Saanud mõrtsukas oma töö tehtud, mille juures ta oksendanud ja seina vastu oma vett lasknud, heitnud ta sängi rahulisti magama. Hommikul üles ärgates olnud ta kõige enam ehmatanud. Jäljed näitasid teda kui mõrtsukatöö tegijat, tal enesel ei olnud kõigest aimugi.
Kuritöö, milleks tegijal ühtegi põhjust ei olnud, mõrtsukatöö ja selle jäledus – andsid kohtunikkudele põhjust mõtelda, et siin mõrtsukas mitte terve mõistuse juures ei olnud.
Prof. Tšiži, kes asjatundjana kutsutud oli, tunnistas tegija langetõbiseks, mille juures ta haige iseäralise silmaläike, “metalliläike” kui ainukese välimise tundemärgi pääle toetus.
Kohus tunnistas süüaluse langetõbiseks ja süüst vabaks. Seaduse põhjal peab sarnast haiget kurjategijat niikaua kroonu kulul vaimuhaigete-majas hoitama, kuni temast midagi enam karta ei ole, tihti eluaeg.
Prof. Tšiži on suuremas teaduslikus töös sellest kuritööst kirjutanud. Nähtus ei olnud mitte lihtlabane, sest süüalusel ei olnud kunagi enne niisugust tõbe pääl käinud. Ka pärast ei tulnud temal kolme aasta jooksul ühtegi langetõve-sarnast meelesegadust pääle, ehk teda küll kliinikus iseäranis hoolsasti valvati.
Aga ometi ei või kahtlust olla, et kuritegu täiesti meelehaige töö oli. Pikemalt sellest asjast kõneleda viiks meid siin liiga kaugele.
Noorel naisel, Luunja valla elanikul, muutus langetõve käes meeleolu nõnda, et ta oma hiljuti sündinud last ülepääkaela sisse mähkis ja siis teda riidekirstu panna tahtis.
Üks varguseasi oli hiljuti kohtukojas seletada, mille juures prof. Tšiži süüaluse langetõbise leidis olevat, kes oma vargust tõve mõju all oli toimetanud. Vargus või vargusekatse oli järgmine:
Muidu korralik veskipoiss tõuseb öösel voodist, paneb ennast riidesse, rakendab hobuse rataste ette, paneb paar kotti jahu pääle ja sõidab rahulisti minema, kuna muu pererahvas magavad, ilma et nad veskipoisi toimetusest midagi märkaksid. Poiss ronib kottide otsa, annab hobusele pihta ja jääb ise koorma otsa magama.
Ligemas külas jääb hobune seisma – poiss koormal magab aga edasi.
Nüüd märkavad hommikul kodulised veskipoisi puudumist ning ta leitakse üles.
Kohus mõistis süüaluse süüst vabaks, sest et ta oma tegu mõistuse segaduses oli toimetanud, nagu asjatundjad näitasid.
Niisuguses “vaimlises” langetõves on haiged, nagu seda juba ammu tähele on pandud, väga vihased. Hoolimata ja armuta talitavad nad oma ohvri kallal. Tihti tuleb ette, et “vaimline” langetõbi ja päris “krampline” langetõbi vahelduvad.
Vaimline, “psüühiline” langetõbi ei avalda ennast mitte alati nähtavalt otstarbelistes ja aruga toimetatud ettevõtetes. Sagedasti satuvad tõbised isesugusesse meelesegadusse. Nad torkavad ühte ja sedasama sõna tundide kaupa; kõnelevad riimides, mille juures riimimine pääasi on, mõttejärg on hoopis kõrvaline asi, puudub tihti täiesti. See on langetõbiste sonimine. Kõige pühamad sõnad seatakse kõige jäledamate ja ülbematega kokku, mis ka rahulikul päältkuulajal karvad püsti ajab. Niisugusel korral saad aru, et vanasti rahvas sääraseid tõbiseid kuraditest piinatud ja vaevatud arvas olevat. Sonimise kõrval käivad niisama segased kehaliigutused ja värinad või ka krambid. Mõnikord on langetõve-segadus väga joodikute deliiriumi sarnane: needsamad koledad meelte viirastused ja ahastused, mis haigeid kõige koledamatele tegudele ajavad.
Vaimline langetõbi avaldab ennast teatavatel kordadel ilma nähtava mõistuse segaduseta – südameahastuses, piinavas muretundmuses ja tõrjumata ja põhjendamata meeleahastuses. Satub tõbine selle meeleahastuse kätte, siis ei jaksa ta oma harilikku päevatööd enam toimetada. Ta katsub kõigiti oma ahastust sumbutada, ära lämmatada. Ta võtab morfiumi, kui ta seda rohtu kätte saab, aga enamasti haarab alkoholi-pudeli järele ja joob kuni meelemõistuse kaotamiseni.
Rahvale on need joodikud tuttavad. Enamasti on nad õige anderikkad inimesed. Nad jätavad äkitselt oma töö seisma, hakkavad jooma ööd ja päevad läbi, purjutavad ilmsöömata päevade ja nädalate kaupa, mille juures nad oma viimsed hilbud seljast ära joovad. Neid tuntakse teaduses dipsomaanide, rahva keskel aga kvartali-joodikute nime all. Ei ole palju aega tagasi, kui teadus dipsomaane langetõbisteks ei pidanud. Neid arvati liht-joodikuteks, kellel alkoholi abil iseloomu vastupanemise jõud nõrkenud oli. Praegusel ajal on ainult üks otsus olemas, ja see on: dipsomaan tuleb langetõbiste hulka arvata.
Selgemaks tõenduseks sellele on, et joomine ja langetõbi üksteise asemele ilmuvad. Raadi vallas on praegu üks raske langetõbine, kes aastat seitse tagasi kvartali-joodiku nime all meil kliinikus ravitseda oli. Aastat kolm tagasi jäi joomine iseenesest ära ja selle asemel ilmusid rasked krambid. Haige ei kannata mitte tilka alkoholi. Selle juures peab tähendama, et siin kuidagi endist joomist nüüdse langetõve krampide põhjuseks ei tule arvata, vaid sarnane raske joomine ja krambid on ühe ja sellesama haiguse isesugused avaldused.
Selle juures tuleb minule meelde üks meie endine sulane. Häätöö Janiks kutsuti teda, vist tema osavuse pärast põllu- ja puusepatöös. Ta oli naisemees, lapsi ei olnud. Nagu ma mäletan, oli ta tõsine mees, kes palju ei kõnelnud, ühteviisi töö juures oli ja eestöötegija au ja ametit õigusega kandis. Suitsetamise asemel kandis ta alati omal tubakat hambas. Isiklikult on ta minul väga meeles, sest kord suges ta mind poisikest tublisti sellepärast, et heinamaal reha maha viskasin, pulgad ülespoole. “Pulgad ülespoole” kutsub aga vihma, ja Häätöö Jan oli kangesti ebausklik. Langetõbised on ebausklikud.
Kõik pereinimesed teadsid, et seesama Häätöö Jan 3–4 korda aastas nädalaks kaheks või kolmeks ära kaob, kuhu – seda ei teadnud keegi. Ainult seda teadsime, et ta selle aja sees armetult joob.
Kui ta oma joomiselt tagasi pööras, oli ta harilikult ilma püksteta ja saabasteta. Rusutud, ärakurnatud ja nälginud, hiilis ta vargsi tagasi oma sauna, kus teda naine rusika ja armuga jälle oma hoole alla võttis. Varsti toibus Jan ja tegi tööd tublimalt kui enne; napsi ei võinud ta silmaotsaski näha, niikaua kuni tal tema joomahaigus jälle pääle tuli. Keegi pääle ta teisepoole ei pahandanud temaga sellepärast, peremees ja rahvas said aru, et siin midagi iseäralikku oli.
See oli lihtlabane dipsomaania, s.o. joomalangetõbi.
Hiljuti suri kliinikus niisugune joomalangetõbine. Ma katsusin teda kord sel ajal, kui tal joomatuhin pääle tuli, vägisi kinni hoida, nii et ta tilka napsi ei saanud. See kannatus ja meeleahastus haige juures oli nii raske, et ma pärast temale alkoholi keelata ei jaksanud. On arusaadav, et sääl manitsemised ja parandamised suurema tagajärjeta jäävad, nagu langetõve juures kunagi.
Kirjeldatud nähtused on olemuselt väga rasked ära seletada. Teaduses on mõnigi oma pääd nende ilmutuste kallal murdnud. Torino professor Cesare Lombroso astus paarkümmend aastat tagasi isesuguse õpetusega välja, mis terve inimeseteaduse ümber lõi ja palju vaidlemist poolt ja vastu sünnitas.
Lombroso õpetas nimelt, et rasked kurjategijad oma teo ikka niisuguses langetõve-hulluses korda saadavad. Inimene on kuriteo ajal haiguslikus olekus ja ei või mitte oma tegude eest vastutada; teda ei pea mitte vangimajades karistama, vaid haigemajades või asüülides parandama ja ravitsema.
On sündinud kurjategijaid, kes atavismi tundemärke kannavad, s.o. oma olemises ja iseloomus kaugete eelvanemate kombeid ja viisi üles näitavad, kui need alles metsikus olekus elasid, nagu poogitud õunapuu vahel iseäralistel põhjustel õunu kannab, mis nende sarnased on, mida see puu metsikus olekus pookimata kandis.
Niisugused atavistlikud inimesed satuvad ajuti “vaimlisesse” langetõvesse, kus nad kuritöö peavad tegema, et rahu saada, nagu Häätöö Jan selles olekus jooma pidi.
Kuigi see õpetus sellel kujul maha jäetud on, oli ta mõju terve inimeseteaduse ja kaelakohtu olude pääle suur.
Lombroso