„Ma ei tea, John.“
„Minu meelest küll. Igatahes praegune lord Boddy on tohutult huvitatud sellistest asjadest nagu värviliste probleem – ta kuulub mitmesugustesse komiteedesse ja kuninglikesse komisjonidesse ja nii edasi. Ilmselt tuleb sinna ka mõni daam, kes töötab sotsiaalhoolekande alal. Ja mõni värviline muidugi.“
„Ma igatahes õnnitlen sind, John.“
Dyson võttis kätte „Kes on kes’i“ ja uuris seda mõne hetke vaikides.
„Tema isa oli enne tiitli saamist Edward Boddy,“ teatas ta. „Praeguse lord Boddy eesnimed on Frank Walter. Abielus, kaks poega. Avaldatud tööd: „Desarmeerimisküsimus“ (1939); „Võit kuulugu meile“ (1942); „Venelased – meie seltsimehed!“ (1945); „Ülemaailmne kommunism, uurimus türanniast” (1949); et cetera, et cetera… „Rass, sisemine oht“ (1963)… oh, ja (toimetanud) „Mees tviidist golfipükstes“ (esimese lord Boddy päevikud ja kirjad).“
„Ah nii,“ ütles Bob. „Kas me ei peaks sööma minema, enne kui telefon uuesti heliseb?’
„Hea küll, Bob. Kuula – see on huvitav. Tema klubid on „National Liberal“ ja RAC15.“
„Mis selles huvitavat on, John?“
Dyson lõi „Kes on kes’i“ laksti kinni ja viskas kirjutuslauale.
„Sa oled tõhk, Bob,“ ütles ta irvitades. „Eddy, oleme Jeruusalemmas.“
„Jeruusalemma Väravates“ oli harilik kamp koos – Bill Waddy, Mike Sparrow, Ralph Absalom, Andy Royle, Ted Huwitz, Gareth Holmroyd, Lucy raamatukogust, Pat Selig –, aga täna olid nad kõik Mounce’i ümber kobaras. Mounce tammus rahutult ja ärritatult jalalt jalale.
„Üks värdjas selle saatis,“ kordas ta.
Käest kätte liikus mingi kortsus masinakirjapaberileht, millele oli midagi trükitud.
„Olete juba näinud?“ küsis Bill Waddy, ulatades selle Dysonile ja Bobile, kui need seltskonnaga ühinesid. „Üks naljahammas saatis selle Regile. Ta leidis selle hommikul tööle tulles oma laualt.“
See oli ametliku teate vormis kiri.
Peatoimetajalt R. Mounce’ile, algas see. ISIKLIK JA SALAJANE!
Olles asja põhjalikult läbi mõelnud ja vastavate isikutega nõu pidanud, olen ma jõudnud järeldusele, et Te teeksite targasti, kui hakkaksite ringi vaatama, kuidas endale mujal rakendusvõimalusi leida. Mulle tundub, et meie toimetus ei suuda Teie võimetele küllalt avarat tegevusvälja pakkuda. Meil on tavaks kolmekuuline ülesütlemisaeg, nagu Te teate, aga kui Tea peaksite tahtma tingimata varem lahkuda, siis ma usun, et Te leiate meid mõistlikkuse piires Teile vastu tulevat.
Teil on, nagu ma aru saan, kasutamata õigus ühenädalasele puhkusele. See maksatakse Teile muidugi täies ulatuses välja. Või kui Te soovite, võite selle puhkusena välja võtta ja lahkuda töölt nädal aega varem.
„See oli väikeses pruunis ümbrikus ja peale oli kirjutatud „R. Mounce Esqre.“, täpselt nii, nagu peatoimetajal kombeks on,“ ütles Ted Hurwitz.
„Kui ma selle värdja kätte saaksin,“ ütles Mounce.
„Võib-olla on see mõni sinu fotograaf?“ oletas Dyson.
„Meil tuli ka see mõte,“ ütles Bill Waddy. „Aga nad on kõik kirjaoskamatud, eks ole, Reg?“
„Igavesed värdjad,“ ütles Mounce.
„Ta on täpselt peatoimetaja stiili tabanud,“ ütles Gareth Holmroyd.
„Sellepärast me arvamegi, et see peab olema keegi, kes saab „P“ – kabinetist kirju,“ ütles Bill Waddy.
„Igavene värdjas!“ ütles Mounce.
„Asi oleks päris tõsine,“ ütles Andy Royle, „kui see oleks mõni „Daily Expressi“ taoline toimetus, kus inimesi tõepoolest vallandatakse.“
Kõik rüüpasid mõtlikult õlut.
„Hei, kuulake,“ ütles Dyson juhust kasutades.
„Kõigile veel kord sama?“ küsis Ralph Absalom, samuti juhust kasutades.
„Ma esinen televisioonis,“ ütles Dyson.
„Täna teen mina välja,“ ütles Mike Sparrow.
„Tu-tu-tu! Sulle veel kord sama, Lucy? Pat?“
„Mind võib varsti ekraanil näha.“
„Võta seekord pint, John.“
„Koos Norman Ward… ei, ainult pool, palun, Ralph… koos Norman Ward Westermaniga… mu klaas on sinu küünarnuki juures… ja lord Boddyga.“
„Vana Frank Boddy,“ ütles Gareth Holmroyd. „Ei, mina ei taha, aitäh, Ralph.“
„Võta ikka.“
„Ei, ma ei taha.“
„See on mingi diskussioonisaade.“
„Mõtle ümber. Ole mees.“
„Ma ütlen, et see on mingi diskussioonisaade, Gareth.“
„Ei, ma tõesti ei taha, Ralph. Mis diskussioonisaatest sa rääkisid, John?“
„Värviliste probleemist, lord Boddyga.“
„Oi, ma ei näinud seda.“
„Igavesed värdjad,“ ütles Mounce, vaadates õlleklaasi ja kõikudes kergelt.
„Kas sa ei arva, et tuleks klubi liikmeks astuda, Bob?“ küsis Dyson, laskudes toolil röötsakile ja haigutades. Toimetuses oli väga vaikne.
„Mis klubi?“ küsis Bob. „Kas sa mõtled ööklubi?“
„Bob, sa oled haruldane,“ ütles Dyson, ühtlasi haigutades ja naerdes, ja muutus siis jälle tõsiseks. „Asi on selles, et mul oleks üsna lihtne kandideerida „Garrickusse“. Või „Savage’isse“. Või isegi „Travellersi“. Mis sa arvad, Bob? Tegelikult on vaja, et oleks koht, kuhu minna. Kuhu inimesi viia. Ma mõtlen, et kui aeg-ajalt televisioonis esinetakse, mis on loomulik, kui ollakse meie positsiooniga inimene… Hea küll, oletame, et ma tahan režissööriga rahulikult rääkida, ütleme selleks, et visandada ideed, mis mul on tekkinud saate asjus. Või oletame, lihtsalt niisama näiteks, et me saame lord Boddyga järgmisel reedel juhtumisi lähemalt tuttavaks ja ma tahan teda kuhugi kutsuda. Kuhu me võiksime minna?“
„Miks mitte „Jeruusalemma“?“
“Jumal hoidku, Bob!“
„Noh, siis ehk mõnda restorani?“
Dyson vaatas aknast välja, krimpsutas kaalutlevalt nina ja prunditas huuli.
„Mulle millegipärast tundub, et restoran ei ole kohane paik,“ ütles ta. „See oleks nagu pisut liiga voulu16. Saad aru, mis ma mõtlen? Külalisele võib jääda mulje, et poed tema pärast nahast välja, nagu tahaksid sa tema käest midagi saada. Klubis aga võid teda oodates tugitoolis istuda ja lehte lugeda. Ja siis lähed temaga täiesti rahulikult söögisaali, nagu teeksid seda iga päev. See on juba rohkem sedamoodi, nagu paluksid teda möödaminnes enda juurest läbi astuda.“
„Ja miks sa ei palu siis teda möödaminnes enda juurest läbi astuda, John?“ Dyson ohkas.
„Noh, sa ju tead, Bob. Tänapäeval, kus ei ole teenijaid ja igal pool on lapsed ja katkised mänguasjad ja see ja teine… Muide, hea et mul meelde tuli, Jannie käskis sind täna kaasa võtta. Saad tulla?“
„Jah, väga tore. Aitäh, John.“
Dyson vaatas jälle aknast välja.
„Või sobiks võib-olla „Oxford