Aga kuidagimoodi ma siiski toibusin, sundisin end rippvoodist välja ja järgmisel päeval liikusin juba ebakindlal sammul tuhandete palverändurite ja kümnete pühade ahvide seas järsku treppi mööda alla Varanasi templisse. Trepiastmed viisid otse kuumust õhkava Gangese jõeni. Kui vesi mulle vööni ulatus, tõstsin pilgu – miraaž? Ei, keset jõge toimusid hoopis matused. Või õigemini, mitu matusetseremooniat. Vaatasin, kuidas leinajad sumasid jõevoolu ja asetasid oma lähedase surnukeha kõrgele puust raamile, mille nad siis põlema süütasid. Vähem kui kahekümne meetri kaugusel supeldi rahulikult. Teised kustutasid sellesama veega janu.
Upanišadides öeldakse: Ebatõelisest juhata mind tõeni. Niisiis põgenesin ebatõelisest. Lendasin Katmandusse ja matkasin jalgsi mööda kriitvalget Himaalaja mäestikumüüri. Laskumisel tegin peatuse rahvarohkel turuväljakul ehk chowk’il ja kugistasin sisse kausitäie pooltoorest pühvliliha. Märkasin chowk’il, et tiibetlastel on jalas punasest villriidest ja rohelisest flanellist, ülespidi puust ninadega, üsna kelgujalaste moodi saapad. Siis järsku märkasin kõigi jalanõusid.
Läksin tagasi Indiasse, veetsin aastavahetuse Bombay tänavaid pidi ekseldes, põigeldes härgade ja pikasarveliste lehmade vahel, tundes, kuidas kohe-kohe algab tohutu migreen – mürad ja lõhnad, värvid ja pimestav valgus. Suundusin Keeniasse ja tegin pika bussireisi kaugele kõnnumaale. Hiiglaslikud jaanalinnud püüdsid bussist mööda joosta ja rotveileri mõõtu kured lendasid otse bussiakende kõrval kaasa. Iga kord, kui juht kusagil pärapõrgus seisma jäi, et võtta peale mõned masai sõdalased, püüdsid ka paar paaviani sõidule saada. Bussijuht ja sõdalased kihutasid nad siis matšeetede abil minema. Enne bussist välja hüppamist heitsid paavianid ikka pilgu üle õla ja vaatasid mulle haavunult otsa. Vabandust, vanapoiss, ütlesin mõttes. Oleks see vaid minu teha.
Reisisin Kairosse, Giza platoole, ning seisin koos kõrbenomaadide ja nende siidtekiliste kaamelitega Chephreni sfinksi jalamil, kus me kõik ülespoole, tema igavesti avatud silmadesse kõõritasime. Päike tagus lagipähe, seesama päike, mis oli nuhelnud tuhandeid mehi, kes kord need püramiidid ehitasid, ja miljoneid külastajaid, kes saabusid hiljem. Mitte ühtki neist aga ei mäletata, mõtlesin. Kõik on edevus, ütleb Piibel. Kõik on praegu, ütleb Zen. Kõik on põrm, ütleb kõrb.
Käisin Jeruusalemmas, kalju juures, kus Aabraham seadis end poega tapma ja kust algas Muhammadi teekond taevasse. Koraanis on kirjas, et kalju tahtis Muhammadiga kaasa minna, kuid Muhammad surus jala vastu kaljut ja sundis selle paigale. Tema jalajälg olevat tänini nähtav. Oli ta paljajalu või kandis kingi? Sõin kohutava lõunasöögi pimedas kõrtsis, ümberringi nõgiste nägudega töömehed. Kõik näisid surmväsinud. Nad mälusid aeglaselt, hajameelselt, nagu zombid. Miks küll peame nii kõvasti tööd rügama? mõtlesin. Pange tähele lilli väljal … ei näe nad vaeva ega ketra. Ja ometi ütles esimese sajandi rabi Eleazar ben Azariah, et meie töö on pühim osa meist. Kõik on uhked oma oskuste üle. Jumal räägib oma tööst; kui palju enam peaks rääkima inimene.
Läksin Istanbuli, jõin end Türgi kohvist pilve, eksisin Bosporuse-äärsetel käänulistel tänavatel ära. Peatusin, et visandada kumavaid minarette ja kõndisin mööda kuldlabürinte Ottomani sultanite kodus, Topkapi palees, kus nüüd on hoiul Muhammadi mõõk. Hoidu ühel ööl uinumast, kirjutas kolmeteistkümnenda sajandi Pärsia luuletaja Rūmī. Siis tuleb kõige soovitum su juurde.
Soojendatuna seesmisest päikesest, saad näha imet.
Sõitsin Rooma, redutasin päevade kaupa tillukestes trattoria’tes, vohmisin kuhilate kaupa pastat, vahtisin seninähtuist kauneimaid naisi ja kingi. (Caesari-aegsed roomlased uskusid, et parema kinga jalgapanek enne vasakut toob heaolu ja õnne.) Uurisin Nero magamistoa rohtukasvanud rususid, Colosseumi imekauneid varemeid, Vatikani hiigelsaale ja tube. Valmis massilisteks rahvahulkadeks, olin alati juba koidikul uksest väljas, kindla sooviga olla järjekorras esimene. Aga järjekordi polnudki. Linna oli tabanud erakordne külmalaine. Kõik oli täiesti minu päralt.
Isegi Sixtuse kabel. Üksi Michelangelo lae all, ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Lugesin reisijuhist, et Michelangelo oli oma meistriteost maalides õnnetu. Tema selg ja kael valutasid. Värvi tilkus talle pidevalt juustesse ja silma. Ta ei suutnud töö lõpulejõudmist ära oodata, rääkisid ta sõbrad. Kui isegi Michelangelole ei meeldinud ta töö, mõtlesin, mis lootust on siis meil ülejäänuil?
Sõitsin Firenzesse, veetsin päevi jahtides Dantet, lugedes Dantet, seda morni pagendatud misantroopi. Kas inimpõlgus oli enne – või pärast? Oli see tema viha ja eksiili põhjus või tagajärg?
Seisin Taaveti kuju ees, vapustatud raevust tema pilgus. Koljatil polnud mingit võimalustki.
Sõitsin rongiga Milanosse, suhtlesin Leonardo Da Vinciga, silmitsesin tema ilusaid taskuraamatud ja mõtisklesin tema iseäralike kinnisideede üle. Üheks tähtsamaks neist oli inimjalg. Insenerimõtte meistriteos, ütles ta selle kohta. Kunstiteos.
Kes olin mina, et vastu vaielda?
Viimasel õhtul Milanos käisin La Scalas ooperietendusel. Tuulutasin pisut oma Brooks Brothersi ülikonda ja kandsin seda uhkusega, minu ümber uomini rätsepatööna valminud smokingites ja donne justkui selga valatud kleitides, mida ehtisid kalliskivid. Me kõik kuulasime imetlusega ooperit „Turandot”. Kui Calaf laulis „Nessun dorma” – Vaadake, tähed! Koidikul, ma võidan, võidan, võidan! – valgusid mul pisarad silmi ja kui eesriie langes, kargasin püsti. Bravissimo!
Käisin Veneetsias, veetsin paar tujutut päeva, kõndides Marco Polo jälgedes, ja seisin, ma ei teagi kui kaua, Robert Browningi palazzo ees. Kui üksnes lihtsat ilu täheldad, siis Looja loodust näed ehk parimat.
Aeg hakkas täis saama. Kodu kutsus mind tagasi. Kiirustasin Pariisi, laskusin Pantheonis sügavale maa-alusesse krüpti, puudutasin kergelt Rousseau – ja Voltaire’i – sarkofaage. Armasta tõde ja andesta vead. Võtsin toa viletsavõitu hotellis, vaatasin, kuidas talvine vihm uhub kitsast põiktänavat mu akna taga, palvetasin Jumalaema kirikus, ekslesin Louvre’is. Ostsin mõned raamatud kuulsast Shakespeare and Company raamatupoest ning seisatasin paigas, kus oli peatunud James Joyce, samuti F. Scott Fitzgerald. Siis jalutasin aeglaselt piki Seine’i kallast, tehes cappuccino-peatuse kohvikus, kus Hemingway ja Dos Passos üksteisele Uut Testamenti ette lugesid. Viimasel päeval lonkisin mööda Champs-Élysées’d, järgides Pariisi vabastajate teekonda ja mõeldes samal ajal kindral Pattonile. Ära ütle inimestele, kuidas asju teha; ütle, mida teha ja las nad üllatavad sind oma tulemustega.
Suurtest kindralitest mõtles tema kõige rohkem jalanõudele: kingades sõdur on vaid sõdur. Aga saabastes muutub ta võitlejaks.
Lendasin Münchenisse, jõin kannutäie jääkülma õlut Bürgerbräukelleris, kus Hitler paugu lakke tulistas ja kogu selle asjaga pihta hakkas. Püüdsin külastada Dachau koonduslaagrit, kuid kui teed küsisin, siis pöörati pilk ära ja väideti, et ei tea seda. Sõitsin Berliini ja näitasin end Checkpoint Charlie piiriületuspunktis. Rasketes sinelites lamedanäolised Vene piirivalvurid uurisid mu passi, otsisid mind läbi, küsisid, mis asju mul kommunistlikus Ida-Berliinis ajada on. „Ei mingeid,” vastasin. Kartsin hirmsasti, et nad saavad kuidagiviisi teada, et olen Stanfordis õppinud. Just enne minu saabumist olid kaks Stanfordi üliõpilast püüdnud üht teismelist Volkswagenis üle toimetada. Nad olid ikka veel vangis.
Kuid valvurid viipasid, et võin minna. Kõndisin pisut maad ja jäin seisma Marx-Engels-Platzi nurgal. Vaatasin ringi, igasse suunda. Ei midagi. Ei ühtki puud, ei poode, ei mingeid elumärke. Mõtlesin vaesusele, mida olin näinud Aasias igas nurgas. See siin oli teistsugune vaesus, kuidagi isemeelsem, välditavam. Nägin kolme last tänaval mängimas. Kõndisin lähemale, tegin neist pilti. Kaks poissi ja tüdruk, kaheksa-aastased. Tüdruk – punane villane müts, roosa mantel – naeratas mulle otsa vaadates. Kas ta võiks mul kunagi meelest minna? Või tema kingad? Need olid valmistatud kartongist.
Käisin Viinis, selles olulise tähtsusega kohvilõhnalises