– Kullake!
Tal polnud vähimatki ettekujutust, kellega oli tegemist.
Seejärel läbistas ta tavapäraselt kaootilist mõtlemist vist mingi sähvatus, sest ta küsis
– Mis kuu praegu on?
Keegi vastas Mai, tõenäoliselt Farmatseut, kes šampanja mõjul oli muutunud tavatult täpseks.
Seepeale lausus Ema jälle Kullake!, kuid seekord oli ta teadlik sellest, mida ütleb.
Uskumatu, kui kiiresti tuli mai tänavu, mõtles ta.
Noor Mõrsja tegi kerge kummarduse.
See oli neil meelest läinud, ja kogu lugu. Iga asi oli ju kokku lepitud, aga nii ammusest ajast saati, et selge mälestus oli hiljem kaotsi läinud. Sellest ei pidanud järeldama, et nad olid meelt muutnud: see oleks igal juhul olnud liiga vaevanõudev. Kui asi kord juba otsustatud, ei muudetud selles majas eales meelt, ilmselgetel emotsioonide kokkuhoiu kaalutlustel. Lihtsalt aeg oli möödunud sellise kiirusega, et neil polnud tekkinud vajadust seda tähele panna, nüüd aga oli noor Mõrsja kohal, tõenäoliselt selleks, et teha teoks see, mis ammuilma kõikide ametlikul heakskiidul oli kokku lepitud: abielluda Pojaga.
Häiriv oli tõdeda, et kui jääda tegelikkusele truuks, siis Poega ei olnudki kohal.
Ometigi ei tundunud hädatarvilik sellel üksikasjal pikemalt aega viita, ja sestap pühenduti kõhklematult vastuvõtutervitust hõiskavale rõõmukoorile, mida erineval viisil toonitasid üllatus, kergendus- ja tänutunne: viimast ilmutati asjade arengu suhtes, sest elu ei paistnud inimlikust hajameelsusest hoolivat.
Kuna ma seda lugu juba jutustama olen hakanud (hoolimata jahmatavatest üleelamistest, mis mind ridamisi on tabanud ja säärase ettevõtmise justkui maha laidaksid), tuleb mul paratamatult selgitada sündmuste geomeetriat nii, nagu see mulle vähehaaval meenub, mainides seejuures näiteks, et Poeg ja noor Mõrsja olid kohtunud siis, kui tüdruk oli viieteistaastane ja poiss kaheksateist, jõudes järk-järgult vastastikku äratundmisele, et kumbki on teise jaoks südame otsusekindlusetuse ja noorusigavuse hiilgav korrektiiv. Praegu on ennatlik selgitada, millise ainulaadse teekonna kaudu, samas aga on oluline teada, et kaunis kiiresti jõudsid nad õnnelikule lõppjäreldusele, et soovivad abielluda. Kummagi perekonnale näis asi arusaamatu – põhjustel, mida mul avaneb ehk võimalus selgitada, juhul kui selle kurbuse pigistus lõdvendab oma haaret; kuid Poja ainukordne isikupära, mille kirjeldamiseks ma leian varem või hiljem jõudu, ja noore Mõrsja puhas sihikindlus, mille edasiandmiseks meeldiks mulle leida mõtteselgust, sisendasid mõningast ettevaatlikkust. Lepiti kokku, et parem asi visandi kujul paika panna, seejärel aga võeti käsile mõnede tehniliste sõlmküsimuste lahtiharutamine, ennekõike kummagi asjaosalise sotsiaalse staatuse mitte just päris kõrvutine asetus. Tasub meelde tuletada, et noor Mõrsja oli ainus tütar rikka karjakasvataja peres, kes võis uhkeldada viie pojaga, samas kui Poeg kuulus perekonda, kus juba kolmandat põlve lõigati kasumit küllaltki hinnaliste kangaste ja villaste riietega kaubitsemisest. Rahast polnud puudust ühel ega teisel osapoolel, samas oli kahtlemata tegemist eri liiki rahaga: üks võeti välja kangastelgedest ja muistsest elegantsist, teine aga sõnnikust ja igiammusest rühmamisest. See asjaolu tekitas tasase nõutuse lagendiku, millest saadi aga ühe ropsuga üle siis, kui Isa teatas pidulikult, et põllumajandusliku rikkuse ja tööstusfinantside ühteheit kujutab Põhja-Itaalia ettevõtlikkuse loomulikku arengut, märkides maha selge tee kogu Riigi ümberkujundamiseks. Ta järeldas sellest, et ühiskondlikud valmisskeemid, mis nüüdseks kuulusid minevikku, tuleb paratamatult ületada. Kuna ta väljendus täpselt nii, õlitades mõne koha peal oma juttu kunstipäraselt paigutatud mahlaka vandesõnaga, paistiski too arutluskäik, kus laitmatult segunesid asjalikkus ja pesueht vaist, kõiki veenvat. Me otsustasime lihtsalt oodata, et noor Mõrsja oleks pisut vähem noor: tuli ju vältida võimalust, et sedavõrd läbikaalutud abielu hakataks kõrvutama teatud tüüpi talupoeglike, rutakate ja kergelt loomalike liitudega. Ootamine, mis kahtlemata tundus kasulik, paistis meile liiatigi kõrgema moraalse üleoleku tõendusena. Kohalik vaimulikkond ei viivitanud otsuse kinnitamisega, mahlakad vandesõnad olid meelest läinud.
Nad pidid niisiis abielluma.
Kui ma juba siin olen, ja kuna ma täna õhtul tunnen endas mingit mõistetamatut kergust, mida võib-olla kutsuvad esile nood minu käsutusse antud toa vaevavad tuled, soovin ühte-teist lisada selle kohta, mis leidis aset õige pisut pärast kihluse väljakuulutamist, noore Mõrsja isa üllataval algatusel. Too oli sõnaaher mees, omal kombel vast hea inimene, kuid ka tujukas või ootamatu käitumisega, otsekui olnuks liigsest lähedusest mõningate tööloomadega ta iseloomu sugenenud mingi ohutu ettearvamatuse joon. Ühel päeval teatas ta napisõnaliselt, et on oma äriasjade lõplikku apoteoosi otsustanud püüelda Argentinasse välja rännates, vallutamaks seal karjamaad ja turud, mida ta oli peensusteni tundma õppinud udust sisse piiratud sitasematest sitasemate talveõhtute aegu. Inimesed, kes teda tundsid, kogesid kerget segadust ja otsustasid, et taolisele sihikindlusele ei pruukinud võõras olla abielusängist läbi lipsanud külmus, võib-olla teatud pettekujutlus hilisest noorusest, tõenäoliselt mingi lapselik oletus vaateväljade lõpmatuse osas. Ta reisis üle ookeani koos kolme pojaga, häda sunnil, ja noore Mõrsja seltsis, lohutuse leidmiseks. Ta jättis naise ja teised lapsed maad valvama, tõotades iseendale, et kutsub nad enda juurde, kui asjad peaksid kulgema õiges suunas – ja pärastpoole, aasta hiljem ta tegigi seda, müües kodumaal oma valdused lausa viimseni maha ja lüües kogu oma vara pampas mängulauas läbi. Enne ärasõitu oli ta aga igatahes teinud visiidi Poja Isale ja oma au nimel kinnitanud, et noor Mõrsja ilmub kohale kaheksateistkümnenda eluaasta ette lüües, et täita abiellumistõotus. Kaks meest surusid teineteisel kätt, selle peale, mis tolles kandis oli pühalik samm.
Kihlatutest aga seda, et nemad jätsid hüvasti pealtnäha rahulikult ja salamisi heitunult: ma pean tunnistama, et neil oli omajagu põhjust nii üheks kui ka teiseks.
Kui põllumehed olid minema seilanud, veetis Isa mõne päeva temale tavatus vaikuses, jättes unarusse toimingud ja harjumused, mida ta muidu pidas möödapääsmatuks. Nii mõnigi ta kõige meeldejäävam otsus oli sündinud sääraste kohaloleku katkestamiste aegu, sestap ootas kogu Pere saatusele alistunult suuri uudiseid, ja lõpuks Isa kõneleski lühidalt, kuid üliselgelt. Ta lausus, et igaühel on oma Argentina, ja nende jaoks, tekstiilisektori liidritena, kannab Argentina nime Inglismaa. Tegelikult oligi juba mõnda aega kiigatud üle väina teatud vabrikute tõttu, mis olid tootlikkust imekspandavalt optimeerimas: ridade vahelt aimus peadpööritavaid kasumeid. Tuleb vaatama minna, sõnas Isa, ja võimaluse korral snitti võtta. Ja pöördus siis Poja poole.
Sina lähed, nüüd, kus sa oled naisemees, lausus ta, faktilise küljega pisut bluffides.
Ja Poeg oligi sõitnud – seejuures õnnelik – tähtsa ülesandega õppida tundma inglaste saladusi ja tuua väärtuslikem osa Perekonna tulevase õitsengu huvides kaasa. Ega keegi arvanudki, et ta tuleb tagasi mõne nädala möödudes, seejärel aga ei märganud keegi, et ta pole tagasi tulnud isegi mõne kuu möödudes. Aga sellised nad juba olid, nad ei hoolinud päevade järgnevusest, sest kaldusid elama vaid ühtainsat, täiuslikku, lõpmatuseni korratud kujul: seega oli aeg nende jaoks hajusate piirjoontega nähtus, mis helises nende eluga kaasa otsekui võõrkeel.
Igal hommikul läkitas Poeg meile Inglismaalt telegrammi, mille tekst kõlas muutumatult: Kõik on hästi. Ta pidas mõistagi silmas öö salakavalust. See oli ainus uudis, mida me kodus tõepoolest kuulda ihkasime, liiatigi