Loomulikult ei olnud marssal Tuhhatševski Saksa spioon, kuid ta oli germanofiil, ta austas Saksa sõjaväge, nagu sel ajal muide peaaegu kogu Punaarmee juhtkond.
Neil aastail õppisid Nõukogude sõjaväejuhid hoolikalt tundma sakslaste sõjakogemusi. Armee ja mereväe rahvakomissari ametikohal Trotski välja vahetanud Mihhail Frunze, kes hindas kõrgelt Saksa armee kindralstaapi, on kirjutanud: „Kuni päris viimase ajani oli Saksamaa see riik, millel oli kõige võimsam ja korrastatum sõjaväeline organisatsioon.”
Nõukogude sõjaväejuhtidele meeldis Saksa armee selgelt väljendatud ründav hoiak. Ajaloolased kirjutavad, et Punaarmee komandörid suhtusid Saksa armeesse kadedusega segatud austuse ja vaimustusega.
Kui saksa tankistid ja lendurid 1941. aastal Punaarmee kallale sööstsid, ei osanud taanduvate üksuste komandörid aimatagi, et relvad, millega sakslased Venemaa vastu sõdisid, olid sakslastele valmistanud venelased ise. Ja Saksa kindralid, kes 1941. aastal Venemaale tungisid, õppisid sõjaasjandust meie riigis.
Esimene kokkulepe Punaarmee ja Reichswehri vahel sõlmiti juba 1922. aasta augustis. Versailles’ leping oli jätnud purustatud Saksamaa ilma õigusest luua endale moodsat relvastust. Poliitbüroo andis sakslastele võimaluse rajada sõjaväeobjekte Nõukogude Venemaa territooriumil, korraldada siin sõjatehnika katsetusi ja õpetada välja isikkoosseisu. Vastutasuks jagasid sakslased Punaarmeele ohtralt oma sõjaväelisi saavutusi.
Lipetskis suleti Punaarmee lennukool, seal hakkasid õppima saksa lendurid. Mitmed tuntud saksa lennuväeässad lõpetasid selle kooli.
Samaara oblastis rajati sakslaste jaoks keemiasõja kool. Õnneks ei kasutatud Teises maailmasõjas keemiarelva.
Kaasanisse rajati sakslaste tankikool. Selle tegevust käis kontrollimas kõige tuntum saksa tankist, Heinz Guderian, kes juhatas tankiarmeed, mis 1941. aasta sügisel jõudis Moskva alla.
Sõjaline koostöö jätkus isegi 1933. aastal, juba pärast seda, kui uus kantsler Adolf Hitler moodustas Saksamaal uue valitsuse. Maikuus korraldati saksa külaliste auks vastuvõtt, kus kaitse rahvakomissari asetäitja Tuhhatševski lausus: „Meid lahutab poliitika, kuid mitte meie tunded, Punaarmee ja Reichswehri sõprus. Teie ja meie, Saksamaa ja NSV Liit, me võime dikteerida oma tingimusi kogu maailmale, kui me koos oleme.”
Stalinile see vormel meeldis. Nagu Lenin, nii oli temagi Saksamaaga strateegilise koostöö pooldaja. Selles osas polnud tal Tuhhatševskiga mingeid erimeelsusi.
Kas see oligi Stalini peamine saladus? On siiski veel üks versioon. Nõukogude sõjaväeluure sai Läänest materjale Stalini seotuse kohta tsaari ohrankaga. Tuhhatševski, Jakir, Uborevicius, Gamarnik ja veel mõned mehed jõudsid järeldusele, et Stalin tuleb ära koristada, sest reetur ja provokaator ei tohi seista partei eesotsas. Kuid nad andis üles üks ohvitser, kes lootis selle reetmisega karjääri teha…
Umbes samasuguse versiooni esitas 1956. aastal Ameerika ajakirjas Life endine NKVD resident Hispaanias Aleksandr Orlov, kes põgenes Läände, enne kui ta jõuti maha lasta.
Orlov kirjutas: „Kui saavad teatavaks kõik faktid, mis on seotud Tuhhatševski mahalaskmisega, siis saab maailm aru: Stalin teadis, mida ta tegi…
Ma räägin sellest täiesti veendunult, sest tean täiesti kindlaist allikaist, et marssal Tuhhatševski kohtuasi oli seotud kõige kohutavama saladusega, mille avalikuks tulek heidaks valgust nii mõnelegi seigale, mis Stalini tegevuses tundub mõistetamatu.”
Orlov kirjutas, et Stalin oli olnud ohranka informaator. Tema ise kuulis seda oma tädipojalt Zinovi Katznelsonilt, teise järgu julgeolekukomissarilt, kes sõitis 1937. aasta veebruaris spetsiaalselt Pariisi, et kõigest Orlovile rääkida. Ta palus, et kui temaga midagi juhtub, siis Orlov hoolitseks tema väikese tütre eest.
Orlov kirjutab: „Ma võpatasin õudusest oma haigevoodis lamades, kui kuulasin seda, mida Zinovi julges mulle rääkida vaid seetõttu, et meie vahel oli kogu elu valitsenud usaldus ja sõprus…”
Katznelsoni sõnul olevat Stalin teinud Jagodale ettepaneku valmistada ette tõendid, et Moskva protsesside süüdistatavad olevat olnud tsaari ohranka agendid. Jagoda käskis oma töötajatel otsida üles mõni endine ohranka ametnik, kes seda kinnitaks. NKVD töötaja Štein hakkas tuhnima dokumentides ja leidis toimiku, kus politseidepartemangu direktori asetäitja Vissarionov oli hoidnud eriti tähtsaid dokumente. Sealt leidis ta Stalini ankeedi koos fotodega ja Stalini enda käega kujutatud ettekande politseile.
Štein ei teadnud, mida selle informatsiooniga peale hakata. Ta võttis toimiku ja sõitis Kiievisse oma sõbra, Ukraina siseasjade rahvakomissari, julgeoleku esimese järgu komissari Vsevolod Balitski juurde. Too rääkis asjast oma asetäitjale Katznelsonile. Nad kontrollisid dokumente ja andsid need Ukraina KP esimesele sekretärile Stanislav Kossiorile ja Kiievi sõjaväeringkonna juhatajale Jona Jakirile.
Jakir rääkis asjast Tuhhatševskile, see omakorda kaitse rahvakomissari esimesele asetäitjale Jan Gamarnikule. Nad otsustasid veenda Vorošilovit kutsuma kokku nõupidamine, kuhu tuleks ka Stalin. Kaks Punaarmee polku pidid võtma oma kontrolli alla Moskva kesklinna ja blokeerima NKVD väed. Vandenõulased kavatsesid esitada Stalinile süüdistuse ja ta maha lasta, kuid ei jõudnud…
Orlovi mälestuste väärtust on raske hinnata. Emigratsioonis olles kirjutas ta raamatu oma tööst NKVD-s, kuid ei reetnud selles mitte ühtegi Nõukogude agenti. Ta ei kirjutanud midagi, mis oleks teinud kahju tema endisele ametkonnale.
Kuuldused, et Stalin olevat olnud ohranka teenistuses, liikusid pidevalt, teati isegi tema varjunimesid ohrankas – Seminarist, Fikus, Vassili. Kuid milline alus on sellistel kahtlustel?
Näiteks kõigis entsüklopeediates ja ametlikes elulugudes on kirjas, et Jossif Vissarionovitš Džugašvili sündis 21. detsembril (uue kalendri järgi) 1879. aastal.
Kuid on olemas dokumendid, millest selgub, et ta sündis aasta ja kolm päeva varem. Mitte 1879., vaid 1878. aastal.
Gori Uspenski kiriku meetrikaraamatus, kuhu pandi kirja kõik sünnid ja surmad, on kirjas, et Jossif Džugašvili sündis 1878. aastal. Sama aastaarv on kirjas ka tema tunnistusel Gori vaimuliku kooli lõpetamise kohta, politseidepartemangu dokumentides ja ankeedis, mille ta 1920. aastal oma käega kirjutas. Alles pärast seda tema sünniaasta muutus.
Kui Stalin ankeeti täitis, ei kirjutanud ta sünniaasta lahtrisse midagi, jättis selle tühjaks. Kui keegi kirjutas üles tema sõnu, siis ütles ta näiteks nii, et on neljakümne viie aastane, kuid sünniaastat ei nimetanud…
Ajaloolased arvavad, et sellele on seletus olemas.
„Arvatavasti on selle taga soov varjata jälgi, mis viitavad koostööle sandarmivalitsusega sel ajal, kui ta oli vanglas,” arvab professor Naumov. „Kuidas mingit isikut kartoteegist otsitakse? Tuleb teada perekonna-, isa- ja eesnime ning sünniaega. Kui sünniaasta ja – päev on muudetud, on ka inimene kadunud.”
Seega on ajaloolastel ikkagi kahtlused, et Stalin võis kuidagi olla seotud sandarmivalitsusega?
Professor Naumov:
„See pole mingi ime. Kes võib teada, kuidas käitub inimene, kui ta on sattunud vangi? Vabaduses, koos seltsimeestega on ta kangelane. Aga seal on ta hoopis teine inimene. Mingeid erilisi suhteid Stalinil seal ilmselt ei olnud, olid vaid kõhklused ja soov kiiremini vabadusse pääseda – nii see võis olla. Ning ta ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks.
Ülekuulamistel politseis olid mitmed tulevased parteijuhid käitunud mitte kõige väärikamalt.
Ordžonikidze oli mingi aja juhatanud partei inkvisitsiooni – Keskkontrollkomisjoni – pärast tema surma leiti tema arhiivist kaks kinnipitseeritud pakki. Sergo oli neile oma käega kirjutanud: „Ilma minu juuresolekuta mitte avada.”
Neis olid tsaariaegse politseidepartemangu dokumendid. Muu hulgas ka Mihhail Kalinini tunnistus 1900. aasta veebruarist. Ülekuulamisel ütles tulevane liiduvanem: „Olles kutsutud ülekuulamisele seoses minu