Tiina vaatas teda tükk aega. Kogemata läks ta pimedas vastu ust, see kääksatas. Isa tõstis pea.
Isa nägu ei olnud näha, ainult hääl kostis.
„Mis sa piilud seal?”
Isa hääl naeratas.
„Tule siia.” Peeter patsutas lauale.
Tiina tegi ukse lahti, astus kööki, jäi laua juurde seisma.
„Mida sa teed?” küsis ta.
„Söön lihaleiba,” vastas Peeter. „Kõht läks tühjaks.”
„Kas sul oli nii pikk töö?” küsis Tiina.
Isa ei vastanud, küsis hoopis:
„Miks sa ei maga?”
Tiina kehitas õlgu.
„Kas teeme sulle ka ühe lihaleiva?”
Tiina noogutas.
Isa tegi mõlemale lihaleivad. Tiina istus.
„Kas panen sinepit ka?” küsis isa.
Tiina polnud kunagi sinepit söönud. Ta teadis, et see on kibe ja hakkab ninna.
„Pane.”
Siis tuli ema. Kõigepealt tema valge öösärk, siis nägu ja hääl.
„Ja mida teie siin teete?”
„Meie sööme,” vastas Tiina esimesena, täis suuga. „Ma söön simepit!”
Ema naeratas korra. Seekord ei öelnud kumbki talle, et täis suuga ei räägita.
„Tulge magama,” ütles ema ja läks tagasi voodisse. „Pane asjad sahvrisse tagasi,” lisas ta pimedast.
Enne magamajäämist kuulis Tiina ema ja isa voodi vedrude naginat.
„Ma ootasin sind,” sosistas ema.
„Ära ole mulle pahane,” vastas isa pominal.
Ema ohkas. Tekk kahises. Vedrud nagisesid uuesti.
Tiina jäi magama, sinep tulitas suus.
LANGEMISED
1952
Liisi seisab, käed laiali sirutatud, Juuli ees. Juuli suu on nööpnõelu täis, ta sätitab Liisi kleidi alumist äärt, mõmiseb läbi nõelte küsimuse.
„Ikka lühemaks,” ütleb Liisi.
Juuli mühatab nõutult, keerab alläärt natuke rohkem sisse ja vaatab üles Liisi poole.
Liisi paneb pea viltu ja vaatab peeglisse.
„Veel natuke,” teatab ta.
Juuli mõmin on nüüd natuke valjem ja otsustavam.
„Mis?” küsib Liisi.
Juuli korjab järelejäänud nõelad suust välja, pistab trummikujulise tikitud nõelapadja sisse ja ütleb:
„Niimuudu ei passi.”
„Passib-passib. Ega ma seda iga päev kanna. Ja mul on ju ilusad jalad. Noor inimene võib lühemaga käia küll.”
Juuli ei ütle enam midagi, tõuseb puhkides püsti.
„Hoh-hoh.”
„Ja teeme laia vöö, et saaks siit kõvasti kokku tõmmata.”
„Sääl ei anna midäki enämb kokku tõmmata.”
„Küll ma seda ise vaatan, Juuli. Kas nüit saie kõik?”
„Saie, saie.”
Juuli aitab Liisil kleidi ära võtta. Liisi paneb oma kleidi selga tagasi.
„Tiina, ega sa pahandust ei tee?” küsib ta voodi peal vaikselt nokitsevalt tüdrukult.
„Panen niidirullid sirgeks.”
„Ma äkki… istun natuke,” ütleb Liisi.
„Istu pääleki, latseke. Ma keeda tiijuuki.”
Juuli läheb seina äärde ja paneb priimuse üles.
„Mulle tuli kiri,” ütleb Liisi vaikselt. Ta köhatab. „Valdeku vanematelt. Kutsuvad mind külla. Tahaksid näha. Meenutada. Jaanuaris saab kümme aastat. Valdeku surmast. Ma ei tea, mida teha.”
„Kas na…” Juuli alustab, jääb vait, vaatab Tiina poole.
„Nad teavad. Kirjutasidki, et võin lapse kaasa võtta. Ma ei tea. Ma tahaksin minna. Aga ma ei julge Peetrile rääkida.”
„Misperäst?”
Liisi kehitab õlgu.
„Ei tea, mis ta mõtleb.”
Vesi on keema läinud. Juuli läheb kustutab priimuse, krabistab kapi juures, toob tee lauale.
„Ma tunnen, et ma pean. Kohe tahan. See on nagu lõpetamata. Kuigi veel lõpetatum ei saagi olla. Kui inimest enam ei ole. Kui on uus elu ja. Tulevik.” Liisi ohkab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.