Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.
Mu meelest on, kui oleksin ma toonud
Need lilled säält, kus jumaluse maa
Nii sala tungides kui säde rändaja —
Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,
Mis nägin kus, ei tea arvata —
Nad on kui arm, mis surematust joonud.
IGATSUSE LILL
Kus viibid? Tervitusi toovad sinult tuuled!
Kus õitsed nagu taevas sinine?
Kõik kõneleb siin sinust üksine!
Su igatsuses kõik on võrsund minu luuled!
Su kuma nagu salalaulu hinges kuuled
Ja kaod ohvriks iseendasse,
Kus rada kitsas, kare kaljutee —
Ja surematause lille ots’vad huuled.
Kus viibid? Meeles mõlgub uus mul inimene!
Kus õitsed, minu hingevara ainukene?
Ma laulan sulle üksi otsiteel.
Ja kuigi rändan tuhat aastat veel,
Su juurde kujunen ma siiski, päiksemeel,
Mu valgus, sinilill, mu kullakene.
RUKIS
Veel sügisel kesk koltund välja naeratab su ilu:
Sa tagatiseks meile: tulema saab kevade!
Ja kõik, mis ohverdab siin palehigi sinule,
Võib kanda rahus külma talve kütkendavat vilu.
Su rammu rinnal ringi käivad meile meie ajad,
Ning valgus, mida köitsid kasvades sa endasse,
See elulätteks tõuseb meile meie meeltesse,
Ja meie mure südamesse ulatuvad päikse kajad.
Kesk suveööd, kus kaste sulle alla kiigub,
Ma kuulsin juttu koiduga sind sala puhumas
Ja tundsin ma, mis meie hinges sulle vastu liigub.
Sa oled emaks keset meie elupäikse sõudu,
Ja kes siin sinu mõtte ette põlvi painutas,
See lapseks jääda kodule veel ikka leidis jõudu.
NÕMMEALLIK
Su hinge põhjas tuksub mere sära,
Täis sügavusi õndsaid saari loob,
Kuid harva tõstlemise helki koob,
Kui arm ehk halli udu ajab ära.
Su tasaduses ikka kellakumin;
Nii tervitusi rändajale toob,
Kes päiksekiirtes aina janu joob,
Mis kutsub, kutsub nagu nõmmesumin.
Su juures nagu leidnud oleks randa,
Kus pidi rändamine lõppema,
Kus oleks ohvriks kõike võinud anda,
Mis teedel koormas korjus salaja.
Mu nõmmeallik, võtku tuuled kanda
Sul tervist, laulab kaugel rändaja.
ÕHTULE!
Kesk aasamulda
Läen õhtule —
Ju ehakulda
Läeb puhkele
Päev unine.
Ja üle talu
Ning üle maa
Kui sumin, valu
Jääb üksinda
Veel mõtlema.
Siis tasa nutul
Kui kogu muld
Ning ingli jutul,
Mil higikuld
Toob päiksetuld…
Siis kerge aste
Läeb edasi —
Ja langeb kaste
Nii jällegi
Kui alati.
ÜKSIK PÕUAPILV
Kui valge saar kesk siniläiki väike,
Ta ujub rada laia, lagedat.
Kas otsima läks oma allikat,
Või mõttes tee, kus kõnnib üksi päike?
Ei tea, kas tundnud ema armuläiki,
Kas kuulis kätkis laulu valvavat? —
Ei tea, kas otsib kadund armsamat,
Ei tunne tema, ega enda käiki?
Kuis vaatan ma su imesilmadesse,
Kuis muinasjuttu sulle vestaksin,
Mis vaestelaste nutust tõusis südamesse!
Kuis sinu rinna na’ale langeksin
Ning vennaks igatsuse valgusesse
Sul ennast kõrgel rändel kihlaksin!
KURBUS
Kõik valged teed, mu valged teed on läinud,
Kesk halli udu uppund valged teed!
Oo, siduksid veel päikse tulekeed
Mind okastikku, mida süda käinud.
Mu valged teed kesk valulagendikku
Mu tundeid mälestustes suudlevad,
Veel üksi igatsuse sala päiksesõnu
Mu lauludele kullaks külvavad.
KÕIK TUULED…
Kõik tuuled mul armsad südaööl,
Koos laulame mõndagi laulu.
Ei sõbrad unusta armsal tööl
Koos viibides kunagi laulu!
Kõik tuuled, meil alati vöö on vööl;
Me elame reisi laulu
Ja paisudes läeme kui armsal tööl
Kesk lagedat, koduta laulu —
Kõik tuuled, me huugades südaööl
Täis valguse ihade laulu.
VESIROOS
Keset vaikset järve,
Kus need lained tasa käivad,
Suudleb päike nõmmelehte,
Suudleb, üksi pilved näevad,
Vette loovad varjuvärve —
Päike suudleb lõmmelehte.
Keset vaikset järve
Kosib päike lõmmelehte,
Leiab tee ta südamesse,
Loob sääl endast talle ehte,
Luues vajub, õhtuvärve
Lisab