Annika mõttemõlgutuse katkestas peatoimetaja Anders Schymani tulek. Kõik toasviibijad, Annika kaasa arvatud, tervitasid teda ning püüdsid toolidel ja sohval sirgemalt istuda.
„Õnnitlen, Annika! Ja aitäh Janssonile hommikuse kuradima hea töö eest. Me lõime kõiki teisi. Au ja kiitus! Kuidas te seda õieti tegite, Annika?”
Ta istus nurka ühe kasti otsa.
Annika jutustas, mispeale puhkes üldine juubeldamine: mõtleks, kurat, olümpiatule pealt! Sellest räägitakse pressiklubis veel kaua!
„Mida me nüüd teeme?”
Annika lasi jalad põrandale ja kummardus kirjutuslaua kohale, tehes rääkides nimekirja linnukesi.
„Patrik tegeleb mõrtsukajahiga, tehnilise tõestusmaterjaliga, peab kontakti valveohvitseride ja uurijatega. Pärastlõunal on kindlasti mõni pressikonverents. Uurige välja, millal, ja andke piltnikule juba praegu käsk kätte. Meil on kindlasti kõigil põhjust sinna minna.”
Patrik noogutas.
„Beriti hooleks jääb ohver – kes see oli ja miks just tema? Siis on meil veel meie vana olümpiapommipanija, keda kutsuti Tiigriks. Tema peaks ju olema üks kahtlusaluseid, isegi kui tema pommikesed olid praegusega võrreldes lapsemäng. Mida ta praegu teeb, kus ta täna öösel oli? Ma võin katsuda teda kätte saada, tookord ma intervjueerisin teda. Nils võiks oma hoolde võtta olümpiamängude julgeolekuprobleemid, kuidas pagana päralt võis niisugune asi seitse kuud enne mängude algust juhtuda? Kuidas kavatsetakse tagada mängude julgeolekut?”
„Minu arvates on see kohatu küsimus,” ütles Nils Langeby.
„Kas tõesti?” küsis Anders Schyman. „Minu arvates mitte. See on üks tähtsamaid ja peamisi küsimusi, mis meil praegu on. Kui me selle asjaga põhjani välja läheme, näitame, et asetame seda tüüpi kuriteod sotsiaalsesse ja globaalsesse perspektiivi. Kuidas kahjustab see sporti kõige laiemas plaanis? See on tänase päeva üks olulisemaid artikleid, Nils.”
Reporter ei teadnud, kuidas reageerida, kas tunda end kõrvust tõstetuna, et talle oli usaldatud päeva kõige tähtsam töö, või solvuda, et talle oli koht kätte näidatud. Ta valis nagu harilikult kõige üleolevama hoiaku ja ringutas:
„Selge see, kõik sõltub sellest, kuidas seda teha.”
Annika saatis Anders Schymanile tänuliku pilgu.
„Olümpiakommentaarid ja taksojuhi võtab ehk õhtune vahetus enda peale?” küsis ta.
Ingvar Johansson noogutas.
„Meie omad transpordivad parajasti taksojuhti ühte kesklinna hotelli. Ta elab tegelikult Bagarmossenis ühetoalises korteris, aga sealt saaksid ju kõik meediakanalid teda kätte. Me peidame ta kuni homseni Royal Vikingisse. Janet Ullberg jahtigu vahepeal Christina Furhaget, foto pommiaugu taustal oleks hiilgav. Ajakirjandustudengid on pandud avaliku arvamuse küsitluse telefonidele vastama …”
„Kuidas kõlab küsimus?” küsis Anders Schyman kätt ajalehe järele sirutades.
„„Kas olümpiamängud tuleb peatada? Helistage kella 17st 19ni.” On ju ilmselge, et see on Tiigri või mõne teise rühmituse korraldatud atentaat, eesmärgiga, et Rootsi ei saaks olümpiamänge korraldada.”
Annika kõhkles hetke, enne kui ütles:
„Muidugi me peame seda oletama, ehkki ma ei ole kindel, kas see tõesti nii on.”
„Miks mitte?” küsis Ingvar Johansson. „Me ei tohi seda võimalust kõrvale heita. Peale ohvri on terrorivaatenurk homne peateema.”
„Meil ei maksaks liiga kõvasti sabotaažiteooriale rõhuda,” ütles Annika, needes oma lubadust mitte lobiseda insaiderijäljest. „Niikaua kui me ei tea isegi seda, kes oli ohver, ei või me spekuleerida, kelle vastu pomm oli suunatud.”
„Miks ei või,” protesteeris Ingvar Johansson. „Muidugi peame laskma politseil seda teooriat kommenteerida, aga see ei tohiks olla liiga raske. Nad ei suuda ju praegu seda ei kinnitada ega ümber lükata.”
Anders Schyman segas vahele.
„Minu arvates jätame esialgu otsad lahti. Hoiame uksed pärani ja töötame edasi, enne kui valime välja homsed vaatenurgad. Kas on veel midagi?”
„Ei, meie teada ei ole. Kui ohver on identifitseeritud, siis tuleb muidugi läheneda tema omastele.”
„Seda tuleb teha ülimalt delikaatselt,” ütles Anders Schyman. „Ma ei taha, et meid süüdistataks inimeste ahistamises.”
Annika naeratas.
„Ma võtan selle enda peale.”
Kui koosolek oli läbi, helistas Annika koju. Viieaastane Kalle vastas.
„Tere, taadike, kuidas sul läheb?”
„Hästi. Me läheme McDonald’sisse sööma, ja tead, Ellen kallas „Pongole ja kutsikavarastele” apelsinimahla peale. Ta on täitsa loll, nüüd me ei saagi enam seda filmi vaadata …”
Poiss vaikis ja torust kostis nuuksatus.
„Tõesti kole kurb. Aga kuidas ta sai kassetile mahla peale valada? Mispärast oli film köögilaual?”
„Ei, kassett oli telekatoa põrandal, ja Ellen lõi jalaga minu mahlaklaasi ümber, kui ta tahtis pissile minna.”
„Aga mispärast sa panid mahlaklaasi telekatoa põrandale? Ma olen ju öelnud, et hommikusööki ei tohi televiisori juurde viia?” Annika tundis, et ta hakkab vihaseks minema. Mis pagana pärast ei või ta kunagi tööle minna, ilma et kodus kord käest ära ei läheks ja asjad otsekohe purunema ei hakkaks!
„Mina polnud süüdi,” ulus poiss. „Ellen oli süüdi! Ellen tegi filmi katki!”
Nüüd nuttis ta juba valjusti, viskas toru käest ja jooksis minema.
„Halloo, Kalle, Kalle!”
Pagan võtaks, et jälle nii läks, ta tahtis ju ainult selleks koju helistada, et lastega pisut nunnutada ja oma musta südametunnistust rahustada. Thomas võttis toru.
„Mida sa poisile ütlesid?” küsis ta.
Annika ohkas ja tundis, kuidas peavalu tasapisi läheneb. „Mispärast nad telekatoas hommikust sõid?”
„Nad ei söönud seal,” ütles Thomas pisut teeseldud rahuga. „Kalle võttis ainult oma mahlaklaasi kaasa. See polnud just tark tegu, tagajärgi silmas pidades, aga ma lepitan neid lõunasöögiga McDonald’sis ja ostan …hlénsist uue filmi. Ära arva, et sina pead alati ees ja taga olema. Keskendu oma lugudele. Kuidas sul läheb?”
Annika neelatas.
„Neetult vastik surmajuhtum. Mõrv, enesetapp või ehk koguni õnnetus, esialgu veel ei tea.”
„Jah, ma kuulsin. Jääd hilja peale?”
„Kogu see värk on alles algusjärgus.”
„Ma armastan sind,” ütles mees.
Imelik, Annika tundis, kuidas pisarad silma tõusid.
„Mina armastan sind ka,” sosistas ta.
Tema allikas oli olnud öösel tööl ja jõudnud juba koju minna, nii et Annika pidi usaldama muid, harilikke politseikanaleid. Hommikutundidel ei olnud midagi rohkem juhtunud, surnut ei olnud veel identifitseeritud, tulekustutustööd olid lõppenud, tehniline uurimistöö käis. Annika otsustas koos uue fotograafiga, ajutise töötaja Ulf Olssoniga uuesti areenile sõita.
„Ma kardan, et mul on selle töö jaoks valed riided seljas,” ütles Ulf liftis, kui nad garaaži auto juurde sõitsid.
Annika vaatas alt üles mehele otsa.
„Mida sa sellega mõtled?”
Piltnikul oli seljas ülikond ja tumehall