Niipea, kui telefoniühendus oli taastatud, helistas Markús. Pärast viisakusväljendite vahetamist asus ta asja juurde.
„Alda ei vasta mu kõnedele,” ütles ta. Hirm tema hääles oli peaaegu käegakatsutav.
„Sa ei pidanud temaga ühendust võtma, enne kui politsei on ta üle kuulanud, Markús. Sellest jääb mulje, nagu püüaksid sa tema tunnistust mõjutada, ja see on viimane asi, mida meil vaja on.” Thóra mõistis hästi, et mees tahab kindel olla, et naine tema ütlusi kinnitab. Ühtlasi kahtles ta, kas telefonikõne Alda tunnistust muudaks. Ta kavatses rääkida tõtt või siis valetada, et oma nahka päästa. Ja kui asi läks tõsiseks, valis enamik inimesi enese alalhoiu.
„Aga see on nii imelik,” ütles Markús. „Me oleme viimasel ajal päris palju suhelnud ja ta on alati vastanud, kui ma talle helistanud olen. Isegi kui ta kohe ei vasta, helistab ta mulle alati peagi tagasi. Niimoodi pole ta mind kunagi vältinud.” Ta kõhkles hetke, kuid jätkas siis: „Võib-olla väldib ta mind, sest ta ei taha minu ütlusi kinnitada. Mida sa arvad?”
Thóra oli üsna kindel, et Markúsel on õigus, aga ei tahtnud teda panna veelgi enam muretsema. Loomulikult võis sellel olla ka mingi muu seletus, kuigi see näis ebatõenäoline. „Ma arvan, et meil oleks parem lihtsalt rahulikult oodata, kuni me midagi kindlalt teame.” Ta vaatas kella. „Ma oletan, et politsei on temaga juba ühendust võtnud, kuigi nad pole teda võib-olla veel küsitlenud. Kui ta sinu tunnistust ei kinnita, kutsutakse sind uuesti politseisse. Siis on sul seal jälle õigus minu abile. Politsei tahab sinuga kindlasti uuesti rääkida isegi siis, kui Alda sinu ütlusi kinnitab, nii et sa ei pea üldse muretsema, kui nad sulle helistavad.”
Markús tõmbas sügavalt hinge. „Alda ei ole selline, kes mind lõvide ette heidaks.”
„Võib-olla,” vastas Thóra, kuid mõtles endamisi, et kindlasti oli ka Androkles vanade roomlaste kohta sama öelnud, enne kui ta areenile lükati. „Ma võiksin muidugi helistada oma sõbrale Gudnile ja küsida, kuidas lood on. Pole kindel, kas ta mulle midagi ka räägib, aga arvestades tema vastumeelsust formaalsuste vastu, pole võimatu, et ta midagi ütleks.”
„Kas sa arvad, et tema vastutab ikka veel selle juhtumi eest?” küsis Markús lootusrikkalt. „Ma võin talle siis ise helistada.”
„Ei, kindlasti mitte,” kiirustas Thóra ütlema. „Ma ei taha, et sa temaga omapäi räägid. Jumal teab, millega see veel lõpeb. Ma räägin temaga ise. Kuigi Reykjavíki politsei on uurimisega seotud, hoiavad nad teda kindlasti asjaga kursis. See on tema koduväljak.”
„Kas ma peaksin vahepeal veel katsuma Aldaga ühendust saada?” küsis Markús.
„Unusta ära,” vastas Thóra otsustavalt. Ta mõtles hetke ja lisas siis: „Millal sa temaga viimati rääkisid?”
„Ma rääkisin temaga lühidalt telefonis üleeile õhtul,” vastas Markús. „Õhtul enne seda, kui me saartele läksime. Ma ütlesin talle, et mind lubatakse lõpuks majja sisse.”
„Saan aru,” ütles Thóra. „Aga üks küsimus veel, enne kui ma Gudnile helistan,” lisas ta. „Kas sa arvad, et Alda võis nendest kolmest laibast midagi teada või mängis nende surma juures mingit rolli või teadis, kellele see pea kuulus?” Thóra polnud kindel, kas ta oli kunagi kelleltki küsinud veel veidramat küsimust.
„See on täiesti välistatud,” vastas Markús. „Me oleme ühevanused ja vulkaanipurske ajal oli ka tema viisteist. Ta poleks kärbselegi liiga teinud. Ei siis ega praegu. Nii et vaevalt oleks ta osanud oodata, et ma keldris lisaks kastile veel kolme laiba otsa komistan. Ma olen kindel, et kui ta oleks neist teadnud või oleks nendega kuidagi seotud, oleks ta mulle veel enam survet avaldanud, et ma väljakaevamise peataksin. Või oleks ta mind vähemalt hoiatanud.”
„Jah, nii võiks arvata küll,” ütles Thóra mõtlikult. „Ja see on ainult kokkusattumus, et ilma kehata inimpeaga kast ja kolm laipa asuvad ühes ja samas keldris.”
„Noh, on ka veidramaid asju ette tulnud,” ütles Markús, kelle hääl kõlas haavunult.
„Oled sa kindel?” küsis Thóra vastuseks. Talle endale ei tulnud küll midagi pähe. Nad jätsid hüvasti ja Thóra läks endale tassi kohvi tooma. Ta vajas veidi värskendust enne Gudnile helistamist.
Gudni Leifsson, Vestmannaeyjari peakonstaabel, kustutas keldrisse jõudes taskulambi. Reykjavíki kriminalistide lambid olid suunanud kohale, kust laibad olid leitud, kuid nende võimsusest jätkus, et valgustada kogu keldriruumi. Gudni astus uurimist juhtiva liiga noore mehe kõrvale. Too oli öelnud oma nimeks Stefán, kui kamp Reykjavíki politseinikke eelmisel õhtul hilja väikese lennukiga saabus. Ilmselgelt oli aeg pensionile jääda. Juhtus juba liiga tihti, et ta kohtas kolleege, kes olid veel emaüsas, kui tema politseisse tööle asus. Gudni vahtis enda ette. „Mis sa siis arvad?” küsis ta rahulikult, kulutamata sõnu viisakusavaldustele või vestluskaaslasele isegi otsa vaatamata.
Stefán pööras ringi, et näha, kes temaga räägib. Tema näole ilmus otsekohe ärritus, mis ainult kinnitas seda, mida Gudni juba nagunii teadis: Reykjavíki politseinikud tahtsid, et maakad neid rahule jätaksid, et nad saaksid sündmuspaigal omaette tegutseda. Stefán oli vaevu mallanud kuulata Gudni ülevaadet viimastest sündmustest, kui nad õhtul koos mõne nimetu, veel noorema mehega maja juurde sõitsid. Nii palju kui Gudni kuulis, ei vahetanud need kaaskondlased kogu aja mitte sõnagi. „Kas asi pole mitte veidi parem, kui esialgu tundus?” küsis ta siis, laskmata noore mehe ärritusel end segada.
„Me ei tea praegu veel midagi lähemalt,” vastas Stefán ja pööras Gudnist eemale, et jälgida oma meeste tegevust. „Kuidas saaks see kuidagi parem olla, kui see tundub?”
„Noh,” ütles Gudni rahulikult ja kehitas õlgu. „Mulle tuli lihtsalt pähe, et kas need maised jäänused ei võiks kuuluda murdvarastele, kes jäid vulkaanipurske ajal siia kinni ja lämbusid. Mehed, kes tahtsid võib-olla hädaolukorrast kasu lõigata ja segamatult rüüstata. See maja ei jäänud esimesel ööl tuha alla, nii et südametunnistuseta isikutel oleks olnud aega välismaalt siia tulla ja ümbruskonnas puhas töö teha. Vulkaanipurse oli sel ajal kõigis maailma ajalehtedes.”
Stefán vaatas Gudnile rabatult otsa. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,” ütles ta ja osutas kolmele laibale, mis külg külje kõrval selili põrandal lamasid. „Kuidas sa seda endale ette kujutad? Õhk muutus nii halvaks, et murdvargad põgenesid keldrisse varju, et pikali heita ja hinge tõmmata? Vaevalt nad seda arvasid, et siin midagi väärtuslikku leidub?” Ta pööras oma alluvatele selja. „Lämbunud inimesed leitakse pealegi tavaliselt kõhuli, välja arvatud need, kes magavad, kui see juhtub. Nad püüavad minema roomata. Ilusti reas pikali heitmist tuleb ette umbes sama palju kui seda,