Margaret tõmbas käe vabaks. „Eks lase siis jalga,” sisises ta ise oma sõnu imeks pannes, nagu kuuleks kedagi teist neid lausumas. „Pagan võtaks, kao kõigi nelja tuule poole!”
Nad põrnitsesid teineteist mõnda aega vaikides, hingamine valjem taustal mängivast raadiost, kuni Roger viimaks naerma hakkas. Ta tõstis käe ja toetas pihu Margareti lõua alla, naise pead üles surudes. „Ah seda sa tahadki, kallis?” Roger kummardus lähemale, kuni nende huuled peaaegu kokku puutusid. „Ära mitte loodagi. Ma jätan su maha siis, kui ise tahan, ja sina ei saa minust lahti enne, kui mina olen nii otsustanud.”
Buss number kaheksakümmend üheksa sõitis rappudes ja kõikudes Camden Towni mäest üles. Margaret Bellamy istus ülakorruse eesmisel pingil, pungitav poekott kõrvalistmel otsekui kaitseks ligitikkujate vastu.
Kartus oli igatahes asjatu. Ainus teine reisija, hambutu vanamees, kes oli viitsinud trepist üles ronida, uuris süvenenult hobuste võiduajamiste tabelit. Pragunenud istmekate lehkas tubaka ja heitgaaside järele, kuid see vana tuttav lõhn mõjus Margaretile julgustavalt. Ta nühkis hammastega sõrmenukki, see oli järjekordne asendustegevus, mis pidi takistama teda küüsi närimast. Lapsik pahe, nagu Jasmine selle kohta ütles. Jasmine…
Margareti mõtted põikasid kiiresti eemale nagu vana grammofoni nõel, mis järsku hoopis teise loo peale hüppab. Ta lihtsalt pidi kontorist välja pääsema, mis sest, et proua Washburn teda oma kalapilguga puurides küsis: „Jälle hambaarsti juurde?”
„Kuradi nõid!” ütles Margaret valjusti ja vaatas kiiresti ringi, ega see haisev vanamees teda ei kuulnud. Ja mis siis, kui olekski kuulnud, küsis ta endalt. Terve oma elu oli ta muudkui pingutanud, et jumala pärast mitte kedagi ärritada, ja siin ta nüüd oli – omadega lootusetult puntras.
Ta oleks pidanud rääkima Jasmine’ile Rogerist, see oli esimene viga. Aga siis, kui mees oli hakanud teda välja viima, oli ta suutnud seda ise vaevalt uskuda ja ta lihtsalt ei saanud riskida selle alandusega, et Roger võib ta sama ootamatult maha jätta ja tema peab Jasmine’ile ka sellest rääkima. Hiljem ei tekkinud enam sobivat hetke ja saladusest tulenev süütunne muutis saladuse paljastamise veelgi raskemaks. Ta oli seda mõttes mitu korda proovinud, alustades sõnadega: „Tead, mul on sulle midagi rääkida,” kuid lõpuks ikkagi vaikinud.
Tegelikult polnudki Roger teda eriti kuhugi viinud. Tagantjärele sai Margaret muidugi aru, et mees oli lihtsalt käinud koos temaga väljas ja pühendanud talle pisut tähelepanu, kuid arve oli ta alati lasknud tasuda temal. Margareti arvates polnud see liiga kõrge hind võimaluse eest liikuda ringi koos ilusa mehega, pääseda tema tutvusringkonda ja nautida teadmist, et su saatja liigub kõrgemas seltskonnas ja on igal pool oodatud. Aga salatsemine oli siiski tühine patt, tulenes edevusest, selle võis talle andestada. Hilisemad eksimused olid juba raskemad. Ta poleks mingil juhul tohtinud Rogerile rääkida, mida Jasmine oli palunud tal teha. Ja ammugi mitte poleks pidanud mainima raha. South End Greeni peatuses jäi buss rappudes seisma. Poekotti puusale toetades ronis Margaret trepist alla ja astus silmi pilutades ereda päikese kätte. Tee viis paremat kätt ülesmäge, South Heathi vanad plaatani- ja pajuhiiglased teed ääristamas, nagu marsiks ülesrivistatud rügement. Päikesesära väreles tiigiveel ja inimesed astusid kergel sammul – ootamatult soe kevadilm lõi piduliku meeleolu ja inglased oskasid seda hinnata. Ebamäärane rahutus, mis oli vaevanud Margareti eelmisest õhtust saadik, tuikas nüüd valukoldena ta sisikonnas. Willow’ maanteelt ära pööranud, jättis ta Heathi selja taha ja rühkis Pilgrim’s Lane’ist üles. Ta oli just Carlingfordi tänavale jõudnud, kui nägi pilku tõstes, kuidas vasakule Rosslyn Hillile keerab kiirabiauto ja kaob juba hetke pärast silmist. Margareti kõht tõmbus krampi ja põlved lõid nõtkuma.
Felicity korjas voodiriided kokku, laotas voodikatte paljale madratsile ja lükkas servad korralikult madratsi alla. Kincaid oli rulood üles tõmmanud ja vaatas nüüd alla aeda. Hetke pärast ta raputas ennast, tõmbas käega läbi juuste ja pöördus naise poole. „Kas teie teate, kes on ta lähim sugulane?” „Minu teada vend Theo,” vastas Felicity ja silus veel kord päevatekki, et see oleks ka padja kohalt sile. Oma kätetööle hindava pilgu heitnud, noogutas ta rahulolevalt ja liikus edasi kraanikausi juurde. „Ainult et minu teada ei saanud nad kuigi hästi läbi,” ütles ta käsi pestes üle õla, enne kui võttis kannu ja täitis veega. „Jasmine mainis teda küll mitu korda. Vend elab Surreys – või oli see Sussex –, mina igatahes ei ole teda kordagi kohanud.” Felicity nõksas peaga väikese mosaiikkaunistusega kirjutuspuldi poole, kus Jasmine oma pabereid hoidis. „Tõenäoliselt leiate venna telefoninumbri ja aadressi selle seest.”
Kincaid taipas mõningase ehmatusega, et naise arvates on tema see, kes peab Jasmine’i sugulastele surmast teatama, kuid samas poleks ta osanud ebameeldivat ülesannet ka kellelegi teisele kaela määrida. Igatahes oli see talle vastumeelt.
„Mis teha, mõni lähebki niimoodi ootamatult.” Felicity oli ennast ringi keeranud ja uuris teda murelikult ning Kincaid pani imeks, kui kiiresti oli naine ise ehmatusest üle saanud. Šokiseisund oli väldanud kõigest mõne sekundi – silmad kinni, nägu lubivalge – ja juba ta tegutses professionaalse asjalikkusega ning jagas korraldusi. Tema jaoks polnud see ilmselt kuigi haruldane, et patsient sureb.
„Aga ta ei paistnud…”
„Ei paistnud tõesti. Mina oletasin, et ta elab veel vähemalt kuu või paar, võib-olla isegi kauem, aga ma pole mingi jumal… Võin vabalt eksida.” Kann hakkas vilistama ja Felicity keeras ringi, käed haarasid sujuva liigutusega restilt tassid ja ta kallas keeva vee teekottide peale. Tume ametnikukostüüm ei tahtnud kandja koduperenaiseliku vilumusega kuidagi kokku sobida, Kincaidi arvates mõjus Felicity oma rangelt korraliku olekuga Jasmine’i eksootilise pudi-padi taustal nagu paabulindude keskele eksinud kull.
„Ta ei rääkinud sellest mitte kunagi… Oma haigusest,” lisas Kincaid. „Ma ei taibanud, et see on nii kaugele…”
Korteriuks lendas lahti ja kolksatas vastu seina. Kincaid ja Felicity Howarth pöörasid üllatunult ringi. Ukseavas seisis naine, kes surus rinnale poekotti.
„Kus ta on? Kuhu ta viidi?” Siis jõudsid naise teadvusse sirgeks silutud vooditekk ja toasviibijate jahmunud tardumus, ta lõi kõikuma ja poekott ähvardas käest maha libiseda.
Felicity reageeris kiiremini. Enne kui Kincaid appi jõudis, oli tema juba poekoti turvaliselt põrandale pannud ja hoidis naist küünarnukist toetades püsti.
Nad talutasid ta tooli juurde ja naine vajus alistunult istuma. Kolmekümnele lähenev, oletas Kincaid teda silmitsedes, kergelt ülekaaluline, tõrksate pruunide juuste, silmatorkavalt heleda naha ja ümara näolapiga, mis praegu oli hingevalust krimpsus.
„Margaret? Teie olete ju Margaret, kui ma ei eksi?” päris Felicity ettevaatlikult. Ta vaatas korraks Kincaidi