„Ja nii sõidamegi me juba kolmandat päeva ringi. Eks ole, nagu mustlased? Esineme, sööme ja sõidame jälle edasi. Teate, ma pole selle aja jooksul veel kordagi korralikult välja magada saanud. Mullu oli see ringreis palju toredam, siis olid ilusad ilmad. Nüüd aga aina sajab. Kas pole hirmus? Kuidas see tuju rikub! Paaris laagris pidime lausa vihmasajus esinema – olge lahked! Jeerum küll, suvepäevad või midagi – vahelduv pilvitus pideva vihmaga. Istu muudkui hommikust õhtuni telgis, mängi kaarte ja… Kas mul pole õigus? Homme hommikul sõidame me Pärnumaale. Kas te tulete ka kaasa?”
Olin Marinaga varem kokku leppinud, et hommikul viiakse mind sinihalli Volgaga Rakverre tagasi, kust esimese bussiga kohe koju sõidan. Pidin esmaspäeval ajakirjale „Horisont” üle andma artikli „DNH rakuvälisest sünteesist”. Sellest oli valmis umbes pool. Veel hetk tagasi polnud mul mõttes oma plaani muuta: olen sõnapidaja inimene. Nüüd aga vastasin õhinal ja veendunult: „Muidugi sõidan, kui aga teil midagi selle vastu pole.”
„Kui mul midagi selle vastu oleks,” lausus Fatme kuidagi eriliselt, „siis käituksin ma teistmoodi.”
„Nii-nii?” ütlesin mina.
„Kas oleme rääkinud?”
„Oleme rääkinud… Fatme.”
5
Õhtul kella üheksa paiku, kui kohutasin märkmikku sirvides telgis, kogunesid taevasse uued pilved: tuhmroosad, tuhmrohekad, tuhahallid. Jälgisin natuke aega pilvede liikumist ja nende rahutus kandus mingil kombel minussegi, ma tundsin kerget, kuid ärritavat pitsitust meelekohtades. Panin märkmiku telki ja ronisin telgist välja.
Lagendiku, metsa ja järve peale laskus esimene, väga õhuke hämarikuaimdus. Arg sinakas virvendus nihkus märkamatult rahuliku leegiga põlevale laagrilõkkele lähemale. Männitüved tõmbusid tumedaks ja sulasid ühte. Tuul taandus järve poole, libistas sellele pika säbrulise põgenemisjälje, kähistas kaugetes roostikes ja kadus. Telgiridade poolt ja puude alt kostis selgeid kõlavaid hääli.
Ninna tungisid mitmed lõhnad, mida ma varem polnud märganud. Selja taga lõhnas mustav telgiava, see oli kummimadratsite, puuvillatekkide, niiske telgiriide, hambapasta ja jalanõude mehelik ning proosaline lõhn; pea kohal lõhnasid männiokkad – lõhnasid teravalt ja täpselt, see lõhn ei sarnanenud põrmugi nendesamade okaste helde, magusa ja veidi liiderliku lõhnaga mõnel päikeselõõsasel südapäeval; ja lõkke lõhn, mis kirbena lagendiku keskelt minuni tuli, lõhn, mida pigem aimasin kui haistsin, seegi oli küllap täiesti kordumatu. Pole vist võimalikki, et kaks lõket saaksid täpselt ühtemoodi lõhnata, sest alati põleb neis midagi rohkem või vähem, mõni juurdelisatud kuuseoks, haavaront või riideräbal võib lõhna põhjalikult muuta. Mitte väga kaugelt tuli veel üks lõhn, see oli läheneva vihma, pika ja tasase öise tibutuse lõhn…
Heitsin pilgu käekellale, pugesin tagasi telki ja hakkasin ümber riietuma.
Kultuurimaja juurde sõitsime bussiga.
Kella kümne paiku oli puhkeõhtu täies hoos. Esimestes ridades istudes jälgisime gruppidevahelist viktoriini. Paremad võistkonnad said auhinnaks tordi. Pärast lühikest vaheaega ronis Marina lavale, viipas käega, sumin vaibus ja Marina hüüdis: „Seltsimehed! Ah, mis asja, – poisid-plikad! Meile – on – külla – sõitnud – raadio – brigaad!” Saalis plaksutati tormiliselt. „No nii – palun, Oskar!”
Oskar venis istumast üles. Ta lihava ja ripakil alahuulega profiil püsis hetke vastu valgust. Siis õõtsus Oskar kiirustamata lavaservani. Ta hoidis küünarnukke laiali ja tundus üsna ükskõikne mees olevat. Viitsimatult muiates pööras ta end küljetsi lava poole ja toetas suure kämbla selle äärele. See oli küllalt kõrge lava, ulatudes Oskarile, kes oli vaieldamatult kõige pikem mees saalis, vähemalt kaenla alla. Äkki – kuidas see toimus, ei jõudnud ma tähele panna – sähvatas Oskari loid ja lõdvana tundunud keha üles, ja samaaegselt lava taga sisselülitatud muusikaga, pläriseva, uhkeldava ja naljaka diksiländipala avataktidega seisis Oskar üleval, keset lava, käed õhku tõstetud nagu raskekaalu tõstjal pärast õnnestunud rekordsurumist. Diksiländ tinistas ja klõbistas, saal hakkas juubeldama, plaksutama, lava külgriiete tagant piilus korraks välja murelik Sassijaan, Oskar võttis hargilt mikrofoni, koputas selle pihta küünega. Muusika vaibus.
„Tere õhtust!” ütles Oskar mikrofoni suu juurde tõstes. Ja saal tardus. Vaatasin selja taha ja nägin rõõmsaid, naeruseid, tänulikke noori nägusid. „Tere õhtust,” kordas Oskar, ja see tuli kogu saalile ilmselt väga tuttav ette – nad teadsid ja tundsid Oskarit paljude viktoriinide, raadiomängude, lõbusate reportaažide, estraadisaadete, raadio- ja telekontsertide järgi. Oskari käre bariton oli saatnud neid noori puberteedieast küpsustunnistuseni, see hääl oli peaaegu nagu sümbol, ja nüüd äkki hüppas mees ise nende ette, tal oli karevillane kampsun seljas, see lotendas lohakalt ja marudasti, ta jalad olid harkis, mikrofon suures kämblas, näol aga mängles hooletu ja salapärane naeratus. Et mis siis ikka, hakkame aga jälle vaba aega veetma. Kellegi kõhevile aetud närv ei pidanud vastu ja saalist kostis kile, õnnelik, murtud hüüatus: „Hei, Oskar! Hopp!”
Pärast Oskari sissejuhatust, mis kestis viis minutit ja mida kaunistas lakkamatu naerulainetus saalist, tuli lavale ansambel. Seitse tütarlast asetusid veerandkaares mikrofonide ette. Neil olid seljas eresinised pluusikesed ja helehallid miniseelikud. Rõõm oli neid vaadata. Nad olid ujedad nagu metskitsed ja enesekindlad nagu pistrikud.
„Ilusad, kuradid,” sosistas Marina mulle kambajõmmina.
Ma noogutasin. Ka mind oli Oskari lavalehüppamisest saadik vallanud lustakas kärsitus. Olin unustanud ka ebamäärase ja näriva südamevalu, mida tekitas mõte minu enda eelseisvast esinemisest.
Fatme seisis äärmise sopranina. Ta oli ahtake ja vagane. Tal olid ilusad peened päevitumata sääred, kõhnad põlved, ta seelik liibus vastu vilajaid puusi ja kõhtu. Ning ta jalad olid peaaegu märkamatus, kuid pidevas liikumises, nii nagu kuuel ülejäänulgi (esimesel Aimel, Enel, Viktorial, teisel Aimel, Hellal, Reedal – ma olin nimed meelde jätnud, kuigi ei teadnud veel täpselt, kes on kes), – mõni põlvenõksatus, kontsanihutus, varbapõks. See liikumine reetis mingit tähendusrikast, salapärast sisemist elu, mis ühendas praegu neid kinolikult ilusaid, pühapäevaseid neidusid, sisemist elu, rütmi, tooni, helinat, mis neid kohe, paari-kolme silmapilgu pärast täiesti liitma ja üheks sulatama pidi. Tüdrukud vahetasid pilke, nähtamatu Sassijaan lülitas sisse magnetofoni „konserveeritud” saatemuusikaga, ja veerand tunni vältel püsis terve saal lihtsakoeliste, kuid väga helisevate, rütmikate, kaasakiskuvate, vahvate laulukeste kütkes.
Seitse helisevat häält, seitse kütkestavat naeratust mahendasid mõttevaesed tekstid niisama mõnusaks nagu sõna „tere”. Iga närvikiud võttis meeldivalt turgutatuna vastu peamise: vette lastud süsihappegaasina tegutseva rütmi, mis oli ju lihtne ja banaalne, aga ka otsekohene ja aus nagu saunaleil. Igatahes! Mu kinganina toksis põrandat. Ma tundsin ennast suurepäraselt.
Muidugi säilitasin ma mõistliku ja tasakaaluka ilme. (Vähemalt loodan, et see mul õnnestus.) Selleks oli mul vägagi tõsine põhjus: ma jälgisin kogu etteaste ajal pidevalt Fatmed. Kuulsin selgesti ta häält teiste hulgast. Paar korda püüdsin kinni ta pilgu. Ta vaatas tõepoolest mind. Minus sündisid mitmesugused eelaimdused.
Ja üks imelik mõte.
Kui Reet, Hella, teine Aime, Viktoria, Ene, esimene Aime ja Fatme kontserdi lõppedes saali tulid ja õhetades istet võtsid, tundsin nende kõigi vastu suurt ja siirast õrnust. Olime nagu vanad head tuttavad. Nad istusid mu ümber, saalis tõmmati toole tantsu tarvis seina äärde, alatihti heideti meie suunas pilke, ma nõjatusin toolikorjule, mõlemal pool kaunid lauljatarid, – ma olin rõõmus. Ja selleks, mõtlesin ma, tarvitses vaid Tallinnast välja sõita, ilmaski poleks mul Tallinnas või Tartus tekkinud sellist olukorda, et minu ümber istuks tervelt seitse kaunitari ja paitaks mind säravate pilkudega, kuigi ma oleksin võinud neid kõiki varem tunda ja viisakalt tervitada