk sirutas käed ette. Tema siledatel pihkudel oli paar kulunud musti kingi, nahk nii pehme nagu inimihu, tallad peaaegu läbipaistvaks kulunud.
Noormees võttis õrnalt tüdruku randmetest kinni ja hoidis neid oma käte vahel. „Palun, ma palun sind veel viimast korda…” anus ta.
„Mul on kahju, Antonio,” ütles Mercedes vaikselt ja vaatas talle otsa. „Ma ei saa lõpetada. Ma ei saa sinna midagi parata.”
„See on ohtlik, querida mia 1 , see on ohtlik.”
I OSA
ESIMENE PEATÜKK
Granada, 2001
Kõigest mõni hetk enne seda, kui morn gitano2 riivi otsustavalt ukse ette lükkas, võtsid istet kaks naist, viimased publiku hulgast, kes sisse lubati.
Lavale ilmusid viis ronkmustade juustega neidu, kohevad seelikuookerkollased kleidid liibusid tihedalt nende kehadele. Erksad värvid, tugevate lõhnade kokteil, tüdrukute kärme saabumine ja upsakas kõnnak oli vastupandamatu ja kaalutletult dramaatiline. Neile järgnesid kolm meest, riietatud tumedasse, otsekui läheksid matustele, õlitatud juustest käsitsivalmistatud nahkkingadeni üleni mustas.
Õhkkond muutus, kui vaikusest imbus nõrk, ebamaine käteplaks, peopesa vaevu teist puudutamas. Ühe mängija pillikeeltel libisevad sõrmed tõid kuuldavale heli. Teise mehe suust kostus sügav ja kaeblik ulg, mis kasvas peagi üle lauluks. Tema kriipiv hääl sobis kokku tahumatu paiga ja mehe rõugearmilise näoga. Üksnes laulja ja tema trupp said segasevõitu murrakust aru, ent publik mõistis ometigi laulu tähendust. Lauldi kaotatud armastusest.
Nii möödus viis minutit, umbes viiekümnest inimesest koosnev publik istus hämaruses ühes Granada niiskevõitu cueva’s3, söandades vaevu hingata. Ei olnud kindlat hetke, mil laul lõppes – see lihtsalt vaibus – ning tüdrukud võtsid seda kui märguannet, et rivis minema sammuda, kõnnak varjamatult sensuaalne, pilk püsimas uksel, tegemata välja saalis viibivatest võõramaalastest. Pimedast ruumist õhkus midagi ähvardavat.
„Kas see oligi kõik?” sosistas üks hilinejatest.
„Ma loodan, et mitte,” vastas tema sõber.
Mõni minut valitses õhus ebaharilik pinge ja seejärel kandus publikuni magus katkematu heli. See ei olnud muusika, vaid mahe rütmiline klõbin: kastanjettide hääl.
Üks neidudest tuli tagasi, trampides jalgadega vastu põrandat, kui ta piki kitsast vahekäiku sammus, seelikuvolangid riivamas esireas istuvate turistide tolmuseid jalgu. Kleidi ere, suurte mustade täppidega mandariinivärvi kangas oli kõhu ja rindade ümber trimmis. Õmblused pingul. Tüdruku jalad prõmmisid tantsupõranda puidust paani, ikka rütmiliselt üks-kaks-üks-kaks-üks-kaks-kolm-üks-kaks-kolm-üks-kaks…
Neiu käed tõusid üles, kastanjetid klõbisesid madala mõnusa põrinaga ja algas aeglane keerlemine. Kogu pöörlemise aja plõksutasid sõrmed väikeseid musti kettaid, mida neiu käes hoidis. Publik oli lummas.
Teda saatis kaeblik laul, laulja pilk maha suunatud. Tantsija jätkas omaenda maailmas. Kui ta kuuliski muusikat, siis ta ei teadvustanud seda ja kui ta oligi publikust teadlik, siis vaatajad ei tajunud seda. Tema sensuaalne näoilme rääkis segamatust keskendumisest ja tema silmad vaatasid ühte teist maailma, mida nägi üksnes tema. Kleidiriie kaenla all muutus higist tumedaks ja veepiisad kogunesid laubale, ta keerles üha kiiremini ja kiiremini ja kiiremini.
Tants lõppes nagu oli ka alanud, üks otsustav samm ja kõik. Neiu hoidis käsi pea kohal, pilk madala kaarja lae poole suunatud. Ei olnud märkigi, et ta teaks midagi publikust. Neid ei oleks pruukinud seal ka olla, see ei muutnud tema jaoks midagi. Temperatuur ruumis oli tõusnud ja lavale lähemal olijad hingasid sisse tantsija muskuse- ja higilõhna peadpööritavat segu.
Täpselt siis, kui tantsija lavalt lahkus, võttis lava üle uus neiu. Teisest tantsijast õhkus omamoodi kannatamatust, justkui tahtnuks ta kõigega juba ühele poole saada. Vaatajate silme ees virvendas veel rohkem musti täppe, seekord läikival punasel kangal, ja mustade lokkis juuste kaskaad langes üle mustlasnäo, jättes nähtavale vaid silmapliiatsiga teravalt välja joonistatud araabiapärased silmad. Kastanjette seekord ei olnud, selle asemel oli lõputult korduv jalgade klõbin: klikk-klõpp-klõpp, klikkklõpp-klõpp, klikk-klõpp-klõpp…
Kannalt varvastele ja tagasi liikumine näis ilmvõimatult kiire. Kõrgete jämedate kontsade ja metallist ninakappadega rasked mustad kingad vibreerisid lava peal. Tantsija põlved võtsid vastu ilmselt tuhandeid lööklaineid. Laulja vaikis mõne hetke ja vaatas üksisilmi põrandat, justkui võiks tõmmu iluduse pilguga kohtumine ta kiviks muuta. Oli võimatu öelda, kas kitarrist pidas naise trampimisega sammu või dikteeris tema tantsutempot. Nende suhtlemine oli sujuv. Neiu tõstis provotseerivalt oma seeliku rasked satsid üles, paljastades kaunikujulised mustades sukkades jalad, ja demonstreeris uhkeldades jalgade liikumise kiirust ja rütmi. Tants jõudis crescendo’sse, kui neiu, justkui keerlev derviš ringiratast pöörles. Lohakalt juustesse kinnitatud roos lendas pealtvaatajate keskele. Neiu ei kummardunud seda üles korjama, vaid marssis ruumist välja hetk enne, kui lill maanduda jõudis. Tüdruku sissepoole pööratud etteaste oli samas suurim usaldusavaldus, mida publik eales näinud oli.
Neiu järel lahkusid keldrisaalist ka esimene tantsija ja pillimees, näod ilmetud ja aplausist hoolimata publiku suhtes endiselt ükskõiksed.
Etenduse lõpu eel tuli lavale veel pool tosinat tantsijat, kõik väljendamas ikka neid kire, viha ja kurbuse kriipivaid noote. Nende seas oli mees, kelle liigutused olid väljakutsuvad nagu prostituudil; oli tüdruk, kelle kujutatud valu mõjus ebamugavalt, sest ta oli nii noor; oli elatanud naine, kelle sügavate kortsudega näkku oli söövitatud seitsme aastakümne jagu kannatusi.
Lõpuks, kui esinejad olid üksteise järel lavalt lahkunud, pandi tuled põlema. Lahkudes said pealtvaatajad heita pilgu väikesesse tagaruumi, kus esinejad vaidlesid, suitsetasid ja jõid ääreni täidetud kõrgetest klaasidest odavat viskit. Neil oli järgmise etenduseni jäänud nelikümmend viis minutit.
Alkoholi, higi ja aegade jooksul suitsetatud sigarite järele lehkavas madala laega keldris oli umbne, seega tundis jaheda öise õhu kätte jõudnud rahvas kergendust. Õhus oli selgust ja puhtust, mis meenutas, et nad ei ole mägedest kaugel.
„See oli erakordne,” kommenteeris Sonia oma sõbrale. Ta ei teadnud päris täpselt, mida ta sellega mõtles, kuid see oli ainus väljend, mis tundus sobivat.
„Jah,” nõustus Maggie. „Ja nii pingeline.”
„Just seda see oli,” nõustus Sonia. „Tõeliselt pingeline. Üldse mitte selline, nagu olin kujutlenud.”
„Ja need tüdrukud ei paistnud eriti õnnelikud olevat, ega ju?”
Sonia ei vaevunud vastama. Flamenkol oli õnnelikuks olemisega ilmselt väga vähe pistmist. Vähemalt nii palju oli talle kahe viimase tunniga selgeks saanud.
Nad kõndisid mööda munakividega sillutatud tänavaid Granada kesklinna poole ja avastasid,