Onu Albert ja mustad augud. Russell Stannard

aega marssinud sirgetes ridades üle tasase pinna, oli rada viinud nad kivikese lähedale. Ent see kivike paiknes lohus. Kui mardikad mööda marssisid, oli kaldpind kivikesele lähemad mardikad kõrvale kallutanud: mida lähemal kivikesele mardikas oli, seda suurem oli suunamuutus.

      Professsor läks asja uurima. Olukorda hinnanud, hüüdis ta valjul häälel: „Kogunege kõik siia! Mul on teile tähtis teade.”

      Kõik kuuletusid aupaklikult ja püüdsid huvi üles näidata.

      „Olen täna avastanud uue jõu. Kalju avaldab mardikatele mõju. Kui te sellest mööda marssisite, tõmbas ta teid enda poole. Mida lähemal kaljule olite, seda suurem oli jõud. Märkige see üles! See on väga oluline fakt.”

      Gedanken ei suutnud end enam tagasi hoida.

      „Ei midagi sellist!” turtsatas ta. „Sellest kivikesest ei tule mingit jõudu. See asetseb lohus. Te ise muutsite suunda, sest järgisite lohu kõverust.”

      Ei mingit reaktsiooni. Paistis, et ükski mardikas ei olnud teda kuulnud. Gedanken kordas öeldut, ainult valjemini. Ja ikka keegi ei kuulnud. Alles siis taipas tüdruk, et oli mardikate hääli kuulnud kogu aeg valjuhääldi kaudu. Helid kastis juhtuvast anti edasi laborisse, kus oli Gedanken, kuid mitte miski laboris toimuvast ei jõudnud kastis tegutsevate mardikateni. See oli väga ärritav.

      „Kas neile ei ole siis tõesti ilmne, mis toimub?” mõtles Gedanken. Ta uuris mardikaid lähemalt. Ja esimest korda märkas ta, kui kohmakad nad on: nad põrkasid pidevalt üksteisega kokku.

      „Aga muidugi!” hüüatas tüdruk. „Selge värk. Nad on pimedad! Noh, peaaegu pimedad. Nad näevad ainult seda, mis on otse nina all. Nad ei suuda näha nii kaugele, et lohku märgata.”

      Täitsa kindel. Mardikad olid lühinägelikud. Seepärast nad ei taibanudki, et pind on kõverdunud, mitte tasane – ja seepärast pidid nad leiutama kujuteldava jõu, et toimuvat seletada.

      „Me peame seda uut jõudu uurima,” kuulutas professor.

      „Jah, jah,” vastasid mardikad kooris. „Uus jõud, uus jõud.”

      Nende sõnadega pöördusid nad tagasi kivikese juurde. Nad marssisid sellest mööda, ikka edasi ja tagasi, imestades viisi üle, kuidas see neid enda poole tõmbas. Oli ilmselge, et mida lähemale nad läksid, seda suurem oli suunamuutus, tähendab, see jõud muutus üha tugevamaks, mida lähemale kivile nad jõudsid.

      „Hei,” hüüatas üks neist. „Vaadake, mis minuga juhtus! Püüan küll sirget mööda liikuda, aga lõpetan ikka seal, kust alustasin. Ma pean olema kõndinud ringi ümber kalju.”

      Teised mardikad ühinesid temaga ja peagi tegid nad kõik ringe ümber kivikese.

      „Hämmastav!” hüüatas professor assistendile. „Vaadake neid kahte seal!“ osutas ta kahele mardikale. „Eri suurusega, üks raskem kui teine, ja ometi teevad nad sama suure ringi täpselt sama ajaga. Jõud teab täpselt, kui palju kõvemini ta peab suuremat mardikat tõmbama, et ta sama ringi mööda liiguks. Kuidas ta seda teeb? Miks ta seda teeb? Veel üks tähtis fakt. Pange see kirja!”

      „Tähtis fakt, sa mõtle vaid!” hüüatas Gedanken. „Sel pole jõuga mitte vähimatki pistmist! Nad käivad mööda ringi, sest pinna kuju on niisugune. Nad käivad mööda lohu serva. Nad on võidusõidurajal – nõlvakul paikneval võidusõidurajal. Pind ei ole lame. See on VÄLJA VENITATUD!”

      Just siis hakkas pilt hägustuma. Varsti polnud enam midagi selgelt näha ja Gedanken ei suutnud aru saada, mida mardikad rääkisid.

      Seejärel sai ta teadlikuks, et oli jälle onu Alberti juures. Aega viitmata rääkis ta kõigest onule: „ … ja tõesti, see niinimetatud professor oli nii nõme. Lausa uskumatu!”

      „Sa ei tohiks tema vastu liiga karm olla,” ütles onu Albert. „Sulle tuli see vaid kasuks. Sina ei olnud nii lühinägelik kui tema. Mis puutub sinusse, siis olen sinuga ühel meelel. Oma mõõtmiste põhjal oleks ta pidanud aru saama, et pind on kõver – isegi kui ta seda näha ei saanud. Miks leiutada mingit müstilist jõudu, mis imepärasel viisil teab, kui kõvasti tõmmata igat asja, et sundida neid liikuma ringiratast mööda sama rada, kui sina oskasid öelda, et iga asi pidigi liikuma mööda kõverjoonelist rada, sest ruum ise on just niimoodi kõverdunud? Palju lihtsam. Ja siis saaksid ka lahti mõttest, et jõud on seda tugevam, mida lähemale kivile sa jõuad, sest võid lihtsalt öelda, et kõverus muutub suuremaks.”

      „Kõverus? Muutub suuremaks? Mis täpselt …”

      „Püha Pauli katedraali kuppel on kumer, eks ole? Ja me ütleme, et sel on kõverus. Tennispall on veel kõveram, seega on tema kõverus suurem.”

      „Hernes?”

      „Veel suurema kõverusega.”

      Gedanken jäi hetkeks mõttesse. „Ja lame klaasileht? Sel pole üldse mingit kõverust?”

      „Absoluutselt mitte mingit.”

      „Oh,” sõnas Gedanken. „Oleks võinud peaaegu arvata, et neil rumalatel mardikatel oligi tulnud mingi mõte. Tegelikult on kõik lihtne.”

      Onu Albert pugistas naerda.

      „Mis siin naljakat on?” päris Gedanken.

      Onu silmitses tüdrukut tähelepanelikult. „Mardikad mõtlesid ainult kahemõõtmelise ruumi mõistetes: edasi ja tagasi, vasakule ja paremale. Neil polnud kunagi tulnud pähe mõte pinnast, mis kulgeb üles ja alla. Nende jaoks oli pind lame, mitte kõverdunud. Selles oli nende viga. Nüüd see, milleni ma püüan jõuda – põhjus, miks ma su sellesse 2D-universumisse saatsin: ma arvan, et me teeme täpselt samasuguse vea meie oma universumi suhtes. Ma arvan, et meie 3D-ruum on kõver!”

      „Meie ruum on kõver?! Ei saa olla.”