Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit. Margit Prantsus

elavalt, kuidas piibliaegadest tuntud jäärasarve kõlav hääl kutsus inimesi kaugematestki maanurkadest pühadeks kokku Jeruusalemma, linnades teatas aga iga sabati ehk hingamispäeva algust ja lõppu. Elúl’i-kuu sarvehäälel olevat just seesama mõte, et pärast mitme kuu pikkust vaikust taas inimesi ühte liita, igaüht tema „viinapuu alt“, nagu seda piiblis väga kaunilt on kirjeldatud. Viinapuu alt sõna otseses mõttes, sest ka tänapäeval kasvab see habras taim paljude Iisraeli eramajade ukse kõrval, ajades oma vääte läbi maja sissepääsu kohale paigaldatud sõrestiku. Ning just elúl’i-kuuks valmivad mahlased viljad, mis ukse all istudes või seistes pea kohal ripuvad. Nii et piibli pilti rahuaja iisraellasest, kes istub oma viinapuu all, on täiesti näha ka tänapäeva Iisraelis. Sarvehääl kutsub suveks oma põllule – kas siis otseses või kaudses mõttes – pagenud iisraellast taas jumalateenistusele, et üheskoos teistega vastu võtta juudi uus aasta, tähistada pea kuu aega kestvaid sügispühi ja siis argieluga edasi minna, valmistuda talveks ja vihmaajaks.

      Kuigi täna ei ole reede, on linnas tavalisest rohkem saginat, sest päikeseloojangul jõuabki kätte pikisilmi oodatud uus aasta, heebrea keeles roš ha-šaná, tõlkes „aasta pea, aasta kõrghetk“. Puuviljamüüja soovib mulle vahetusraha ulatades head ja magusat algavat aastat.

      Uusaastapüha tähistatakse siin maal kaks päeva järjest ja see on sabatiga võrdsustatud aeg. See tähendab elu hingamispäeva reeglite järgi – suur hulk juute ei sõida liiklusvahenditega, vaid kõnnib jala ja ainult lühikesi vahemaid. Käiakse sünagoogis, sõbrad tulevad külla ja üheskoos süüakse hõrke pidusööke. Seepärast on Iisraelis alati enne pühade ja sabati algust suur rutt, et vajalike ettevalmistustega õigel ajal ühele poole saada. Kui kõlab sabatisireen, algab sekundipealt ametlik ja kohustuslik puhkus.