Aleksandra ja Nikolai II keisri kirjutuslaua ääres, u 1915 (Yale)
Feliks Jussupov ja Irina Aleksandrovna, 1915 (Mary Evans)
Rasputini surnukeha, 1916 (Getty)
Aleksandra ja suurvürst Dmitri Mogiljovi lähistel, u 1915–1916 (GARF)
Keiserlik perekond Tobolskis kubernerimaja katusel, 1917 (Getty)
Nikolai II Tsarskoje Selo metsas, 1917 (Library of Congress)
Nikolai II ja Aleksandra Tobolskis, 1917 (Bridgeman)
Sissejuhatus
„Raske on Monomahhi müts.”
„Iseenda valitsemine on ülim valitsemine.”1
Tsaar olla oli raske. Venemaa pole maa, mida oleks kerge valitseda. Romanovite dünastia 20 valitsejat olid võimul 304 aastat, alates aastast 1613 kuni 1917. aastani, mil revolutsioon tsaarivõimu hävitas. Nende tõus algas Ivan Julma ajal ja lõppes Rasputini ajal. Viimase tsaari ja tema perekonna tragöödia viib romantilised kroonikud mõttele, et nad olid neetud, kuid tegelikult olid Romanovid alates mongolite ajast kõige edukamad impeeriumirajajad. Hinnanguliselt kasvas Vene impeerium pärast nende võimuletulekut 1613. aastal 142 ruutkilomeetrit päevas ehk 52 000 ruutkilomeetrit aastas. 19. sajandi lõpuks valitsesid nad üht kuuendikku maakerast – ja nende valdused laienesid veelgi. Impeeriumiehitamine oli Romanovitel veres.
Mõnes mõttes on see raamat uurimus iseloomust ja absoluutse võimu moonutavast toimest isiksusele. Osalt on see perekonnalugu abielust, abielurikkumisest ja lastest, aga see ei ole nagu teised sellised lood – kuninglikud perekonnad on alati erakordsed, sest võim ühtaegu rikastab ja mürgitab tavapärast perekondlikku keemiat. Võimu ahvatlus ja rikkuv mõju osutuvad nii sageli tugevamaks kui lojaalsus oma verele. See on monarhide, nende pere- ja kaaskondade ajalugu, aga samas on see Vene absolutismi portree – mida iganes ka keegi Venemaa kohta ei usuks, on selle maa kultuur, selle hing, selle olemus alati olnud erakordne: ainulaadsus, mida üks perekond püüdis kehastada. Romanovid on saanud mitte ainult dünastia ja suurejoonelisuse, vaid ka despotismi sümboliks, tähendamissõnaks absoluutse võimu narrusest ja ülbusest. Ühelgi teisel dünastial peale Caesari järglaste ei ole säärast kohta rahvalikes kujutelmades ja kultuuris ning nad mõlemad annavad üldkehtivaid õppetunde selle kohta, kuidas isiklik võim toimib – nii nende ajal kui ka tänapäeval. Mitte ilmaasjata ei tulene vene sõna „tsaar” ladina Caesarist ja „imperaatorgi” on üks ühele ladina keelest üle võetud. Romanovid elavad perekondliku rivaalitsemise, keiserlike ambitsioonide, tontliku glamuuri, seksuaalsete liialduste ja kõlvatu sadismi maailmas. See on maailm, kus tundmatud võõrad väidavad end ühtäkki olevat surnud monarhid, kes on uuesti sündinud; kus mõrsjaid mürgitatakse; kus isad piinavad oma poegi surnuks, pojad tapavad isasid, naised mõrvavad mehi; kus mürgitatud ja kuulitabamustega pühamees näiliselt surnuist üles tõuseb; kus habemeajajad ja talumehed tõusevad kõrgele positsioonile; kus hiiglasi ja ebardeid kogutakse, kääbuseid loobitakse, maharaiutud päid suudeldakse, keeli kistakse välja, liha pekstakse nuudiga ihu küljest lahti, pärakusse aetakse teibaid, lapsi tapetakse maha. Siin on moehullud nümfomaanidest keisrinnad, lesbiline ménage à trois, ja keiser, kelle sulest sündis kõige erootilisem kirjavahetus, mille üks riigipea iial on paberile pannud. Samas on see impeerium, mida rajasid kivise ilmega vallutajad ja hiilgavad riigimehed, kes vallutasid Siberi ja Ukraina, tegid ära Berliinile ja Pariisile, ning kelle seast võrsusid Puškin, Tolstoi, Tšaikovski ja Dostojevski; kõrge kultuuriga ja võrratult kaunis tsivilisatsioon.
Kontekstist väljavõetuna näib see ajalugu nii ülepaisutatud ja uskumatu, et askeetlikud akadeemilised ajaloolased tihtipeale häbelikult tõde pehmendavad. Lõppude lõpuks on Romanovite legendid – Hollywoodi filmide ja TV draamaseriaalide mahlakam osa – sama jõulised ja populaarsed kui faktidki. Seepärast peab selle loo jutustaja suhtuma ettevaatusega melodramaatikasse ja mütoloogiasse, olema ettevaatlik teleoloogiaga – ajaloo tagurpidi kirjutamise ohu tõttu – ja ettevaatlik metodoloogiaga. Kergeusklik ei saa olla; teaduslik lähenemine nõuab pidevat kontrollimist ja analüüsi. Kuid üks jutustava ajaloo eeliseid on, et iga valitsus näib oma kontekstis andvat portree Venemaa arengust, tema isevalitsusest ja tema hingest. Ja neis isevalitsusest viltu kasvanud imposantsetes karakterites ilmub nähtavale kõverpeegel, millest vaatavad meile vastu inimloomuse kavalad riukad.
Kui Venemaa valitsemise väljakutse on olnud alati heidutav, siis tõeliselt võis isevalitseja rolli täita ainult geenius – ning enamikus perekondades on neid väga vähe. Läbikukkumise palgaks oli surm. „Venemaa valitsusvormiks on isevalitsus, mida mahendab kägistamine,” märkis teravmeelselt Prantsuse kirjanaine madame de Staël. See oli ohtlik töö. Viimasest kaheteistkümnest tsaarist kuus mõrvati – kaks lämmatamisega, üks pistodaga, üks dünamiidiga, kaks püssikuuliga. 1918. aasta viimses katastroofis tapeti kaheksateist Romanovit. Harva on mõni karikas olnud nii kuldne ja nii mürgine. Eriti võtan ma uurida igat troonipärimist, mis alati oli valitsuskorra stabiilsuse parim näitaja. Isegi tänapäeval, kaks sajandit pärast seda, kui Romanovid lõpuks nõustusid troonipärimisseaduse vastuvõtmisega, nimetavad Venemaa presidendid sisuliselt oma mantlipärijaid samamoodi, nagu seda tegi Peeter I. Olgu tegemist ladusa võimu üleandmise või meeleheitliku üleminekuga, ilmnevad neil äärmiselt pingelistel hetkedel, kui eksistentsiaalne hädavajalikkus nõuab kogu leidlikkuse tarvitusele võtmist ning kõigi intriigide järeleproovimist, selle võimu põhilised reeglid.
Tsaarivalitsuse olemus seisnes majesteetlikkuse ja võimu kehastamises. Ometi tuli see ühendada sellega, mida Romanovite võistleja ja liitlane Otto von Bismarck nimetas „võimaliku ja saavutatava kunstiks, paremuselt teise kunstiks”. Romanovite jaoks oli ellujäämiskunsti aluseks nii oma väikesevõitu õukonna kui ka tohutult suure impeeriumi klannide, huvide ja isiksuste tasakaalustamine. Keisritel oli vaja säilitada sõjaväe, aadelkonna ja administratsiooni toetus. Kui nad kõigist neist kolmest ilma jäid, siis tõenäoliselt tõugati nad troonilt – ja isevalitsuse tingimustes tähendas see tavaliselt ka surma. Lisaks osavusele poliitmängudes pidi valitsejast õhkuma sisemist, lausa metsikut autoriteeti. Tõhus tsaar võis olla karm, kui ta oli järjekindlalt karm. Sageli tapetakse valitsejaid mitte jõhkruse, vaid ebajärjekindluse pärast. Ja tsaarid pidid äratama pühalikku aukartust talupoegkonnas, keda oli nende alamatest 90 protsenti ja kelle meelest tsaarid olid heatahtlikud, kuid ranged isakesed, kes pididki olema karmid oma amentike vastu, sest „tsaar on hea”, ütlesid talupojad, aga „aadlikud on nurjatud”.
Võim on alati isikuline: ka ükskõik millise tänapäeva lääne demokraatliku juhi kohta tehtud uurimus näitab, et isegi läbipaistva süsteemi ja lühikeste ametiaegade korral kujundavad isiksused administratsioone. Demokraatlikud juhid valitsevad sageli usaldatud kaaskondlaste kaudu ametlike ministrite asemel. Ükskõik millises valdkonnas on võim sama voolav nagu inimisiksus. See voolab allikast välja ja selle juurde tagasi, aga tema voolused muutuvad pidevalt; kogu tema voolu on võimalik ümber või koguni vastupidi suunata. Isevalitsuse korral on võim alati voolamises, see on niisama muutlik nagu ühe inimese meeleolud. Kõik kohtud töötavad sarnaselt. 21. sajandil on palju ühist tsaarivõimuga Venemaa ja Hiina uutel isevalitsustel, mida juhivad tibatillukesed, läbinähtamatud klikid, kes ajavad kokku suuri varandusi, olles ühendatud hierarhiliste kliendi-patrooni suhete kaudu, sõltudes täielikult valitseja kapriisidest. Selles raamatus on minu eesmärk jälgida võimu nähtamatut, salapärast alkeemiat selleks, et vastata poliitika kesksele küsimusele „Kto kogo?” („Kes kontrollib keda?”), mille on lakooniliselt sõnastanud võimumängude maestro Lenin.
Isevalitsuse puhul on isikuline osa suurendatud, kõik isiklik on poliitiline ja igasugune lähedus valitsejale muundub võimuks. Tsaari lähedase usalduse võitmiseks olid olemas kindlad moodused. Esimene neist oli õukonnas, sõjaväes või