Alateadvus on üheksa korda suurem kui teadvus, niisiis, mis alateadvusest ka ei tuleks, see matab meid enda alla. Seetõttu kardavadki inimesed emotsioone, tundeid. Nad hoiavad neid tagasi, nad kardavad, et need tekitavad kaose.
Tekitavad küll, aga kaos on kaunis!
Kord on vajalik, aga ka kaos on vajalik. Kui kord on vajalik, siis kasuta korda, kasuta teadvust; kui kaos on vajalik, siis kasuta alateadvust ja jäta kaos rahule. Terviklik inimene, täielik inimene on see, kes on võimeline kasutama mõlemat, kes ei luba teadvusel alateadvust segada või alateadvusel teadvust segada.
Me usume ellu kogu selle terviklikkuses:
päevadesse ja öödesse,
päikesesse ja pilvisusse.
Me usume, et võime kõike elus nautida.
Sul läheb vaja pisut rohkem teadlikkust,
pead rohkem teadvustama, mis toimub.
Sa pole enda mõistus,
sa pole enda keha.
Kusagil su sees on vaatleja,
kes aina vaatleb meelt, emotsioone,
füsioloogilisi reaktsioone.
See vaatleja oled sina.
See vaatleja on võimeline nautima kõike,
kui koondud keskme ümber.
Su meel tunneb kurbust, kannatusi; see tunneb igasuguseid emotsioone, kiindumusi, soove ja igatsusi, aga see kõik on meele projektsioon.
Meele taga on su tõeline mina, kes pole kunagi kuhugi läinud. Ta on alati kohal.
Ära anna hinnangut!
Kui oled vihane, siis ole vihane –
ja ära anna hinnangut, et miski on hea või halb.
Negatiivsetel ja positiivsetel emotsioonidel on vahe: kui saad teadlikuks teatud emotsioonist ja see kaob, siis on tegemist negatiivse emotsiooniga. Aga kui emotsioonist teadlikuks saades sa muutud selleks emotsiooniks, kui see emotsioon seejärel levib ja saab su olemuseks, siis on emotsioon positiivne.
Teadlikkus toimib kummalgi puhul erinevalt.
Kui emotsioon on mürgine, siis tunned pärast teadlikustamist kergendust. Kui see on hea, õnnistav, ekstaatiline, siis saad sellega üheks. Teadlikkus süvendab seda. Minu kriteeriumiks on, et kui teadlikustamine midagi süvendab, siis järelikult on tegemist hea emotsiooniga.
Kui miski tänu teadlikustamisele lõpeb, on tegemist halva emotsiooniga.
See, mis ei saa teadlikkuses püsima jääda, on patt, ja see, mis teadlikkuses kasvab, on voorus.
Voorus ja patt pole ühiskondlikud kontseptsioonid, vaid sisemine mõistmine.
Ma räägin, et isegi negatiivsed emotsioonid on head, kui need on tõelised, ja kui need on tõelised, siis tõelisuse tõttu need järk-järgult muutuvad. Need muutuvad üha positiivsemaks ja tuleb hetk, kui kogu positiivsus ja negatiivsus kaovad.
Lihtsalt jää ehedaks: sa ei tea, mis on hea ja mis on halb, sa ei tea, mis on positiivne ja mis on negatiivne. Sa oled lihtsalt ehe. See ehedus laseb sul pilku heita tegelikkusele.
Ainult tõeline võib tunda tõelist, tõde võib tunda tõde, ehe võib tunda ehedat su ümber.
2. PEATÜKK
emotsioonid ja sentimentaalsus
Emotsioon on puhtus, sentimentaalsus on trikk.
Sa oled selle triki ära õppinud.
Naine teab, et kui ta nutma hakkab, on ta võidumees.
Vahel ei tule nutt kuidagi,
sest nutmist ei saa kergesti esile kutsuda.
Aga ta püüab nutta, teeb näitemängu, teeskleb.
Need pisarad on võltsid.
Isegi kui need silmist voolavad,
on need võltsid – sest need ei tule ise,
vaid on esile kutsutud.
Sentimentaalsus on tehtud,
kavalalt manipuleeritud emotsioon.
Ratsionaalsus on üks asi,
ratsionaliseerimine on mõtlemisega manipuleerimine,
just nagu sentimentaalsus
on emotsiooniga manipuleerimine.
Kui oled ratsionaalne,
tõeliselt ratsionaalne,
saab sinust teadlane.
Kui oled tõeliselt emotsionaalne,
saab sinust poeet.
Need mõlemad on ilusad.
Aga ikkagi, tõeline dialoog ratsionaalse inimese ja emotsionaalse inimese vahel pole mitte ainult võimalik, vaid ka lihtne. Ratsionaliseerides ja sentimentaalselt on see väga raske, aga mõistuse ja emotsiooniga pole üldse nii raske. Ehkki on raskusi, on selles ka kaastunne ja pingutus teineteise mõistmise nimel.
Paljud inimesed arvavad, et sentimentaalsus on hingelisus. Aga emotsioonid on sama mõistuspärased kui mõtted ja see, mida sa nimetad südameks, on sama palju su peas nagu su pea ise. Sa võid väga kergesti emotsionaalseks muutuda. Sa võid nutta ja halada ja pisarad võivad voolata, suured pisarad nagu pärlid – aga selles pole midagi hingelist. Pisarad on sama füüsilised kui kõik muudki asjad. Silmad on osa kehast ning emotsioonid on füüsilise energia häire.
Sa võid nutta ja halada – muidugi tunned pärast enda tühjaks nutmist kergendust ja pingelangust. Sa tunned kergendust. Kõik naised maailmas teavad seda. Nad teavad hästi, et see aitab. Nad nutavad ja halavad ja tunnevad siis kergendust. See on katarsis, aga midagi hingelist selles pole. Kuid inimesed eksivad – nende asjade kohta, mis pole hingelised, mõtlevad nad ikka, et on.
Allasurumine ja enesekontroll
Sa ei näe kunagi loomi sõtta minemas. Muidugi võitlevad nad vahel, aga need on isiklikud võitlused – mitte maailmasõjad, kus kõik ida varesed võitlevad kõigi lääne varestega, või kõik India koerad võitlevad kõigi Pakistani koertega. Sellist asja pole olemas. Koerad pole nii rumalad ja varesed ka mitte. Jah, vahel nad võitlevad, ja selles pole midagi hullu. Kui nende vabadus on ohus, siis nad võitlevad, aga see võitlus on isiklik. See pole maailmasõda.
Aga mida teie olete teinud? Te olete inimkonna alla surunud ja pole lasknud inimestel vahel vihane olla – ehkki see on loomulik. Selle lõpptulemuseks on, et inimene muudkui kogub oma viha, surub oma viha alla, ja siis ühel päeval on keegi mürki nii täis, et see plahvatab maailmasõjana. Maailmasõda on vaja iga kümne aasta tagant.
Ja kes vastutab nende sõdade eest?
Teie niinimetatud pühakud ja moralistid, heategijad, inimesed, kes pole teil kunagi lasknud loomulikud olla.
Mis on allasurumine?
Allasurumine on see, kui elad elu, mida sa pole loodud elama, allasurumine on see, kui teed asju, mida sa teha ei taha, enda allasurumine tähendab olla inimene, kes sa pole. Allasurumine on enda hävitamine, allasurumine on enesetapp – muidugi väga aeglane, aga väga kindel, aeglane mürgitamine.
Enda väljendamine on elu, allasurumine on enesetapp.