Samuelele, Sebastianole ja Barbarale.
Aitäh.
Kolmkümmend kuus on neid kivist trepiastmeid, mida mööda tuleb üles minna, ja vanamees astub pikkamisi, järelemõtlikult, otsekui koguks nad ükshaaval kokku, et sundida neid siis teisele korrusele: tema on karjane, nemad aga malbed loomad. Modesto on ta nimi. Ta teenib selles majas juba viiskümmend üheksa aastat, on seal niisiis preestriks.
Jõudnud viimasele astmele, jääb ta seisma avara koridori ees, mis sirutab end üllatusi pakkumata ta pilgule välja: paremat kätt on Härraste suletud toad, kokku viis; vasemat kätt seitse akent, mida pimendavad lakeeritud puust aknaluugid.
Koidik on äsja kätte jõudnud.
Ta jääb seisma, too vanamees, sest peab oma arvepidamist ajakohastama. Ta loendab hommikuid, mida on sisse pühitsenud selles majas, alati ühtviisi. Seega lisab ta juurde ühe, mis kaob tuhandete taha. Summa on peadpööritav, kuid teda see ei häiri: sellesama hommikuriituse alaline läbiviimine näib ta ametiga kooskõlas, ta kalduvuste vastu lugupidav ja tema saatusele tunnuslik.
Pärast seda, kui ta on peopesad libistanud üle pükste triigitud kanga – puusade juurest reite kõrgusele –, lükkab ta pea imepisut ette ja hakkab jälle oma samme seadma. Ta ei tee väljagi Härraste ustest, kuid jõudnud esimese aknani, vasemal pool, ta seisatab, et avada luugid. Ta teeb seda pehmete ja täpsete liigutustega. Ta kordab neid liigutusi iga akna juures, seitsmel korral. Alles seejärel pöörab ta pead, et hinnata koidiku valgust, mis vihkudena siseneb läbi klaaside: ta tunneb selle valguse iga võimalikku varjundit ja teab ta loomulaadi põhjal, milliseks kujuneb päev: ta oskab sellest teinekord välja lugeda ähmaseid lubadusi. Kuna nad usaldavad teda – kõik –, on oluline, millise arvamuse ta kujundab.
Pilvelooris päike, kerge tuulevinu, langetab ta otsuse. Nii see ongi.
Seejärel sammub ta koridori mööda tagasi, sedapuhku aga pühendub ennist tähelepanuta jäänud seinale. Ta avab Härraste uksed, järgemööda, kuulutades päeva algust valjul häälel lausega, mille toob kuuldavale viis korda, muutmata seejuures tämbrit ja rütmi.
Tere hommikust. Pilvelooris päike, kerge tuulevinu.
Seejärel ta kaob.
Teda pole olemas seni, kuni ta jälle välja ilmub, muutumatuna, hommikusöökide saali.
Ammustest juhtumitest, mille üksikasjad me eelistame praegu maha vaikida, pärineb see pidulik ärkamisharjumus, mis seejärel võtab puhkepäevase ja pikaleveniva kuju. See puudutab tervet maja. Mitte kunagi enne koidikut, see on üks mis kindel. Nad ootavad valgust ja Modesto tantsu seitsme akna juures. Alles siis lõpeb nende hinnangul voodi nuhtlus, magamise silmitus ja unenägude õnnemäng. Surnud – vanamehe hääl toob nad tagasi ellu.
Nad valguvad tubadest välja, panemata end riidesse, silmadele ja kätele natukese veega kergendust toomata. Juuksed ja hambad une järele lõhnamas, ristuvad meie teed koridorides, treppidel, tubadest väljudes, me kaisutame üksteist otsekui kaugelt maalt naasnud pagulased, suutmata uskuda, et oleme eluga pääsenud selle lummutuse kütkest, millena näib meile öö. Une sunnil laiali pudenenud, hakkame jälle moodustama perekonda ja suubume alumise korruse suurde hommikusöökide saali otsekui karstijõgi, mis nüüdsama on väljunud valguse kätte, mere eelaimuses. Me teeme seda valdavalt naerdes.
Kaetud merd ju kujutabki endast hommikusöökide laud – kellelgi pole eales tulnud mõttesse kasutada ainsuses seda sõna, mille puhul vaid mitmus suudab edasi anda rikkust, küllust ja mõistusevastast kestust. Päevselgena ilmneb tänuriituse paganlik mõte – eluga pääseti looduskatastroofist, une käest. Kõige üle valvavad Modesto ja kahe ettekandja vaevutajutav liuglemine. Tavalisel päeval, mis ei ole paastu- ega pidupäev, pakub harilik asjakorraldus valget ja tumedat röstleiba, hõbedal lebavaid kiharakujulisi võilaaste, üheksa marja keedist, mett ja kastanikreemi, kaheksat sorti magusaid küpsetisi, mille krooniks kujuneb võrratu croissant,1 nelja eri värvitooni torti, peekrit vahukoorega, aastaajale vastavat puuvilja, mis alati on lõigatud geomeetrilise korrapäraga, haruldaste eksootiliste viljade valikut, kolme erineva keeduajaga mune, värskeid juustusid pluss Stiltoni marki Inglise juustu, õhukesi kodusingiviile, keeduvorstikuubikuid, noorloomalihast konsomeed, punases veinis keedetud
Teed jälestatakse, kummelitee on haigete tarvis.
Ja ongi arusaadav, et söögikord, mida enamik inimesi peab päeva kiireks algtõukeks, kujutab endast selles majas hoopiski keerukat ja otsatut toimingut. Omaksvõetud harjumuse kohaselt istuvad nad lauas tunde, jõudes järjega lõunasöögi piirimaile – selles majas ei õnnestugi eales lõunat süüa – otsekui mõnes kõrgemat klassi brunch’i2 itaaliapärases imitatsioonis. Vaid ükshaaval tõustakse aegajalt püsti, et ilmuda siis jälle lauda poolenisti riides või pestuna – vesivillid tühjaks pigistatud. Kuid need on pisiasjad, mida vaevu märgatakse. Sest olgu öeldud, et suurde laudkonda kuuluvad ka päevakülalised, sugulased, tuttavad, jutuletahtjad, kaubavedajad, kõikmõeldavad võimukandjad, kirikumehed ja – naised – igaüks oma teemaga. Perekonnal on tavaks neid vastu võtta sealsamas, tulvava hommikueine voolusängis, demonstratiivselt kodusel viisil, mida keegi, isegi mitte nemad ise ei suudaks eristada ülbuse tipust, mida kujutab endast külaliste vastuvõtmine pidzaamas. Koorevõi värskus ja crostata’de müütiliselt täpne küpsetusaeg kallutavad muljet siiski südamlikkuse suunas. Šampanjat hoitakse alati jäänõus ja seda pakutakse heldelt, ainuüksi sellest on küllalt, et motiveerida paljude kohalolu.
Sestap ei ole sugugi harv juhus, kui hommikusöökide lauas võib näha kümneid inimesi ühel ajal, olgugi peres kõigest viis liiget, ja nüüd, mil Poeg viibib Saarel, tegelikult neli.
Isa, Ema, Tütar, Onu.
Poeg viibib ajutiselt võõrsil, Saarel.
Kella kolme paiku pärastlõunal tõmbuvad nad lõpuks oma tubadesse, ja väljuvad poole tunni möödudes säravalt elegantsete ja värsketena, nagu kõik võivad tõdeda. Pärastlõuna peamised tunnid pühendame äriasjadele: vabrikule, põllundustaludele, kodule. Õhtuhämarik jääb erakliku tegevuse – mõtisklemise, leiutamise, palvetamise – tarvis või viisakusvisiitide jaoks. Õhtueine on hiline ja kasin, igaüks sööb omaette, pidulikkuseta; ta elutseb juba öö tiiva all, sestap katsume ta ära rebida kui kasutu sissejuhatuse. Üksteisele head ööd soovimata astume seejärel une teadmatusse, mida igaüks tõrjub omal kombel.
Juba sada kolmteist aastat olevat kõik meie peres surnud öösel.
See seletab kõike.
Peamiselt oli sel hommikul juttu merekümbluse kasulikkusest, millesse vahukoort suhu kühveldav Monsenjöör suhtus reservatsioonidega. Ta adus selles mingit ilmselget, kõlblust puudutavat tundmatut, söandamata seda kummatigi täpsemalt määratleda.
Isa, too heatahtlik ja vajaduse korral karmikäeline mees, katsus tal aidata teemale keskenduda.
– Olge nii kena, Monsenjöör, meenutage mulle, kus kohas sellest evangeeliumis õigupoolest räägitakse.
Laveeriva vastuse alternatiivina helises uksekell, millele kõik pöörasid mõõdukat tähelepanu, sest mõistagi oli tegemist järjekordse visiidiga.
See jäi Modesto mureks. Tema avas igatahes ukse ja leidis oma vastast noore Mõrsja.
Tema selleks päevaks oodatud ei olnud, või äkki isegi oli, kuid see oli neil meelest läinud.
Ma olen noor Mõrsja, sõnasin ma.
Teie, märkis Modesto. Ta lasi pilgul ringi käia, ilme jahmunud, sest polnud mõistuspärane, et olin saabunud üksinda, ent nägemisulatuses polnud kedagi.
Nad jätsid mind puiestee lõppu, sõnasin ma, mul tekkis soov oma sammud rahus kokku lugeda. Ja panin kohvri maha.
Ma olin, nagu kokku lepitud, kaheksateistaastane.
Minule poleks küll vastumeelt end rannas alasti näidata – kõlas sedaaegu Ema suust –, kui võtta arvesse, et mul on alati olnud mõningane tõmme mägede poole (paljud ta süllogismid jäid ju tabamatuks). Ma võiksin ette lugeda vähemasti kümmekond inimest, jätkas ta, keda olen näinud alasti, ja ma ei räägi lastest või surevatest vanuritest, kelle vastu ma tunnen teatud sügavat osavõtlikkust, isegi kui …
Ta katkestas jutu, kui noor