Käime duši all ja paneme puhtad riided selga. Istume vaikses videvikus terrassi kivimüürile ning joome teineteise ja maja terviseks vürtsikat proseccot, mis maitseb nagu ümbritseva õhu vedel olek. Joome teed palistavate küpresside ja naabri valge hobuse terviseks, kauge villa terviseks, mis ehitati paavsti külaskäigu puhuks. Oliivikivid viskame üle müüri lootuses, et need järgmisel aastal kasvama lähevad. Õhtusöök viib keele alla. Pimeduse saabudes lendab öökull nii madalalt üle pea, et me kuuleme ta tiivalööke ja veidrat karjatust, kui ta mustale robiiniale laskub – peame seda tervituseks. Suur Vanker ripub maja kohal, rattad katust riivamas. Tähtkujud ilmuvad taevasse, selged nagu tähekaart. Kui lõpuks on päris pime, näeme, kuidas Linnutee kaardub otse üle katuse. Unustan tähed, kui elan linna sisse mähkivas valguses. Nad on kogu aeg siin olnud, kiiskavad ja tihked, langevad ja tukslevad. Vahime üles, nii et kael valus. Linnutee on nagu õhku heidetud pitsirull, mis ennast lahti kerib. Ed, kellele meeldib sosistada, kummardub mu kõrva juurde. „Tahad ikka veel koju minna?” küsib ta, „Või saab sellest siin kodu?”
Maja ja maa, mille kündmiseks kulub kahehärjarakendiga kaks päeva
MA IMETLEN SKORPIONE, NAD NÄEVAD VÄLJA NAGU ISEENDA MUSTA TINDIga maalitud hieroglüüfid. Mind lummab ka mõte, et nad orienteeruvad tähtede järgi, kuigi ma ei mõista, kuidas nad näevad tähtkujusid oma harilikest pelgupaikadest tühjade majade tolmustes nurkades. Üks sibab igal hommikul bidees ringi. Uus tolmuimeja imeb mitmed kogemata sisse, kuigi enamikul veab: ma püüan nad purki ja viin õue. Kahtlustan iga tassi ja kinga. Hakkan patja soputama ja üks albiino maandub mu paljale õlale. Trepialust panipaika sinna kogutud pudelitest tühjendades ajame laiali terve ämblike armee. Muljetavaldav: pikad niitjad jalad ja kärbsesuurused kehad, näen isegi silmi. Lisaks neile kostilistele koosneb maja eelmiste elanike pärand tuhandetest tolmustest veinipudelitest kuuris ja tallis. Täidame kohalikud klaasikogumiskonteinerid ikka ja jälle ääretasa, klaasijoad muudkui voolavad kastidest, mida täis laome ja tühjaks kallame. Tallid ja limonaia (garaažisuurune tuba maja küljes, mida kunagi kasutati sidrunipuu pottide ületalve hoidmiseks) on pungil roostetanud panne, ajalehti aastast 1958, traati, värvipurke, prahti. Me hävitame terveid ämblike ja skorpionide ökosüsteeme, kuigi mõni tund hiljem on need taastunud. Loodan leida vanu fotosid või antiikseid lusikaid, kuid ei avasta midagi huvitavat peale mõne käsitsi valmistatud rauast tööriista ja „preestri” – see on luigekujuline puuese, mille konksu küljes rippus kuuma söega täidetud pann, millega soojendati talvel rõskeid voodilinu. Üks osavalt meisterdatud tööriist, elegantne nagu väike skulptuur, on käelabasuurune poolkaar kulunud kastanipuust käepidemega. Iga toscanalane tunneks selle kohe ära: see on viinapuude kärpimise nuga.
Kui me maja esimest korda nägime, oli see täis romantilisi raudvoodeid, mida kaunistasid värvitud medaljonid neitsi Maarja ja lambatalli süles kandvate karjustega, koitanud kummuteid marmorplaatidega, sõimi, plekilisi peegleid, hälle, kaste ja nõretavalt halemeelseid pilte ristilöömisest. Omanik viis kõik minema – lülitite ja elektripirnideni välja, kõik peale ühe kolmekümnendate aastate köögikapi ja inetu punase voodi, ja me ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas me selle kolmandalt korruselt kitsast tagatrepist alla saame. Lõpuks võtsime voodi osadeks ja viskasime jupphaaval aknast välja. Seejärel toppisime madratsi aknast läbi, ja vaadates, kuidas see nagu aegluubis maale langeb, hakkas mul sees keerama.
Õhtusele jalutuskäigule tulnud cortonalased jäävad seisma ja vaatavad üles, nähes meie hullumeelset elulaadi: pudelitega täituvat auto pakiruumi, lendavaid madratseid, karjuvat mind, kui mulle on talli kiviseina nühkides skorpion särgikaelusest sisse kukkunud, Edi, kes surma sümboli, vikatiga umbrohtu niidab. Mõnikord nad peatuvad ja hõikavad meile: „Palju te selle maja eest maksite?”
Nende otsekohesus jahmatab ja võlub mind. „Tõenäoliselt liiga palju,” vastan. Keegi meenutab, et kunagi ammu elas siin üks Napoli kunstnik; enamiku mäletamist mööda on see maja siin alati tühi seisnud.
Iga päev me rassime ja küürime. Varsti oleme sama parkunud kui mäed meie ümber. Oleme ostnud puhastusvahendeid, uue pliidi ja külmiku. Teeme saepakkudest ja kahest lauajupist köögileti. Kuigi sooja vett peame tooma plastmassist pesupaliga vannitoast, on meil üllatavalt käepärane köök. Nagu inimene, kes on aastaid kasutanud Williams-Sonomat mänguasjade panipaigana, hakkan ma algelise köögi tunnetust tagasi saama. Kolm puulusikat – kaks salati ja üks segamise jaoks. Rasvaga praadimise pann, leivanuga, fileerimisnuga, juusturiiv, pastakeedupott, ahjupott ja pliidil kuumenev espressokeetel. Tõime siia vanade piknikute lauahõbedat ning ostsime mõned klaasid ja taldrikud. Need meie esimesed pastaroad on taevalikud. Pärast pikka päevatööd sööme ära kõik, mis ette juhtub, ja vajume siis voodisse nagu sulased. Kõige paremini maitsevad spagetid lihtsa kastmega, mida teeme pancetta kuubikutest, suitsutamata peekonist, mis on kiirelt pruunistatud ning segatud koore ja peenestatud arugula salatiga (selle kohalik nimetus on ruchetta), mis kasvab metsikult majaesise tee ääres ja kivimüüri veeres. Peale riivime parmigianot ja sööme tohutuid koguseid. Lisaks maailma parimale salatile, milleks on uskumatult maitsvad tomatid paksudeks viiludeks lõigatuna, serveeritud koos basiilikulehtede ja mozzarellaga, õpime valmistama valgeid ube salvei ja oliiviõliga Toscana moodi. Hommikul koorin oad ja keedan neid kergelt, jahutan siis toatemperatuurini, enne kui õliga üle valan. Kulutame hämmastavalt palju musti oliive.
Enamikul õhtutel jätkub meil jaksu vaid kolme põhilise toiduaine töötlemiseks, kuid sellest paistab piisavat suurepärase eine saamiseks. Siin tundub toiduvalmistamine loominguline tegevus – nii täiuslike toorainetega on kõik lihtne. Kummuti pealt maha ununenud marmorplaadist saab tainaalus, kui ma otsustan ploomikoogile ise põhja teha. Rullides tainast puhutud chiantipudeliga, mille ma päästsin prahihunnikust, meenutan muiates oma San Francisco kööki: mustvalget kahhelpõrandat, seinakappide ja töölaua vahelist peegelseina, pikki säravvalgeid laudu, restoranipliiti, mis on piisavalt suur, et sellega San Francisco lennujaamast õhku tõusta, päikesevalgust kallavat katuseakent ja toidutegemise saateks alati kas Vivaldit, Robert Johnsonit või Villa Lobost. Siin on mulle seltsiks järjekindel ämblik, kes minu askeldades endale uut võrku koob. Ahi ja külmik näevad silmatorkavalt värsked välja pudeneva lubjaseina taustal elektripirni all, mis ripuks nagu elava juhtme küljes.
Hilistel pärastlõunatel leotan ma ennast pikalt vahuveega istevannis, pesen juustest ämblikuvõrke, küünte alt tahma, kaelalt porirante. Viimati olid mu kaelal porirandid siis, kui ma lapsena pikkadel suveõhtutel sõpradega ringi rahmeldasin. Ed tuleb duši alt ümbersündinuna, päevitunud mees valges puuvillases särgis ja khakivärvi pükstes.
Tühi maja, nüüd juba puhtaks küüritud, tundub avar ja ehe. Enamik skorpionidest kolib mujale. Paksud kiviseinad pakuvad meile ka kõige kuumemal päeval mõnusat jahedust. Limonaiasse ununenud lihtsast talupojalauast saab majaesisele terrassile meie söögilaud. Istume väljas ja peame hiliste tundideni remondiplaane, naudime gorgonzolat, oma aia pirne ja Trasimeno järve veini, mis tuleb siitsamast oru tagant. Remont ei tundu kuigi keeruline, tõsijutt. Kuumaveeboiler, mis oleks ühendatud uue ja vanade vannidega, uus köök – aga lihtne, lihtsus ise. Kui kaua läheb ennistamislubade hankimiseks? Kas me ikka vajame siia keskkütet? Kas jätta köök vanale kohale, või sobiks praegune härjalaut paremini? Siis saaks nüüdsest köögist suure kaminaga elutoa. Näeme hämaras majaesise iluaia kunagist varjukuju: pikk võsastunud pukspuuhekk, mille kohal turritab viis hiigelsuurt pöetud oksakera. Kas me peaksime selle veidra päranduse taastama? Hekikerad maha lõikama? Iidse heki kogunisti välja juurima ja istutama asemele midagi lihtsamat, näiteks lavendlit? Sulen silmad ja katsun kujutleda aeda kolme aasta pärast, kuid metsistunud džungel on mulle liiga eredalt ajju sööbinud. Õhtusöögi lõppedes võiksin magada püstijalu nagu hobune.
Hiina