Kas ma peaksin oma lastele rääkima, et tegin koolist poppi ja läksin metsa, mõtlen omaette. Õigemini, kui vanad peaksid nad olema, kui ma sellest neile rääkida tohiksin? Mis oleks selle loo õpetuslik sõnum? Ma ei ole popitegemise üle uhke, kindlasti mitte, aga… metsa rütmi sees olles ei tähenda see mitte midagi. Hingamine aeglustub, mõtted rahunevad, mõtteid peaaegu polegi.
Ka laps mu kukil on täiesti vait. Loodus vermib meid.
Mets on meie pere elus olnud oluline. Näiteks oma Setomaa maakodus oleme teinud iseenesega lepingu. Kohustused ei saa sealses majapidamises mitte kunagi otsa. Aga meie leping iseendaga viib meid puude vahele kõndima, iga päev, kas või hetkeliseks hingetõmbeks. Mets algab seal peaaegu koduõue kõrvalt. Kõigepealt kaasik, siis männid, siis kanarbikuväli.
Sealsamas meie talu lähistel olevat kunagi elanud metsavennad. Püss pandi kännu najale puhkama ja söödi nii palju palukaid, kui mahtus. Tuhanded mehed üle selle maa olid „metsas“. Ürgses looduses oli see vägi, kuhu peitu sai minna.
Räägitakse, et paljud tänapäeva maainimesed ei käi enam metsas. (Sest veel enam kui metsarahvas, kipub eestlane olema töörahvas, napsurahvas, telekarahvas, arvutirahvas…) Kõige suuremad metsaaustajad ja – harrastajad tunduvad olevat need pered, kes teinud oma teadliku valiku ning kolinud linnast maale. Umbes nagu meiegi pere. Isehakanud pühapäevamaakad, siia konteksti sobib hästi ka määratlus „metsa poole“.
Samas ma loodan, et ka igapäevamaakad ikkagi satuvad metsa ja saavad oma annuse kätte. Mets on saamiskoht, koriluskoht, aga ilmselt teab iga marjuline, et ta saab metsas veedetud tundidest midagi veel, mitte ainult täis ämbri saaki.
„Tahan alla!“ hakkab siis Maria häälitsema. „Palun alla!“
Ma panen lapse ühe kuiva mätta peale. Ta vaatab ringi, kükitab maha ja peab justkui endaga nõu. Vaata, laps. See on mets. Tule ja astu.
See on metsaharidus.
Lugesin hiljuti üllatavatest uuringutulemustest. Mis on ühist Ameerika firmade ja organisatsioonide tippjuhtidel? Nad on loomingulised ja liidrioskustega ja eetiliselt kõrgete tõekspidamistega inimesed… Ja nad on sarnase lapsepõlvega: oma esimesel elukümnendil viibisid nad palju metsikus looduses.
Mida see mets siis nendega toona täpselt tegi, ei tea. Õigemini tean, aga ei oska sõnastada. Ürgses looduses on miski, mis neid muudab sügavalt ja tugevalt. Ainult sõnadega nii sügavale ei jõua.
Hakkan tagasi tee poole sammuma, päike jääb nüüd teise suunda, eksimisvõimalust pole. Varsti on mu perekond tagasi ja autos võtan ma jutuks selle, et homme võiksime teha kõik koos pisikese, kas või tunnise metsamatka.
LIIGA PAKS?
„Emme, kas ma olen liiga paks?“
Ma ei teadnud, mida vastata. Naerda? Mu üheksa-aastane tütar on pigem haiglaslikult kõhna ja pikaksveninud kehaga. Mõnes mõttes võiks öelda, et tema elu tuleb lihtne, see keha küll liiga paksuks ei lähe. Aga niimoodi öeldes oleksingi ma juba astunud samale libedale teele, väites, et „paksuks minemine“ on probleem ja üleüldse saab olla „liiga paks“.
Aga mina ise? Pärast kolmanda lapse sündi on kilosid rohkem kui varem samas olukorras, pärast esimese ja teise lapse sündi. Ma ei ole seda kodus mitte kunagi teemaks võtnud, vähemalt mitte tütarde kuuldes. Üksainus valesti tempereeritud lause võib neisse eluks ajaks vermida midagi, mida neile vaja pole.
Niisiis ei saa samas öelda, et enda välise külje probleem oleks mulle võõras. Kas ma olen liiga paks? Kas ma olen liiga kole? Kas ma olen liiga loll? Viimast ma miskipärast ei karda.
„…Ma ei arvagi, et ma väga ilus oleksin. Kui peaksin valima, siis olen pigem kole ja tark kui ilus ja loll.“
See on katkend ühest mu ammusest online-intervjuust, kus keegi anonüümne küsija mu välimuse negatiivses kontekstis teemaks võttis. Olin alles harjumas sellega, mismoodi avalikkuse silma all olek tundlikuks teeb, või teisisõnu: alles kasvatasin oma paksu nahka. Toksisin selle reaktsiooni ruttu ja pärast mõtlesin, et oleksin ehk pidanud midagi muud vastama.
Aga see lihtsalt tuli automaatselt. Olen harjunud endast just niimoodi mõtlema.
Mäletan, kuidas armastasin endale teismeeas peeglis näkku vaadata ja öelda: „Ma ei arvagi, et ma väga ilus olen!“ See mõjus väga vabastavalt. Ja mõjub siiani. Ma tõepoolest ei ihalda olla osa kuulsast kaubamärgist „ilus eesti naine“. Ma ihaldan olla loominguline, uuenduslik, enda sisemise minaga kontaktis, ihaldan areneda ja soovin mõista, soovin armastatud olla ja armastada… aga see armastus on pigem ühe spirituaalse harjutuse osa, enda sees toimuva ja välise maailma imeline kokkusaamine. Mitte lihtsalt väline pingutus.
Tõsi, mida kauem ma elan Eestis, seda rohkem imbub minusse uuesti seda naiselikku ebakindlust enda välise külje pärast (ja kui Eestist ära käin, kusagil mujal elan või reisin, muutub see ebakindlus mu sees väiksemaks, vaat et kaob äragi). Vahel võtan enese rahustamiseks ette mõne feministliku autori, näiteks Eve Ensleri. Tema „Hea keha“ on ka eesti keelde tõlgitud: kui suurepäraselt suudab ta selles raamatus ilukultust naeruvääristada ja kuidas ta tekitab armastuse oma pehme sooja armsa kõhu vastu.
Rääkisime sel teemal hiljuti ühes seltskonnas, kus peale minu olid kõik teised Eestis elavad välismaalased.
„Eesti naised on nii uhked, see on nende identiteedi osa, et nad on kõik nii ilusad!“
„Jah, ja siis nad kõik nii pingutavad! Et ikka standardile vastata! Ikka kõrged kontsad ja solaarium!“
„See on kohutav, ma lugesin mingit statistikat, et eesti naine kulutab pool oma kuueelarvest ilutoodetele!“
Selle jutuga käis kaasas iroonilis-nõutu muie.
„Kas ma olen liiga paks?“ küsib mu makaronist tütar. Ja vaatab kõrvalpilguga minu poole.
Võib-olla küsib ta niimoodi ikkagi hoopis midagi muud. Ema, kas sina oled liiga paks? Ma ei taha talt küsida, kas ta mõtleb sellele, sest ka seal tundub olevat mõttelõks. Ükski tütar ei peaks oma ema välimuse pärast muretsema. Vähemasti mulle tundub nii, ja ma ei saagi aru, kust algab mu eneseõigustus ja kus on „õige mõte“. Sest ka mina olen ju lihtsalt mina: üks mõttepundar ühe keha sees, üks keha ühe kultuurilõksu sees.
Lähen tütrele süütusse tantsutrenni järele ja märkan, et laste tantsusaali seinal on suur rasvapõletusjoogi reklaam: plakatinaisel on peenike piht ning paljal nahal pärlendavad higipiisad. Palju õnne. Mina arvasin, et mu tütar on tulnud oma keha nautima ja lõbusalt liigutama, aga lisaks sellele on ta saanud teada, et tuleb olla kõhn ja seksikas ja su alasti ihul peavad pärlendama piisad. Ma ei oska seda säravat visuaalset sõnumit siiani hästi sõnadesse panna, aga ma mäletan elu lõpuni, kuidas ma seisan selle plakati ees, käed rusikas, ja tunnistan seda tumma pahameelega.
Ja ma pole ju spordi vastu, oh ei. Veel samal päeval võtan ma beebikäru ja lükkan selle sörgirütmi. Liikumise ime on ju see, et liikumine tekitab kehasse õnnehormoone. Just neid käin ma hankimas, mitte aga kohustuslikku keha.
Proovin nii uskuda ja seda usku ka oma tütardesse süstida, aga muidugi on meil igal pool ees takistusi ja märke, tuletamas meelde… teate ju küll… siiski, parem on neist mitte välja teha ja lihtsalt edasi sörkida.
MEIE PERE KAISUKOLL
Ta tuli meile juurde ühel hilisel õhtutunnil, kui tuul akna taga ja katusel lõgistas. Mu esimene laps Marta oli siis umbes kolmeaastane.