Hilisõhtul postitatud küsimusele oli varahommikuks tulnud vastuseid 61 inimeselt, nende hulgas oli ajakirjanikke ja kirjanikke, õpetajaid ja lasteaiakasvatajaid, põllumehi ja botaanikuid…
Tegin kokkuvõtte vaid nende esimese tosina tunni jooksul laekunud vastuste järgi ja kõige rohkem üllatas mind taimede rohkus – sõbrad nimetasid 118 eri taime. Olen end pidanud suhteliselt heaks taimetundjaks, aga taimetark Tõnu Ploompuu lemmiklille – vesisulge, seda imekaunist veetaime – pidin guugeldama. Lastekirjanik Aino Perviku ühe lemmiktaime nimi – reinvars – sundis mind isegi vanaisa taimenimede raamatut haarama; selgus, et see on soolikarohi, mille õige vana nimi reinvars on kirjas juba Eesti taimenimesid käsitlevates artiklites 18. sajandist.
Vahva, ütlen ma, me oleme ikka tõeline metsarahvas, kelle taimetarkade sugu on ikka ja alati alles ja olemas.
Aga mis olid siis selle kiirküsitluse põhjal kõige olulisemad ja kallimad lilled?
Võrdselt 21 korral mainiti sinilille ja piibelehte. Nurmenukk sai 15 häält, rukkilill 14, kullerkupp 13, võilill 12, karikakar 11, pääsusilm 7, kannike ja ülane 6, angervaks, lumikelluke ja pojeng 5 häält.
Küllap oleks nimekiri olnud teistsugune, kui aega oleks olnud rohkem. Ja kui vastamisele oleks seatud kriteeriume nagu rukkilille rahvuslilleks valimise puhul. Aga praegu küll kaheksa korda väiksem valimiskogu oleks rahvuslilleks hääletanud meie põhjanaabrite rahvuslille maikellukese ehk piibelehe või sinilille.
Lillekell minus eneses
Ühel sügishommikul tahtsin teha pilti, kuidas minu aia mirabellipuud on kollaseks muutunud: kuidas nende kohal on säravsinine taevas, kuidas pikad, sihvakad ja looklevad mustjad tüved jooksevad smaragdrohelise muru rüppe ja kuidas see roheline vaip on täis kuldseid lehti.
Selline pilt on mu mälus eelmistest aastatest. Aga loodus suutis mind üllatada! Eelmisel õhtul olid puude lehed pildistamiseks veel liiga rohelised, järgmisel hommikul olid nad küll kollased, aga vesise ninaga uduilm muutis puud väsinuks. Õhtuks puhkasid puud end välja, taevast piilus hetkeks päikesekiir. Õigemini puhkas neile tuul ja puhus kõik ladvad raagu. Kogu oodatud ilu oli korraga muru peal maas. Seda tuult tuli veel kogu päeva puude kõige sügavamatest soppidest. Ja lõpuks sirutusidki halli viinakuu taeva poole pikad soonilised hingedeaja käed.
Tõepoolest, lehesadu tuli ootamatult. Tegelikult just õigel ajal. Tihasedki, kes majaseintest kivivilla välja kiskusid, ennustasid lund. Või need mu aknaaluses pesakastis kevadel koorunud varblaseklutid, kes nüüd linnareivilt tagasi saabusid, McDonald'si friikatest ja burgerijääkidest kenasti paksuks söönud – nemad ehitasid pesakasti talvepesa, selleks sobis kõik, mis nokka jäi.
Kehakell on see, mis annab lindudele-loomadele aimu, mis toimuma hakkab.
Loomariigist saame me veel kuidagi aru, aga kas ka taimedel on mõistus peas, kui päevaga lehed okstelt heidavad?
Muidugi on. Ja isegi kui arvestada, et mõned õiedki sügisel puhkeda võtavad, siis on lihtne seda mõista – ka inimühiskonnas on terava tajuta inimesi.
Lapsepõlves lummas mind kõige enam see, kuidas lilleõied oskavad õigel kellaajal oma silmad avada. Selle kella tundmine tundus tollal nii suur kunst ja ka auväärne tegevus, et püüdsin seda selgeks saada.
Ei saanudki, sest tegelikult ei käitu nad siiski nii täpselt, kui omal ajal lootis kuulus Rootsi botaanik Karl Linné, kes märkis joonisele koguni neljakümne kolme lille päevarütmid. Tema soovitatud lillekellasid valmistati üle maailma. Muidugi on siin põnev konks – ka Linné soovitas inimestel teha tema sõnade, mitte tegude järgi. Ühtegi lillekella ta ise ei valmistanud ja selle järgi ka aega ei lugenud.
Kuid kolm aastasada tagasi kirjapandu oli kooliõpikutes kirjas veel hiljuti. See oli baasteadmine, mida nõuti õpilastelt: kas mäletate, et kibuvitsaõis avaneb kell 4, võilill kell 5 ning vesihein ja kartul kell 6? Ja mis ajal nad sulguvad? Ja et on ka õhtuseid kellataimi – põisrohi avab silmad õhtul kell 9 ja pusurohi kell 10.
Mõtlesin, et mida on tänapäeval selle teadmisega peale hakata. Ajal, mil kella keeratakse siia-sinna, kus meie enda kehagi ei saa selgelt aru, mis kell on.
Mitte ühtegi taime ei ole võimalik õpetada oma elurütmi muutma kella järgi. Tegelikult on õite avanemise taga palju tegureid – küllap olulisimaks on see, mis kell hakkavad ringi askeldama putukad, kes neid tolmeldavad, see omakorda sõltub paljuski õhusoojusest ja – niiskusest ja veel paljudest asjaoludest, kas või sellest, et sel ajal pole liikvel röövlinde, kes neid putukaid nahka paneks. Kõik on kõigiga seotud ja looduse rütme ei saa kuidagi muuta – muidu hukkuks lihtsalt see üksikisend, kes käituks teisiti. Nii nagu pole kasu sügisel õitsemisest ega teistkordsest pesitsemisest – järglaskond hukkub ja teistmoodi käituvaid isendeid ei teki.
Kord uuris üks hommikuti vara ärkaja mees, mis kellaajal linnud laulma hakkavad. Ta leidis, et see juhtub nelikümmend kaks minutit enne päikesetõusu. Ja põnev oli ka tema teooria, et see juhtub sellepärast, et üle maaserva kumava valguse esimeste minutitega algab taimedes fotosüntees ning hapnikutase õhus suureneb ja see on lindudele märguandeks.
Tegelikult on märgatud, et nii nagu lilleõite puhkemisel, on ka laulikutel oma kindel järjekord hõisetega alustamiseks. Vanarahvas oskas sellegi järgi oma tegutsemist alustada ja päikesekell oli seegi.
Kuid üks kummalisem asi loodusrütmide juures on tedremängu hommikune rebasetund – umbes tunnipikkune paus tedremängus, mil kõik tedrekuked äkki vakatavad. Sellest lugedes ei tahtnud ma seda uskuda – et küllap mõni teder ikka edasi susitab. Suur oli minu jahmatus, kui paarkümmend aastat tagasi esimest korda tedreonnis nägin, kuidas lustlikule tedretrallile tuli esimese päikesekiirega lõpp, nii vaikne, et sel ajal sai enamasti oma külmavõetud jalgadega tedreonnist rahulikult minema hiilida.
Lillede ja loomadega ühes rütmis elamine, maarahva „kanadega koos magama minek“ on ununemas, lillekella pole enam õpikutes ega töövihikutes. Ometi on see meie endi kehades, ükski kellakeeramise vajalikkusest jutlustaja ei suuda bioloogilist kella vähema kui kuu ajaga õigeks keerata. Sügisene väsimus ja hingenukrus, võimalik ka, et haigused ja hingedeajal sagenev teise ilma suundumine on põhjustatud vajadusest varem, koos päikesega magama minna, ja kroonilisest unepuudusest.
Huvitav, kas põhjamaises ühiskonnas oleks võimalik talvine töögraafik – nii nagu see oli talutööde ajal, et tööd tehti suvel või talvel vaid hämarusest hämaruseni?
Varsakabjanupu aeg
Oostriku allikal naksutavad varakevadel tuulelaulu vaid vanad kuused, seepärast on põhjust rohkem silmi maas hoida. Ümbritsevas jääs ja kulukarva maastikus tunduvad allikad kevadel tõeliste roheliste oaasidena.
Ja kuigi õhukülm on sel ajal enamasti kergetes miinuskraadides ja tuulekülma veelgi rohkem, on allikavee temperatuur Oostrikul 6 kraadi. See on soojahulk, mis paneb varakevadised risoomist kasvajad juba liigutama.
Oostriku allikal on üks varsakabjapõõsas, millest on vist pilt igal kevadisel ajal allikal käinud loodusfotograafil. See kollanupp on lihtsalt nii maaliline küütlevsinise allikavee servas. Kuldkollane ja tumeroheline. Tõepoolest, kuigi enamik kevadisi õitsejaid on õrnrohelised, on varsakabi just tumeroheline.
Miks ma sellest varsakabjapõõsast räägin? Ikka sellepärast, et ta on olnud vanarahva jaoks üks neist „mõttetutest taimedest“, millega eriti midagi peale ei osatud hakata. Nii nagu halli kogelejarohu kohta on teada vaid, et teda vahel hobuste silmapööritamise vastu kasutati.
Ometi on varsakabi üks põnev taim. Kas või selle poolest, et tal puuduvad kroonlehed ja see ilus õis koosneb tegelikult kollaseks värvunud tupplehtedest. Miks see on taimele hea, on looduse saladus. Igal juhul on varsakabi nii loodud, et ta ei pane oma õiesilma vihmase ilma korral kinni nagu teised taimed, vaid jääb avali. Ja kuigi ta on varakevadiste näljaste putukate