15
Keep, lk 334–343. Vernadsky, 5.1.205–220. Dunning, lk 50–59; pärisorjus lk 60–73. Ian Grey,
16
Soloviev 15.27. Vernadsky 5.1.225–251. Dunning ülestõusu kohta, lk 415–439. Mihhail Kremlis: Soloviev 15.283. Filaret: Soloviev 15.160–231; Požarski ja Minin: lk 275–286. Kreml kui koolnukamber: Merridale, lk 130–133. Hughes, lk 8–12. Keep, lk 334–343.
17
Kaks kõige ilmsemat kandidaati puudusid: Mihhaili isa Filaret Romanov ja vürst Vassili Golitsõn olid mõlemad Poolamaal vangis. Filaret välistati, sest ta oli preester, kuid Golitsõni eeldused – kuninglik põlvnemine Leedu riigi rajajast suurvürst Gediminasest, seisuselt bojaar, vapustavalt suure varanduse ja isikliku prestiižiga – olid laitmatud. Kui ta oleks Maakogul kohal viibinud, võiksime ehk praegu kirjutada Golitsõnite dünastia ajalugu, kui mitte arvestada, et säärane eeskujuliku sugupuuga mees poleks pruukinud meeldida kasakatele, kelle sõna hääletamisel maksis.
18
Ivan Sussanini loo tõesust kinnitab tsaar Mihhaili kirjalik teadaanne vaid kuus aastat hiljem. Sellest sai alguse Romanovite ametlik müüt. Nikolai I mängis selle ilustamisel erilist rolli. Kui helilooja Glinka kirjutas ooperi „Ivan Sussanin”, pani Nikolai I sellele pealkirjaks „Elu tsaarile”, mis muutis selle tähendusrikkuse väga selgeks ja tegi sellest Romanovite poolametliku hümni. (See ooper oli ka üks Stalini lemmikuid.) Selle sangarlikult lojaalse talupoja järeltulijaid kutsuti kõigile Romanovite kroonimistele kuni Nikolai II omani 1896. aastal ning neid austati eriliselt ka dünastia 300. aastapäeva tähistamisel 1913. aastal.
19
Soloviev 15.240–289, 16.1–15; Filareti reaktsioonid 16.44–45. Vernadsky 5.1.275–283. Dunning, lk 415–448. Hughes, lk 12–14, 31. Richard Wortman,
20
Madariaga, lk 1–22. Dunning, lk 28–44. Merridale, lk 13–100.
21
Kroonimine: L. E. Morozova: T. B. Knjazevskaja (toim),
22
Olearius, lk 62, 191, 262, Orchard, lk 30–34. Soloviev 17.92. Clocks, Merridale, lk 140, 146. Lõbustused: J. T. Fuhrman,
23
Soloviev 16:16–44, 96–114. Dunning 448–459. Vernadsky 5.1.283–293. Saltõkovid: Martin, lk 180.
24
Tsaar nimetas kümmekond bojaari, kes istusid tema nõukogus. Mõned neist ülendas ta riigibojaaride auastmesse. Nii rikkad ja suursugused kui bojaarid olidki, kirjutasid nad oma kirjades tsaarile alati alla lapselike hellitusnimedega, nagu näiteks „teie alandlikud orjad Mitka ja Saška”. Neist madalamal olid kammerhärrad –
25
Crummey, lk 1–28, 56, 70–82, 143, 141–142; bojaaride jõukuse loetelud lk 108. Vt ka: Sergei Bogatyrev,
26
Martin, lk 9–11, 20–21, 57–94, 170–171, 174, 180.
27
Martin, lk 169–185. Madariaga, lk 50–59. Soloviev 16.165–166, 313. Lincoln, lk 34.
28
Soloviev 16.129–150, 174–200, 17.105.
29
Filaret võttis tööle Šoti arhitekti Christopher Galloway, et see kujundaks ümber Kremli Päästja (Spasski) kellatorni, lisades sellele ühe kella, mis isale ja pojale heameelt valmistas. Ta pidas kõrge au sees selle superpatriarhaadi teatraalsust: palmipuudepühal etendas Mihhail Kristuse tulekut Jeruusalemma – aga eesli seljas ei ratsutanud mitte tema, vaid patriarh. Tsaar, kel oli Monomahhi müts peas ja täielik tsaarirüü seljas, palvetas koos bojaaridega Kremlis, siis aga liikus koos patriarhiga välja, nende järel kogu õukond. Punasele väljakule püstitatud platvormi juures, mis kujutas Kolgatat, pidas tsaar hobuse kinni (hobune oli maaliliselt, valekõrvadega, eesliks maskeeritud), patriarh istus selle selga ja liikus tagasi Kremlisse Uspenski katedraali juurde. Hiljem tänas patriarh tsaari selle teenistuse eest, makstes talle 200 rubla.
30
Filaret:
31
Dolgorukid arvestasid oma sugupuud Kiievi suurvürstist Juri Dolgorukist (Pikk-käest), kes 1156. aastal Moskva rajas. Aga see oli müütiline lugu. Tegelikult oli nende esiisa palju hiljem elanud vürst Obolenski-Dolgoruki, kes sai alles 1606. aastal bojaariks. See polnud Romanovite viimane abielu mõne Dolgorukajaga, ehkki öeldi, et igasugune Romanovite ja Dolgorukide abielu oli neetud. Dolgorukid olid üks neid perekondi kõrvuti Šeremetjevite, Saltõkovide ja Golitsõnitega, kes aitasid valitseda Venemaad kuni 1917. aastani. Nikolai II viimane peaminister oli Golitsõn ja Siberisse maapakku läks Nikolai koos Dolgorukiga.
32
Strešneva: Soloviev 16.166. Fuhrman, lk 1–10. Martin, lk 186–189. Dolgorukid: Buškovitš, lk 32. Buškovitš,
33
Traditsiooniliselt kogusid Moskva sõjavägesid aadlisoost